Andmebaasi logo

Sirvi Autor "Piirsalu, Peep" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 7 7
  • Pisipilt
    Kirje
    Aastaringselt välitingimustes peetavate lihaveiste ja lammaste tervise- ning heaolunäitajad. Lihaveiste ja lammaste heaoluindikaatorite väljatöötamine. Poollooduslikud kooslused lihaveiste ja lammaste söödabaasina, soovitused lisasöötmise vajalikkuse kohta: projekti lõpparuanne
    (Eesti Maaülikool, 2019) Piirsalu, Peep; Arney, David; Kass, Marko; Leming, Ragnar; Ots, Meelis; Tölp, Silvi
    Lammaste ja lihaveiste heaolu hindamiseks töötati välja rahvusvaheliselt tunnustatud ja standardiseeritud lihaveiste kui lammaste heaolu hindamise protokollid (arvestades kohalikke tingimusi). Välja töötatud lihaveiste ja lammaste heaolu protokolle testiti erineva suurusega lihaveisekarjades (30 160 ammlehma) ja lambafarmides (igas 40 põhikarja utte) eesmärgiga selgitada praktilise kasutamisega kaasnevad kitsaskohad, et parandada selle rakendatavust tootmise erinevates tingimustes. Viidi läbi lihaveiste testfarmides käitumisuuring selgitamaks rajakaamerate salvestiste abil ilmastikutingimuste mõju loomade varjumiskäitumisele. Lihaveised eelistavad kehvade ilmastikuolude korral (vihm, märg lumi, mõõdukas tuul) olenevalt farmi võimalustest kas tehisliku või looduslikku varjualust (põõsad). Korraldati kaks lammaste käitumise vaatluskatset kliimatingimuste mõju selgitamiseks talvisel külmal aastaajal ja suvisel kuumaperioodil. Rajakaamerate abil läbi viidud uuringud talvisel perioodil näitasid, et enamus uttesid viibisid õues jalutusalal väljaspool külmlauta/polütunnelit igasuguste kliimatingimuste korral. Ebasobivad ilmaolud, mis panid uttesid eelistama viibimist varjualuses, olid madalad tuulekülma väärtused (< 10 °C) ja kõrge õhuniiskus (>90%). Tuule puhumisel avatud suundadest eelistas keskmiselt 5 8% uttesid enam viibida varjualuses. Selgus, et kõrgete suviste temperatuuride korral on oluline pakkuda lammastele karjamaadel varjumisvõimalused puude põõsaste all, mis kaitsevad lambaid päikesekiirguse eest. Varjumisvõimaluse korral väheneb loomade hingamissagedus, kuumastressi skoor ja teised kuumastressi tundemärgid (hingeldus, avatud suu, ripnev keel), kusjuures varjumisvõimaluse olulisus suureneb õhutemperatuuri tõustes. Uuringu käigus kohandati Eesti oludele vastavaks lihaveiste söötmisnormid, selgitati välja loopealse-, puis- ja suprasaliinse ning saliinse vööndi karjamaarohu maksimaalne saak, keemiline koostis ja toiteväärtus. Viimast võrreldi rohu kuivaine söömust arvesse võttes lihaveiste ja lammaste toitefaktorite vajadustega. Koostati söötmissoovitused.
  • Pisipilt
    Kirje
    Energia- ja proteiinitarbe katmine mahelammaste söötmisel ning mahelambaliha biokvaliteet : lõpparuande põhiosa
    (Eesti Maaülikool, 2015) Piirsalu, Peep; Samarütel, Jaak; Tölp, Silvi; Ilves, Aire; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Söötmise osakond
    Viimasel kümnel aastal on Eestis lammaste arvukus pidevalt kasvanud. Sealhulgas on pidevalt tõusnud Eestis ka mahelammaste üldarv ning mahelammaste osakaal lammaste üldarvust. Nii moodustasid mahetingimustes peetud mahelambad enne projekti algust 2008.aastal juba 42,5% lammaste üldarvust. Võrdluseks teiste loomaliikide osas oli Eestis mahedaid loomi vähe. Nii moodustasid 2008. aastal maheveised vaid 3,4%, mahepiimalehmad 2,9 %, mahekitsed 17 % ja mahesead 0,1 % vastavate loomade üldarvust. Alates 1.01.2008 on pidanud kõik ELi mahetootjad söötma oma rohusööjaid loomi (veised, hobused, lambad, kitsed) 100% ulatuses mahepõllumajanduslikult toodetud söödaga. Varem võis piiratud hulgal kasutada ka mittemahedalt toodetud energia- ja proteiinisöötasid (jõusöödad, koogid). Seetõttu on mahelambakasvatajal keerukam lahendada lammaste energia ja proteiini tarbe rahuldamise eriti uttede tiinusperioodi viimasel kahel kuul ja imetamisperioodil ning noorlammaste lõppnuumal. Kuna mittemahedate energiasöötade kasutamine on keelatud ja Eesti mahefarmides kasvatatakse vaid väheseid kõrgema energia-ja proteiini sisaldusega söötasid (mahe oder, mahe kaer, mahe rukis, mahe hernes) piiratud koguses, siis söödavad mahekasvatajad lambaid sageli vaid rohusöötadega kasutades minimaalselt või üldse mitte teraviljasöötasid. Talvisel perioodil on põhisöödaks enamasti kõrrelistest valmistatud silo või hein ja suvel karjamaarohi. Kahjuks teiste võimalike proteiinsöötade (vikk, lupiin, põlduba, sojauba) kasvatamine mahetingimustes Eestis praktiliselt puudub ning seetõttu nende kasutamine lähitulevikus on vähetõenäoline. Seepärast on mahelammaste söödaratsioonide tasakaalustamine tunduvalt probleemsem tavatootmisest. Võib arvata, et eriti võimenduvad probleemid rohusöötade (silo, hein) madalama toiteväärtuse korral. Söötmise seisukohalt on eriti probleemsed uttede tiinusperioodi lõpu ja imetamisperioodi ratsioonide tasakaalustatus energia-ja proteiiniga. Sellest võivad alguse saada järgmised võimalikud probleemid nagu uttede liigne kõhnumine ja toitumuse langus enne poegimist, mis võivad välja viia uttede söödaratsiooni energiapuudusest tingitud kliinilise või subkliinilise ketoosini. Oluliseks indikaatoriks uttede ratsiooni ebapiisavale energiatasemele on tallede madal sünnimass ja uttede madalast piimakusest tingitud tallede madal juurdekasv võõrutuseelsel perioodil. Seepärast vajaksid uurimist mahelammaste söötmine tiinuse-ja imetamisperioodi jooksul. Vaatamata mahelambakasvatuse kiirele levikule ei ole Eestis teaduslikult uuritud mahelammaste söötmise olukorda ning mahelambakasvatajatel on puudunud ka võimalus saada kvaliteetset nõuannet mahelammaste söötmise osas. Teadmatus ja teaduslike uuringute puudumine valitses ka mahelambakasvatuses toodetud toodangu kvaliteedi osas. Teaduslikult oli uurimata mahetootmises toodetud lambaliha, eelkõige noorlambaliha koostis, kvaliteet ja tervislikus Eesti tingimustes. Noorlambaliha kvaliteet sõltub paljudest erinevatest faktoritest, millest peamisteks on lamba tõug, söödaratsiooni koostis ja selle energeetiline toiteväärtus, teraviljasöötade osakaal, erinevate söötade ja söödakultuuride kasutamine (liblikõielised kultuurid versus kõrrelised) ratsioonis, nuuma pikkus jt. Lambaliha kvaliteet on tihedalt seotud lihakeha rasva sisalduse ja kogusega ning liha rasvhappelise koostisega, mis omakorda on seotud liha kui toiduaine tervislikkusega. Ehkki lambalihas on suhteliselt kõrge küllastunud rasvhapete hulk sisaldab see märkimisväärses koguses omeega 3 rasvhapete hulka kuuluvat linoleenhapet ja teisi polüküllastamata rasvhappeid. Paraku puudusid Eestis igasugused andmeid mahetootmise tingimustes toodetud talleliha koostise seostest nuumal kasutatavate söötade, söödaratsiooni energeetilise taseme ja lihakeha tapajõudlusnäitajate ning liha rasvhappelise koostise vahel. Projekti põhieesmärgiks oli uurida vabade, tiinete ja imetavate uttede ning lihatallede söötmise olukorda mahefarmides. Teha kindlaks lammaste mahefarmides kasutatud söötade toiteväärtus. Välja selgitada mahedalt toodetud noorlambaliha koostis, 4 kvaliteet ja tervislikus (rasvhappeline koostise alusel) ning lihatallede tapajõudlus. Hinnata uttede söötmise mõju nende toitumusele, tallede saamisele, tallede sünni-ja 100 päeva kehamassile. Korraldada söötmiskatsed tiinete ja imetavate uttedega kaera lisasöötmise mõju väljaselgitamiseks rohusöödalise söötmistüübi korral mahedalt kasvatatud uttede toitumusele, vere metaboliitidele ja jõudlusele, mis oleks aluseks sobivate söötmisstrateegiate väljatöötamisel uttede ja lihatallede söötmiseks mahefarmides.
  • Pisipilt
    Kirje
    Kaera lisasöötmise mõju rohusöödarikaste ratsioonide kasutamisel uttede toitumusele, jõudlusele ning vere glükoosi ja β-hüdroksübutüraadi sisaldusele mahefarmides
    (Estonian Academic Agricultural Society, 2018) Piirsalu, Peep; Kaart, Tanel; Samarütel, Jaak; Tölp, Silvi; Ilves, Aire; Jaakson, Hanno; Nutt, Irje; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Söötmisteaduse õppetool; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetool
    The aim of this study was to estimate the feeding strategies of pregnant and lactating ewes fed only silage/hay or supplemented with concentrates (oat) on the ewe body condition score (BCS), production of ewes (lambs born per ewe lambed (LB), lambs born alive per ewe lambed (LBA), lambs born dead per ewe lambed (LBD), lamb birth weight (LBW), lamb 100 day weight (L100DW)) and ewe blood glycose and β-hydroxy-butyrate (BHB) concentrations. The Estonian White Face and Texel ewes (107 ewes) were divided into two similar groups: the experimental group (59 ewes) and control group (48 ewes). For 45–60 days before lambing (from 90th–105th day of gestation) the experimental ewes were fed in addition to forage feeds (silage, hay or pasture grass) 0.22 kg of organic oat per day (totally 10 kg in gestation period) and 0.3 kg of oat during suckling period (totally 13.5 kg per ewe). The control group of ewes were fed only with forage-based rations (silage, hay, pasture grass) without cereals. Ewe BCS was assessed before mating, on 130–140 day of pregnancy, after lambing (following 7th–10th day), during the 2nd suckling months (45–60 suckling day) and at weaning of lambs by two observers during the whole study. It was concluded that additional feeding of minimal amount of oats increased the ewes BCS in the experimental group at 130–140 day of pregnancy (BCS was respectively 3.36 and 2.97, p < 0.001) and on the 45–60th suckling day (BCS respectively 2.84 and 2.52, p < 0.001) compared with control ewes, but did not affect BCS of ewes at the end of the experiment (at weaning). Production traits (LBA, LBW, L100DW) nor ewes blood glycose and β-hydroxybutyrate (BHB) concentrations at the 130–140 days of pregnancy and 7–10 days after lambing were not affected by supplementation of oat to ewes' diet.
  • Pisipilt
    Kirje
    Lõpparuanne : karusloomakasvatuse uuring
    (Eesti Maaülikool, 2016) Piirsalu, Peep; Mõtte, Mati; Arney, David; Nutt, Irje; Taaler, Liia; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut; Eesti Maaülikool. Majandus- ja sotsiaalinstituut
    Eestis on karusloomakasvatusega tegeldud alates 1924. aastast, mil loodi esimene hõberebasefarm Harjumaale Mustjõele. Esimesed sinirebased ja mingid (ameerika naarits) toodi Eestisse 1936. aastal, kui alustati nende kasvatamisega karusloomafarmides. Nõukogude perioodil karusloomakasvatuse mahud kasvasid jõudsasti, sest oluline oli toota võimalikult palju karusnahku, kuid karusnahkade kvaliteedil ei olnud suurt tähtsust. Koos Eesti iseseisvumisega toimusid karusloomakasvatuses suured muutused, sest toodetud karusnahkade kvaliteet ei vastanud uute turgude nõudmistele ning turunõuete rahuldamiseks pidid karusloomafarmid vahetama oma sugukarja uute loomade vastu, mis nõudis suuri kapitalimahutusi. Euroopa Karusloomakasvatuse Assotsiatsiooni (EFBA) poolt võeti 1999. aastal vastu nõuded rebaste, minkide ja puurituhkrute puuri mõõtmete kohta, mis nõudsid karusloomade pidamist suuremates puurides ja tingimused peavad olema täidetud 2017. aastaks. Ülaltoodud põhjustel lõpetasid tegevuse enamik kiskjalisi karusloomi pidavatest ettevõtetest, kus peeti hõberebaseid, sinirebaseid, minke ja kährikuid. Tänaseni on säilinud kiskjalisi karusloomi kasvatavatest suurettevõtetest vaid AS Balti Karusnahk. Väikeses mahus peetakse minke ka teises ettevõttes. Alustanud on kaks ettevõtet rebaste kasvatamisega. Suurtootja AS Balti Karusnahk asub Keila lähedal Karjakülas, kus on karusloomi peetud alates 1936. aastast. Nõukogude perioodil oli seal Karjaküla sovhoos, hiljem Raku sovhoos. Peale Raku sovhoosi likvideerumist loodi väliskapitali toel uus ettevõte AS Balti Karusnahk, mis alustas imporditud sugukarjaga ja nende toodetud karusnahad saavutasid kõrge kvaliteedi ning ettevõte on pikas perspektiivis aasta-aastalt nahkade tootmist suurendanud tänaseni. Närilistest karusloomadest on Eestis kasvatatud Nõukogude perioodil peamiselt nutriaid, keda tänapäeval praktiliselt ei kasvatata. Kuid peale Eesti taasiseseisvumist imporditi Eestisse esimesed tšintšiljad, keda hakati kasvatama peamiselt väikefarmides (FIEde poolt) ja mõnedes väikeettevõtetes (OÜ-des). Aastal 2002 moodustati Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühing eesmärgiga koondada karusloomakasvatajaid, kellega on tänaseks liitunud 15 tšintšilja-, rebasening mingikasvatajat. Karusloomakasvatuse perspektiiv on kahtluse alla seatud järjest tugevneva surve tõttu loomakaitse- ja loomaõiguslusorganisatsioonide poolt, mis on aasta-aastalt tugevnenud. Karusloomakasvatuse kohta autentse informatsiooni saamine on raskendatud, sest igasugune riiklikul tasandil informatsiooni kogumine aruandluste, ülevaadete jm osas on killustatud, lünklik ja puudulik, mistõttu sektoris puudub ülevaade farmide arvu, loomade arvu jm kohta. Sektori kohta ülevaate saamiseks tuleb lähtuda eelkõige ettevõtete, kasvatajate poolt laekunud informatsioonist, sest riiklikud andmebaasid karusloomi kasvatavate farmide, kasvatatavate loomaliikide ja nende arvukuse kohta puuduvad. Käesoleva töö eesmärgiks on läbi viia uuring karusloomakasvatuse sektori struktuuri ja majandusliku olukorra välja selgitamiseks aastatel 2000–2014. Samuti koostada arenguperspektiivide ja investeeringuvajaduse kaardistamine 10-aastase perspektiiviga. 6 Projekti objektiks on kvantitatiivne uuring, mis hõlmas karusloomakasvatajate andmete kogumist ja analüüsimist. Arenguperspektiivide ja investeeringuvajaduse osas kasutatakse kvalitatiivset uurimismeetodit. Lisaks koostati kaks ülevaadet võimalike arengustsenaariumite (stsenaariumanalüüs) kohta, mille kaudu hinnati potentsiaalset majanduslikku ja sotsiaalset mõju karusloomakasvatuse võimalikust keelustamisest või kasvatamise nõuete täitmisest tulenevalt. Uuringu aruanne koosneb üheteistkümnest peatükist. Esimese kolme peatükiga antakse ülevaade uuringu metoodikast, karusloomakasvatuse dünaamikast ja karusnahkade turustamisest. Neljas ja viies peatükk sisaldab ülevaadet ettevõtjate ressurssidest ja jätkusuutlikkuse näitajatest. Kuuendas peatükis käsitletakse küsitluse peamisi tulemusi ja seitsmenda peatüki kaudu arutletakse loomade heaolu ja eetiliste vaadete üle. Viimaste peatükkidega võetakse kokku karusloomakasvatuse erinevaid aspekte, koondatakse tulemused arengustsenaariumite kohta ning esitatakse fookusgrupi arutelu tulemused. Aruande juurde kuuluvad kokkuvõte ja lisad.
  • Pisipilt
    Kirje
    Põllumajandusloomade pidamine, transport ja tapmine
    (Eesti Maaülikool, 2021) Jeremejeva, Julia; Kiiman, Heli; Piirsalu, Peep; Juul, Maris; Soidla, Riina; Anton, Dea
    Sigala pidamine. Sigala bioturvalisus. Bioturvalisus on hügieenimeetmete kompleks, mille eesmärgiks on vältida haigustekitajate ülekannet nakatunud loomadelt vastuvõtlikele loomadele, ühtlasi vältida ka haigustekitajate ja nakatunud loomade karja toomist. Haigustekitajateks võivad olla parasiidid, ainuraksed, bakterid, viirused jm. Bioturvalisust võib jagada välispidiseks ja sisemiseks. Välispidine bioturvalisus aitab vältida patogeeni sattumist farmi ning sisemise bioturvalisuse ülesandeks on patogeeni leviku vältimine farmisiseselt ja farmist välja. Õigesti koostatud bioturvalisuskava täitmine tähendab haigustekitajate sissetoomise riski minimeerimist. See omakorda on väga oluline kvaliteetse ja ohutu sealiha saamiseks, sest ainult terve loom võib anda ohutut toodet. Terve kari ei vaja ravimist, seega haigustevaba kari aitab kaasa väga tõsise ja kasvava probleemi – antibiootikumiresistentsuse vähendamiseks. Mõeldes sigade heaolule, on väga oluliseks aspektiks haigustevaba kari, mis mõjutab otseselt farmi majanduslikku tulemust. Haiguste ennetamine on alati lihtsam ja odavam kui haigete loomade ravi ning haiguste kontrollmeetmete rakendamine. Infektsioonhaigustega seotud kahjud on seotud kasvanud veterinaarsete arvetega ja haiguste tõttu saamata toodangu maksumusega, mis on seotud nii toodangu langusega, madalama toodangu kvaliteediga kui ka toodangu kasutamise võimatusega kasutatud ravimite keeluaja pärast.
  • Pisipilt
    Kirje
    Supplementary materials : The effect of climate parameters on sheep preferences for outdoors or indoors at low ambient temperatures
    (2020) Piirsalu, Peep; Kaart, Tanel; Nutt, Irje; Marcone, Giovanni; Arney, David
    Supplementary Materials: Figure S1: Percentage of ewes outdoors dependent on ambient temperature. One point corresponds to one photograph, black lines denote the linear relationship (corresponding correlation coefficients with p-values are presented in the lower right corner of the figures) and the red lines indicate the potential non-linear relationship fitted with a LOWESS curve (locally weighted scatterplot smoothing); Figure S2: The wind chill values depending on the percentage of ewes outdoors. For each group of observations the empirical distribution of wind chill values is presented (solid black line), grey boxes mark the area with the middle 50% of values (inter quartile range), black bold lines denote the wind chill medians by groups and dotted horizontal lines indicate the overall mean; small horizontal lines denote single observations; Figure S3: Presence of humidity and wind chill values depending on the percentage of ewes outside. The two columns of graphs correspond to the observations made on the separate farms and the four rows of figures show the climate conditions when ≤70%, 71–80%, 81–90% or 91–100% of the ewes were outside; larger red dots denote the average wind chill and humidity values; Figure S4: Left-hand drawings: Percentage of ewes outdoors dependent on the direction of the wind. One point corresponds to one photograph and the red lines indicate the mean percentage of ewes outside, estimated with the LOWESS algorithm (locally weighted scatterplot smoothing). Right-hand pictures: location of paddocks in the terrain and their exposure to winds (Land Board, Web Map Application, https://xgis.maaamet.ee/maps/XGis? app_id=UU82A&user_id=at&LANG=2&WIDTH=1060&HEIGHT=918&zlevel=0,552500,6505000; https://xgis. maaamet.ee/ maps/XGis?app_id=UU82A &user_id=at&LANG=2&WIDTH=1060&HEIGHT=918&zlevel= 10,600339.625,6456813.28); Table S1: Data of observational studies and climate parameters.
  • Pisipilt
    Kirje
    Terve loom ja tervislik toit : konverentsi "Terve loom ja tervislik toit 2021" stendiettekanded
    (Eesti Maaülikool, 2021) Nahkur, Esta; Andrianov, Vladimir; Namm, Aimar; Torga, Taavi; Arend, Andres; Aunapuu, Marina; Olt, Andres; Loit, Kaire; Puidet, Britt; Püssa, Tõnu; Riisberg, Märt; Ots, Meelis; Sild, Erkki; Marcone, Giovanni; Kaart, Tanel; Piirsalu, Peep; Arney, David Richard; Carnovale, Francesca; Jin, Xiao; Descovich, Kris; Guo, Wenliang; Shi, Binlin; Phillips, Clive J.C.; Kass, Marko; Haskell, Marie; Kuus, Kaisa; Mäesaar, Mihkel; Roasto, Mati; Koskar, Julia; Anton, Dea; Raudsepp, Piret; Meremäe, Kadrin; Kramarenko, Toomas; Rusalepp, Linda; Rätsep, Reelika; Kaldmäe, Hedi; Bleive, Uko; Tedersoo, Triin
    Esta Nahkur, Vladimir Andrianov, Aimar Namm, Taavi Torga, Andres Arend, Marina Aunapuu. Luude vaagnapõhja mineraalne tihedus lehmadel.