Sirvi Autor "Pehme, Sirli (juhendaja)" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 9 9

Energia tootmine lamminiitude heina põletamisel - kliimasoojenemise potentsiaali muutus läbi olelusringi
(2016) Zoobel, Kati; Pehme, Sirli (juhendaja)
Kogu maailmas otsitakse lahendusi, kuidas asendada fossiilseid energiaallikaid taastuvatega ja vähendada kliima soojenemise potentsiaali. Töö eesmärgiks on hinnata lamminiitude heina põletamisel toodetud energia kliima soojenemise potentsiaali muutust (väljendatuna CO2 ekvivalendina), vähendades fossiilsete ressursside kasutamist. Vaadeldi energia tootmist katelpõletis ja koostootmisjaamas. Katla stsenaariumi puhul toodeti ainult soojusenergiat ning koostootmisjaama stsenaariumi puhul toodeti nii soojuskui elektrienergiat. Eesmärgi täitmiseks viidi läbi lamminiidu heinast energiatootmise inventuuranalüüs ja olelusringi hindamine, mille tulemusena selgitati esmalt etappide kaupa välja lamminiidu heinast energia tootmise sisendid ja väljundid ning seejärel leiti kliima soojenemise potentsiaali muutus Eesti tingimustes. Tulemused näitasid, et mõlemad stsenaariumid vähendasid kliimasoojenemise potentsiaali oluliselt. Koostootmisjaamas toodetud energia vähendab kliima soojenemise potentsiaali pea kahekordselt võrreldes katelpõletiga. Kliima soojenemise potentsiaali üldine vähendamine katla stsenaariumi puhul on -3653 kg CO2 ekv ja koostootmisjaama puhul -6835 kg CO2 ekv 1 ha lamminiidu kohta. Kliima soojenemist põhjustavad protsessid olid seotud heina kogumise ja transpordi protsessidega ning põletuse protsessiga, aga võrreldes kogutulemusega oli nende panus kogumõjusse väga väike. Võib järeldada, et isegi kui kütusekulu oleks 10-kordne, siis kokkuvõttes ikkagi kliima soojenemise potentsiaal väheneks. Sarnased tulemused saadi transpordi osas ka Caserini et al. (2010) uuringus, kus leiti et kuni 600 km raadiuses biomassi transportimise juures näitavad tulemused ikka keskkonnamõjude vähendamist. Tootmise protsessidest vähendas koostootmisjaamas kliima soojenemise potentsiaali kõige enam välditud elektri tootmise protsess (-5531 kg CO2 ekv) ja katla stsenaariumis välditud soojuse protsess (-40831 kg CO2 ekv). Lamminiitude heinast energia tootmine ja sellega fossiilsete kütuste asendamine vähendab oluliselt kliimasoojenemise potentsiaali. Tänu sellele, et lamminiidud on juba olemas, ei kulu põllurajamisele ja sisenditele (nt väetised, seemned) ressursse. Niidud on juba olemas ja vajavad hooldamist. Negatiivsed küljed on hooajaline üle ujutatus ja osades piirkondades ligipääsu puudumine. Ka Heinsoo et al. (2010) on välja toonud, et lamminiidu hein on väga potentsiaalne energialiik, kuna tema majandamiseks otseselt rohkem kulutusi ei tehta peale kogumise. Samas on lamminiidud raskesti ligipääsetavad alad. Tulevikus tuleks teha täpsemaid uuringuid, millistesse piirkondadesse tasuks rajada energiatootmise jaamu, võttes arvesse ka majanduslikke aspekte.
Haigla organisatsiooniline suutlikkus oma tegevusega kaasnevate keskkonnamõjude süsteemseks juhtimiseks: Ida-Viru Keskhaigla juhtumiuuring
(Eesti Maaülikool, 2026) Nõmmiste, Kaja; Pehme, Sirli (juhendaja); Maamajanduse ökonoomika õppetool
Tervishoiusektor moodustab ligikaudu 4,2% ülemaailmsest kasvuhoonegaaside heitest ning haiglad on selles sektoris ühed ressursimahukamad organisatsioonid. Rahvusvahelises praktikas kasutatakse mitmeid keskkonnajuhtimise raamistikke ja standardeid, kuid nende mitmekesisus raskendab tervishoiuasutuste keskkonnategevuste ja -näitajate võrreldavust ning keskkonnamõjude lõimimist strateegilisse juhtimisse. Eesti tervishoiuasutustes on keskkonnamõjude strateegiline juhtimine alles kujunemisjärgus valdkond, mille arendamine eeldab piisavat organisatsioonilist suutlikkust. Magistritöö eesmärk oli hinnata SA Ida-Viru Keskhaigla organisatsioonilist suutlikkust oma tegevusega kaasnevate keskkonnamõjude süsteemseks juhtimiseks. Uurimus viidi läbi kvalitatiivse juhtumiuuringuna, tuginedes haigla strateegiliste ja operatiivsete dokumentide analüüsile ning poolstruktureeritud intervjuudele. Andmeid analüüsiti suunatud kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil, lähtudes institutsionaalsest teooriast ja organisatsioonilise suutlikkuse komponentidest: juhtimisstruktuur ja vastutus, ressursid, andme- ja IT-süsteemid, hanked ja tarneahel ning organisatsioonikultuur. Tulemused näitavad, et haigla suutlikkus keskkonnamõjusid süsteemselt juhtida on pigem projektipõhine. Arengukavas seatud eesmärgid ja tegelik juhtimispraktika ei ole täielikult kooskõlas. Kuigi organisatsioonis on olemas tehniline baas ja arusaam valdkonna olulisusest, puuduvad konkreetsed vastutajad, mõõdikud ja andmepõhine juhtimisloogika. Tulemused on kooskõlas varasemate uuringutega, mille kohaselt on haiglate keskkonnamõjude juhtimine tulemuslikum siis, kui juhtimisrollid ja vastutus on jaotatud, tegevust koordineeritakse strateegiliselt ning keskkonnamõjusid mõõdetakse ja saadud andmeid kasutatakse keskkonnamõjude juhtimisel. Töös järeldatakse, et keskkonnamõjude süsteemseks juhtimiseks on vaja määrata keskne koordineerija või moodustada koordineeriv meeskond, siduda keskkonnaeesmärgid tulemusjuhtimisega ning arendada andmepõhist juhtimisvõimekust. Samuti tuleks rakendada hangetes sisulisi keskkonnakriteeriume, suurendada personali teadlikkust ja lõimida keskkonnahoid igapäevastesse tööprotsessidesse. Tulemusi saab kasutada SA Ida-Viru Keskhaigla tegevusega kaasnevate keskkonnamõjude juhtimise arendamisel ning võrdlusmaterjalina edasistes Eesti haiglaid käsitlevates uuringutes.
Korduskasutustopside ja erinevast materjalist ühekorratopside keskkonnamõju läbi olelusringi hindamise
(Eesti Maaülikool, 2026) Talve, Marleen; Pehme, Sirli (juhendaja)
Kliimakriisi ja plastireostuse piiramiseks on Euroopa Liit vastu võtnud rohelise kokkuleppe, mille raames liigutakse ka ringmajanduse poole. Sellega seoses on kasutusele võetud uusi ringlussüsteeme, mis asendavad ühekordseid tooteid ja peaksid seega vähendama nii prügikoguseid kui laiemalt keskkonnamõju. Eestis on seetõttu alates 2024. aastast keelustatud avalikel üritustel ühekordsete sööginõude kasutamine ning need on suuresti asendunud plastist korduskasutatavate rendinõudega. Käesoleva uurimistöö eesmärk oli selgitada välja erinevate avalikel (suur)üritustel kasutatavate joogitopside lahenduste keskkonnamõju kasutades selleks olelusringi hindamise metoodikat. Töös võrreldi papptopsi, ühekordset plasttopsi ja korduskasutatavat plasttopsi, mis käib kasutuses 5 korda enne süsteemist kadumist. Olelusringi hindamiseks kasutati SimaPro tarkvara ja Euroopa Komisjoni toote jalajälje arvutamise metoodikat Environmental Footprint 3.1. Andmed saadi Eestis tegutsevalt rendinõusid pakkuvalt ettevõttelt ja andmebaasist Ecoinvent. Tundlikkusanalüüsis hinnati alternatiivseid stsenaariume mõju muutuste modelleerimiseks. Tulemustest selgus, et kasutuskorra kohta on papptopsi keskkonnamõju koondhinnang 2,52 μP, plasttopsil 2,64 μPt ja kordustopsil 2,78 μPt. Seega ei piisa viiest kasutuskorrast, et kordustopsi keskkonnamõju oleks väiksem võrreldes ühekordsete topsidega ning tasakaalupunktiks, kus mõju võrdsustub on 6 kuni 7 kasutuskorda. Kõige olulisemad mõjukategooriad olid kliimamuutused ja energiakandjad (fossiilkütuste ammendumise potentsiaal) ning papptopsi puhul ka mageveekogude eutrofeerumine. Suurima osakaalu mõjust panustas kõigi topside puhul nende tootmise etapp – papptopsil 90,9%, plasttopsil 64,7% ja kordustopsil 48,7%. Keskkonnamõju vähendamiseks tuleb papptopsi puhul keskenduda tootmise etapile kus tundlikkusanalüüsiga testitud ringlussevõetud materjali kasutamine vähendaks mõju koondhinnangut ligi 18%. Plasttopsil on tootmises ringlussevõetud materjali kasutuse kõrval, mis vähendaks koondhinnangut 45%, oluline ka elulõpus põletuse asendamine ringlusesse võtuga, mis vähendaks koondhinnangut 18,6%. Kordustopsi puhul on mõju olelusringi etappide vahel ühtlasemalt jaotunud ja näiteks tundlikkusanalüüsis testitud transpordivahemaa pikenemine suurendas keskkonnamõju oluliselt. Seega tuleb keskkonnamõju vähendamiseks optimeerida korduskasutatavate topside igat olelusringi etappi ja tagada topside võimalikult suur kasutuskordade arv.
Loomsete kõrvalsaaduste kasutamine loomasöödana ja süsinikujalajälje vähendamise potentsiaal
(Eesti Maaülikool, 2025) Ats, Anna-Liisa; Pehme, Sirli (juhendaja); Leming, Ragnar (juhendaja); Orupõld, Kaja (juhendaja)
Toidutootmise sektor toodab ainuüksi iga aasta ligi 1/4 ülemailmsest kasvuhoonegaasidest, millest loomakasvatus ja selleks vajalik sööda tootmine moodustab pea 1/2 heidetest, mistõttu on vaja leida alternatiive, kuidas CO₂ õhku paiskamist vähendada. Loomseid kõrvalsaaduseid tekib iga aasta Euroopa Liidus ligi 20 miljonit tonni, mis on suhteliselt koormav keskkonnamõjutegur. 2021. aastal leevendati nõudeid töödeldud loomsete proteiinide söötmise osas, millega lubati taas liigiväliselt sööta loomset päritolu söötasid kanadele ja sigadele, mis tähendab, et on suur potentsiaal võtta loomsed kõrvalsaadused väärtusliku ressursina ringlusse, panustades suuresti ringmajandusse ning toetades sealhulgas ka Euroopa Liidu roheleppe eesmärkide saavutamist. Antud magistritöö eesmärgiks on välja uurida, milline on loomset päritolu proteiinsööda ehk lihakondijahu kasutamise mõju broilerikasvatuse süsinikujalajäljele. Eesmärgi saavutamiseks kasutati antud töö uurimuslikus osas kvalitatiivset juhtumianalüüsi, kvantitatiivset andmestiku analüüsi ja teoreetilist sisuanalüüsi. Moodustati kolm stsenaariumit, mida uuriti omavahel läbiva analüüsina. Arvutused viidi läbi ReM süsiniku jalajälje arvutamise tööriistas. Analüüsiks vajalikud andmed pärinevad ühelt Eesti broilerifarmilt, tööriistas puuduvad heitetegurid võeti lisaks Agri-footprint ja FeedPrint andmebaasidest. Igas stsenaariumis võrreldi omavahel kahe baasretsepti süsinikujalajälge, millest esimene põhines taimsel söödal ning teine lisaks taimsetele komponentidele sisaldas ka loomset sööta ehk lihakondijahu. Kõikide stsenaariumite puhul oli lihakondijahu heitetegur sama ehk 0,316 kgCO₂ekv/kg. Analüüsi tulemusena leiti, et kui kõikide stsenaariumite puhul lisati söödaratsiooni lihakondijahu, asendades sellega ca 4% sojašrotti, vähenes antud ratsiooni süsiniku jalajälg. Esimese stsenaariumi puhul kui sojašroti heitetegur oli 2,78 kgCO₂ekv/kg, vähenes kogu söödaratsiooni süsiniku jalajälg 8,2%. Teise stsenaariumi puhul oli kasutatava sojašroti heitetegur suurem maakasutus muutuste tõttu ehk 4,26 kgCO₂ekv/kg ja kui retsepti oli lisatud lihakondijahu vähenes antud retsepti süsinikujalajälg 8,6%. Kolmandas stsenaariumis kasutatud sojašroti heitetegur oli võrdväärne Eestis kasvatatud teravilja omale ehk 0,52 kgCO₂ekv/kg. Kui aga lisati söödaratsiooni lihakondijahu, asendades sellega ligikaudu 4% sojašrotti, vähenes süsiniku jalajälg 6,6%. Antud broilerikasvatuse tootepõhisisest süsinikujalajäljest moodustas 69,4% lindude söötmine. Tulemused näitavad, et isegi kui sojašroti heitetegur on madal on igal juhul otstarbekas lisada broilerite söödaratsiooni lihakondijahu, kuna see vähendab märkimisväärselt kogu söödaratsiooni süsinikujalajälge broileriliha kilo kohta rümbakaalus.
Mahetoidu töötlemise olukors ja selle arenguvõimalused Eestis
(2013) Sarapuu, Kerttu; Pehme, Sirli (juhendaja)
Olenemata kohaliku mahetootmise kiirest laienemisest, ei ole töötlev tööstus tootjate ja tarbijate nõudlusega suutnud sammu pidada, mistõttu läheb osa mahepõllumajanduslikku toodangut (toorainet) tavatöötlemisse ning ei jõua kaupluste lettidele mahetootena. Mahepõllumajandustootmise arengu seisukohast on oluline just kohaliku tooraine kasutamine ja sellele lisandväärtuse andmine ja turustamine, mis tagaks tootjatele suurema konkurentsivõime. Töö eesmärk oli välja selgitada Eesti mahetoidu töötlemise sektori hetkeseis ning tegurid, mis takistavad mahetöötlemise turule sisenemist ja pärsivad sektori arengut. Eesmärk oli hinnata sektori väljakutseid arenguvõimaluseks ja pakkuda välja lahendusi mahetöötlejate arvu ja toodangu mahu kasvatamiseks. Töös analüüsitakse olemasoleva info ja autori poolt mahetöötlejate seas läbiviidud uurimuse põhjal vastavate tegurite mõju ja seoseid valdkonna arenguvõimalustega. Tulemustest ilmnes et, mahetoidu turustamise suurimaks takistuseks on eelkõige oluliselt kallim hind võrreldes tavatootega ja kohalike tarbijate madal ostujõud. Samuti suhteliselt väikesed tootmismahud takistavad pääsu olulisematele kohalikele turustuskanalitele, milleks on supermarketid ja suuremad osutukeskused. Nõrgaks kohaks on ka tootmisahela lünklikkus, vähene ühistegevus ja koostöö väärtusahelas, väikesed kulutused innovatsioonile, turustuskanalitele, kvalifitseeritud tööjõu puudus ja investeeringute nappus. Mahetoidu töötlemise sektori arengu toetamine on väga oluline, kuna sellel on suur potentsiaal pakkuda tarbijatele kõrgekvaliteedilisi ja innovaatilisi tooteid ning see omab olulist rolli kohaliku mahepõllumajanduse arengus ja tulevikule suunatud jätkusuutlike praktikate levikus.
Otse tootjalt tarbijale toiduvõrgustiku toimimine, kitsaskohad ja arenguperspektiivid Eestis
(2015) Pajusalu, Kaisa; Pehme, Sirli (juhendaja)
Viis aastat tagasi alustanud Kuusalu OTTist on välja kasvanud üleriigiline võrgustik ning selle koordineerimiseks on loodud katusorganisatsioon Eesti OTT (Otse tootjalt tarbijale), mille kaudu turustatakse kohalikku talutoitu otse tarbijale. Senine areng on olnud märkimisväärne, sest süsteem on välja kujunenud vaid vabatahtlike eestvedajate algatusel ning väljundit otsivate talunike kaasamisel. Käesoleval hetkel on jõutud punkti, kus OTTil on välja kujunenud oma identiteet ning on potentsiaali üleriigilise rakenduse leidmiseks, kuid edasise arendamise jaoks on vaja kindlasti täiendavaid vahendeid. Suuremas mahus taolise süsteemi pidamine koos kampaaniate ning igakülgse tutvustamisega ei saa toimuda ainult vabatahtlikkuse toel. Käesoleva töö käigus vaadeldi OTT süsteemi toimimist eelkõige tootjate seisukohalt, analüüsides nii süsteemi kitsaskohti kui ka tulevikuperspektiive. Võrgustiku toimimise positiivsetest külgedest toodi tootjate poolt enim välja:  tarbijaga otse suhtlemine – läbi lühikese tarneahela saab tootja rohkem arvestada kliendi soovidega, samas jäävad ära vahelülidest tulenevad juurdehindlused.  kvaliteetne värske talutoodang tarbijale – 25% talunikest pidas oluliseks läbi OTTi turustatavat värsket ja maitsvat talutoitu;  tänu OTT võrgustikule on tekkinud rohkem tootjate omavahelist suhtlemist ja info vahetamist. Peamised takistavad tegurid on tootjate arvates järgmised:  vähene tuntus – hetkel ei oma OTT süsteem veel üleriigilist laiemat tuntust;  rahaliste vahendite puudumine – OTT on mittetulunduslik üksus ja puuduvad vahendid, millega investeerida süsteemi arengusse; asukoha kehv paiknemine ja välimüügi ilmastikus olemine, rahulolematus turu toimumise nädalapäeva ja kellaajaga;  logistikaga seotud probleemid – näiteks kauged vahemaad ja väiksed tellimused ei tasu ennast ära. Tootjatepoolsed ideed süsteemi arendamiseks:  OTTi suurem reklaamimine;  logistiliste lahenduste leidmine;  tarbija teadlikkuse tõstmine;  vaheladude loomine, kuhu saaks paigutada mitteriknevat kaupa, seega ei peaks kõikide tellimuste pärast eraldi kohale sõitma;  riigipoolne toetus süsteemi arendamiseks. Ettevõtjate arvamusest võis leida hulgaliselt tunnistust sellest, et käesolevas süsteemis nähakse potentsiaali. Samas on tootjad enamasti pigem äraootaval seisukohal ja jälgivad ootusega edasisi arenguid. Tootjate vastustest ilmneb, et nad ootavad teavitus- ja arendustegevuste osas aktiivset tegutsemist pigem kolmandatelt osapooltelt (riik või omavalitsus) ning OTT võrgustiku koordinaatoritelt. OTTi näol on loodud lihtsa struktuuriga hästi toimiv ja mugav süsteem, mille läbi saab talutoitu inimesteni tuua. Süsteemi edasiarendamiseks tuleks leida täiendavaid vahendeid ja teha teavituskampaaniaid, kuid ilmselt on vajalik ka tootjate endi veidi aktiivsem roll selle tegevuse juures. Tulevikku vaadates on ilmselt tarbijate huvi kohaliku talutoidu vastu pigem püsiv ja seega juhul, kui OTT võrgustik kasutab hästi võimalikke toetusmeetmeid ja tutvustab oma tegevust, on võrgustikul hea potentsiaal kasvada arvestatavaks süsteemiks.
Puitkarkassiga moodul- ja elementmaju tootva ettevõtte süsiniku jalajälje hindamine ja mõju vähendamise võimalused
(Eesti Maaülikool, 2026) Levo, Anniki; Pehme, Sirli (juhendaja); Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetool
Juba 20. sajandi teisel poolel hakati teadusuuringutes tähelepanu pöörama majanduskasvu ja tööstusliku arengu piirangutele, mis on tänaseks väljendunud globaalsetes probleemides nagu kliimamuutused, keskkonnareostus ja loodusvarade ammendumine. Euroopa Liidu kliimaeesmärkide ja ringmajandusele ülemineku kontekstis on tööstusettevõtetel oluline roll kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel, sealhulgas ehitus- ja puidusektoris. Käesoleva magistritöö eesmärk on välja selgitada puidust element- ja moodulmaju tootva ettevõtte süsiniku jalajälg ning pakkuda tulemuste põhjal välja võimalusi heitkoguste vähendamiseks. Uurimustöös kasutatakse kvantitatiivset analüüsimeetodit, tuginedes ettevõtte ERP-süsteemist pärinevatele struktureeritud andmetele ning kasvuhoonegaaside jalajälje hindamise juhendile. Analüüsi käigus arvutatakse kokku ettevõtte süsiniku jalajälg mõjualade lõikes, kasutades nii esmaseid kui ka teiseseid andmeid ning erinevaid eriheitetegurite andmeallikaid. Töö tulemustest selgub, milline mõjuala omab ettevõtte süsiniku jalajäljes kõige suuremat osakaalu ning millistes etappides peituvad suurimad võimalused heidete vähendamiseks. Uurimistöö tulemused on rakendatavad ettevõtte keskkonnateadlikuma juhtimise kujundamisel ning loovad aluse edasisteks uuringuteks süsiniku jalajälje vähendamise meetmete hindamiseks puidusektoris.
Süsiniku jalajälje hindamise tööriista valideerimine Kaska-Luiga OÜ näitel
(Eesti Maaülikool, 2025) Vassil, Kaisa; Värnik, Rando (juhendaja); Pehme, Sirli (juhendaja)
Kliimamuutuste süvenemine ja põllumajandussektori oluline roll kasvuhoonegaaside heites on suurendanud vajadust täpsete hindamisvahendite järele, mis aitaksid kvantifitseerida tootmise keskkonnamõju ja toetaksid rohepöörde eesmärke. Varasemad tööd on keskendunud rahvusvahelistele metoodikatele, kuid nende rakendamine kohalikes oludes võib osutuda keerukaks väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks. Magistritöö eesmärk on valideerida süsiniku jalajälje hindamise tööriista ja välja selgitada selle kasutatavus ettevõtte- ja toote tasandil Kaska-Luiga OÜ näitel ning tuua esile selle rakendamisel ilmnevad probleemid ja võimalikud parendusvõimalused. Magistritöö tugineb juhtumiuuringule ning kasutab kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meetodeid. Analüüs põhineb 2024. aasta tootmisandmetel ning katab kõik ettevõtte tegevusvaldkonnad, sealhulgas taimekasvatuse, loomakasvatuse ja tugitegevused. Ettevõtte kogusüsinikujalajälg oli 11 774 tonni CO2-ekvivalenti, millest ligi kolmveerand pärines loomakasvatusest. Suurimaks heiteallikaks osutus veiste seedetegevusest eralduv metaan, mis moodustas umbes 35% kogujalajäljest. Need tulemused on kooskõlas rahvusvaheliste uuringutega, mis toovad esile loomakasvatuse kui peamise heiteallika põllumajanduses. Samuti tuvastati tööriista kasutamisel mitmeid praktilisi kitsaskohti, sealhulgas piiratud sisendandmete struktuur ja vajadus kasutajaliidese täiustamiseks. Samas võimaldas tööriist eristada mõjualasid ja heiteallikaid detailsel tasandil ning toetab andmepõhist juhtimist. Magistritöö pakub praktilisi soovitusi hindamisvahendi täiustamiseks ning loob aluse selle laiemale rakendamisele Eesti põllumajandusettevõtetes. Edasised arendused võiksid hõlmata automatiseeritud andmesisestust ja veebipõhist lahendust.
Tomati seenhaiguste tõrje katmikalal mahe-ja integreeritud viljeluses
(2013) Käär, Anu; Pehme, Sirli (juhendaja); Põldma, Priit (juhendaja)
Antud lõputöö eesmärk on kirjeldada soovituslikke tõrjemeetodeid tomati seenhaiguste tõrjeks katmikalal mahe-ja integreeritud viljelusviisidega tootmises. Kõige aluseks on luua taimedele kindlad sobilikud kasvutingimused. Stabiilne temperatuur, küllaldane valgus ja tasakaalustatud väetamine tagab tootjale terved ja tugevad taimed. Häire igas eelmainitud kasvufaktoris loob soodsad tingimused seenhaiguste arenguks. Kahe erineva viljelusviisi tõrjemeetmete võrdluse tulemusena võib järeldada järgnevat:  Kõige tähtsam roll haiguste tõrjes on ennetavatel meetoditel.  Esmasteks meetoditeks seenhaiguste vältimisel katmikalal on desinfitseerimistööd enne tootmistsükli algust ja pärast tootmisperioodi lõppu.  Istutusmaterjal peab olema tugev ja terve. Sellise materjali saamiseks tuleb kasutada sertifitseeritud seemet ning valida Eesti kliimatingimustesse sobivad haigusresistentsed sordid.  Seenhaiguste vältimiseks tagada taimedele sobilik temperatuur, õhu- ja mullaniiskuse stabiilne seisund, tasakaalustatud väetamine, taimiku liigtiheda istutuse vältimine ja piisav õhustatus.  Oluline on haiguste seire teostamine kogu kasvuperioodi vältel, et ennetada haiguste massilist levikut taimedel.  Keemiliste preparaatide kasutamist rakendada äärmisel vajadusel ja keskkonda säästvalt, täites täpselt vastavaid eeskirju ja ohutusnõudeid. Kasutada võib vaid Eestis lubatud taimekaitse-preparaate. Monokultuuride viljelemisel katmikalal on taimedel suurenenud oht nakatuda erinevatesse haigustesse, kuna orgaanilistes substraatides ja välisõhus leidub alati mingi kogus haigustekitajate spoore. Võttes kasutusele kõik töös käsitletud tõrjevõtted, saab viia taimede haigestumise riski miinimumini ja vältida saagikadusid. Taimede eluea pikendamine haiguste ärahoidmise teel võimaldab tootjal saada suuremat ja kvaliteetsemat toodangut. Töös käsitletud uuringust tootjate hulgas võib järeldada, et tuleb teha laialdasemat teavitustööd erinevatest viljelusviisidest ja nendes rakendatavatest tõrjevõtetest. Taimehaiguste tõrjemeetmete valdkonnas tuleks teha rohkem teaduslikke uuringuid selleks, et laiendada bioloogiliste taimekaitsepreparaatide valikut, andes võimaluse tootjatele asendada sünteetilised preparaadid looduslike vahenditega. Samas on oluline täiendada ka sünteetiliste tõrjepreparaatide valikut, vältimaks haiguste resistentseteks muutumist.

Sirvi Autor "Pehme, Sirli (juhendaja)" järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud