Sirvi Autor "Muru, Toomas (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 19 19
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Detailplaneeringute koostamine looduskaitsealadel(2012) Jors, Helen; Muru, Toomas (juhendaja)Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida detailplaneeringute koostamise printsiipe - põhitähelepanu all on kohaliku omavalitsuse, kaitsealavalitseja, maaomaniku/arendaja ja huvitatud isikute omavaheline koostöö ja roll planeeringudokumendi valmimisel. Töö teoreetiline baas koosneb Eesti ja Euroopa planeerimissüsteemi kirjeldusest. Intervjuude läbiviimiseks kasutati poolstruktureeritud intervjuude vormi ja analüüsiks kvalitatiivse uurimismeetodi põhistatud teooriat loova uurimuse põhiprintsiipe. Intervjuude käigus tuli välja nii mõnedki seaduse omamoodi tõlgendused (lähteülesande mitte väljastamine, ehitustegevusele tingimuste seadmine projekteerimistingimuste kaudu), praktika kitsaskohad (vähene kogukonna huvi, otsuste tegemisel vähene baasdokumentide olemasolu) ja ka head lahendused (varajane ja tihe koostöö ametkondade vahel, pikaajaline läbimõeldud kohaliku omavalitsuse arenguvisioon). Tutvudes Eesti looduskaitsealadel planeerimissüsteemi kitsaskohtadega pakuti arutelu, järelduste ja soovituste peatükis Euroopa riikide näitel välja lahendusi nendele olukordadele, samuti toodi Euroopa baasil välja näiteid looduskaitsealadel ruumilise planeerimise suunamisest. Looduskaitsealadel detailplaneeringute koostamine on niivõrd keerukas protsess, et kaalutletud ja hiljem igakülgselt loodus- ja maastikukaitseliste põhimõtetega sobitumiseks on vaja põhjalikku baasmaterjali. Käesoleva töö teoreetilist osa läbi töötades sai töö autor mitmekülgse ülevaate sellest, kuidas looduskaitsealadel planeerimisprotsessid käivad ning milliseid aspekte peab sealjuures silmas pidama. Intervjuudest välja tulnud kitsaskohad näitavad aga, et tänases Eesti planeerimisruumis puudub ühtsus. Eestil puudub üleriigiline visioon, mille järgi planeerimisprotsesse ning erinevat liiki mõjude hindamisi läbi viia, seetõttu on ametnikel üsna lai vabadus neid oma parema äranägemise järgi suunata. Selleks, et looduskaitsealadel ruumilise planeerimise protsessi terviklikult arendada tuleks välja töötada üleriigilised põhimõtted (nt maastikupoliitika), mille koostamisse kaasamine peab olema mitmekülgne – lisaks riigiametnikele, ekspertidele, nõuandjatele ja sidusrühmadele tuleb luua piisav võimalus kaasa rääkida ka kodanikel ja maaomanikel. Neid põhimõtteid välja töötades ei tohi unustada, et lisaks loodus- ja maastikuväärtustele tuleb tagada kohalikele inimestele ja huvitatud isikutele inimväärsed tingimused ja majanduslikud võimalused selleks, et inimtegevus ka mitmete piirangutega piirkondades edasi kestaks. Vaid aktiivne ja motiveeritud, oma elukeskkonda kõrgelt hindav, kohalik kogukond tagab maastikuliste väärtuste säilimise ruumis.Kirje Ehituspärandi käsitlemine Rapla maakonna üldplaneeringutes(2013) Peever, Asso; Muru, Toomas (juhendaja)Töö eesmärgiks oli ehituspärandi märksõnadele ja teooriale tuginedes analüüsida Raplamaa valdade üldplaneeringutes ehituspärandi käsitlust ja uurida, kas valitud märksõnu/teemasid on käsitletud Raplamaa üldplaneeringutes. Uurisin valdade lõikes, kas antud märksõnadele baseeruvaid maakasutus-ja ehitustingimusi on Raplamaa üldplaneeringutes käsitletud ning analüüsisin, kas sellistest käsitlusest piisab ehituspärandi säilimiseks. Valdade üldplaneeringute seletuskirjade analüüsimiseks kasutasin võrdlemiseks kvalitatiivset sisuanalüüsi meetodit. Sisuanalüüsiks otsisin üldplaneeringust ehitusega ja maa- ja veealade üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste seotud peatükke. Märksõnade valikul lähtusin arengukavades, uurimustes ja teiste valdade üldplaneeringutes enim mainitud ja/või kõige enam ehituspärandit iseloomustavat/selgitavat märksõnad. Sellest tulenevalt valisin järgmised märksõnad: asustusstruktuur, miljööväärtuslik ala, eelistada varasemaid hoonestatud asukohti, katastriüksuste suurus ja struktuur, õueala struktuur, ehituslaad, arhitektuur ja arhitektuurilised detailid, piirded, haljastus, pärandkultuuri elemendid. Kõik vallad on oma üldplaneeringus käsitlenud ehituspärandit ja selle kaitset. Kajastuse põhjalikkus oli valdade lõikes väga erinev. Üldiselt võiks kokku võtta, et mitte väga täpselt piiritletavate (laialivalguvate) mõistete (miljööväärtuslik ala, asustusstruktuur) puhul on üldplaneeringutes nõuded esitatud hägusalt ja mitmeti tõlgendatavalt. Nõuded, mida saab väljendada numbriliselt (krundi suurus, katuse kalle, korruselisus jms) või kindla defineeritud mõiste järgi (tänavajoon, katusetüüp, piirdeaed), on üldplaneeringutes üldjuhul selgesõnaliselt ja üheselt tõlgendatavalt kirjeldatud. Paindumatud numbrilised piirangud, mis vähendavad emotsionaalset otsustamist, on üldjuhul kehtestatud tervele vallal. Kuid alati ei pruugi üldistel põhimõtetel seatud nõuded olla mingis piirkonnas põhjendatud. Siinkohal leian, et abiks oleks ehituspärandi inventariseerimine koos ajaloolis-kultuurilise tausta analüüsiga. Uuring oleks vajalik ka elanike teadlikkuse tõstmiseks, sest elanikud ise saavad kaitsta ja hoida oma ehituspärandit. Kuna piirkondlikku ehituspärandit on keerukas lühidalt formuleerida, jääb ehituspärandiga seotud küsimuste menetlemine ka edaspidi tunnetuslikuks. Parimate võimalike otsuste tegemiseks oleks vaja läbi viia ala ehituspärandi kaardistamine ja dokumenteerimine. Taoline analüüs oleks tugev alus argumenteeritud kaalutlusotsuste tegemiseks ja vajadusel ka teemaplaneeringu algatamiseks.Kirje Keha ja vesi: sinialade hooajaline kasutus linnakeskkonnas Tartu Anne kanali taliujumise näitel(Eesti Maaülikool, 2025) Arumetsa, Agnes; Kuhlmann, Friedrich (juhendaja); Muru, Toomas (juhendaja); Maastikuarhitektuuri õppetoolVeekogudest kujundatud väliskeskkonnad, nagu jõed, kanalid, järved ja mered, ehk sinialad, tunnustatakse üha enam linnamaastiku oluliste komponentidena. Need mängivad inimeste tervise, heaolu ja elukvaliteedi toetamisel üliolulist rolli olles meeldejäävad kohad puhkuseks, liikumiseks, kogukonnaüritusteks ja kultuuripraktikateks. Tartus, kesklinnast vaid 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuv Anne Kanal on linna ruumilise ja sotsiaalse identiteedi ning Annelinna elanike jaoks olulisel kohal. Lisaks on tegu üle linna tuntud populaarse talisupluspaigaga. Käesoleva töö eesmärgiks on Anne kanali rannaala kujundamine, mis suurendab talvist kasutamist, toetab talisuplejate kombeid, parendab paiga kohatunnetust, toetab kogukonnatunnet ning rikastab ala esteetilist ja kogemuslikku kvaliteeti. Disainlahendus toetub kirjanduse ülevaatele, näidisprojektide analüüsile, vaatlustele ja kasutajauuringule, mis annavad sisendit, et luua Anne Kanalist elava, aastaringselt kasutatava siniala.Kirje Kergliiklusteede vajaduse hindamine Valgamaa omavalitsustes(2015) Kängsepp, Kaidar; Sein, Margis (juhendaja); Muru, Toomas (juhendaja)Kergliiklus on tervislik ja keskkonnasäästlik liikumisviis, mille osakaalu tõstmine on järjest asjakohasem ja vajalikum. Kergliiklusteede otstarbekaks planeerimiseks on vaja kava, mis Valga maakonnas puudub. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on koostada analüüs Valga maakonna kohalikele omavalitsustele kergliiklusteede planeerimiseks, mis peaks võimaldama ühtlustatud arusaamist kergliiklusteede temaatikast. Bakalaureusetöö üheks uurimisülesandeks on selgitada välja, kuidas on senine maakonnaplaneering ning kohalike omavalitsuste üldplaneeringud ja arengukavad kajastanud kergliiklusteede olemust ja käsitlenud kergliiklusteedega saavutavaid eesmärke ja lahendusi. Dokumentide läbi töötamisel kasutati tekstianalüüsi. Teise uurimisülesande täitmiseks koostati küsimustikud, et välja selgitada omavalitsuste juhtide ja elanike käest, milline on vajadus kergliiklusteede järele. Küsitluste läbiviimiseks kasutati internetti ja viidi läbi vabas vormis intervjuusid. Küsitluste tulemuste analüüsimiseks kasutati kvalitatiivset meetodit ja intervjuude muutmist tekstiks. Bakalaureusetöö tulemus on järgmine: kohalikud omavalitsused tõlgendavad kergliiklusteede mõistet ja nendega seotud eesmärke erinevalt. Kohalike omavalitsuste üldplaneeringud ja arengukavad üldjuhul täiendavad üksteist. Ametnikele mõeldud küsimustiku põhjal selgus, et kergliiklusteid on vähe, sest puudub nende rajamiseks vajalik finants. Kergliiklusteid on vaja liiklusohutuse suurendamiseks ning neid rajatakse üldjuhul programmide ja toetuste abiga. Elanikele koostatud küsimustiku põhjal selgus, et Valga maakonna elanikud eelistavad kasutada autot, kergliiklust kasutatakse eelkõige liikumisharrastuseks. Inimestele on sobivama pikkusega marsruudid asulas kuni 4 km ja asulaväliselt kuni 10 km. Kergliiklusteede ääres võiksid pingid paikneda iga 500 meetri järel ja ilusa vaatega kohtades. Bakalaureusetööd saavad kasutada Valga maakonna kohalikud omavalitsused kergliiklusteede kava koostamiseks ja ühtlustatud arusaamiseks kergliikluse temaatikastKirje Kuremaa terviseradade kõrgendatud avaliku huviga metsade majandamine lähtudes kultuuriliste ökosüsteemiteenuste teadvustamisest(Eesti Maaülikool, 2022) Moones, Kaily; Külvik, Mart (juhendaja); Muru, Toomas (juhendaja)Üle maailma on järjest enam hakatud tähelepanu pöörama ökosüsteemiteenuste pakkumisele ja nõudlustele. Ka elurikkuse konventsioon toob välja, et aastaks 2050 peab olema elurikkus hinnatud, seda kasutatakse mõistlikult, säilitades seejuures ökosüsteemiteenused, millega tagame kõigile inimestele elujõulise planeedi. Selleks, et seda ellu viia, on vajalik tutvustada erinevatele osapooltele metsa ökosüsteemiteenuseid ning sealt saadavat tulu nii rahalist, kui mitterahalist. Kuna metsandusel on väga tugev seos nii kultuuri ja kogukonnaga, on vaja leida võimalused, kuidas seda sidet, vaatamata metsamajandustöödele, läbi erinevate kokkulepete tugevana hoida. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli hinnata, kuidas Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) suudab arvestada kõrgendatud avaliku huviga aladel sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtustega ning kas ökosüsteemiteenuste vaate sisse toomine annab aruteludesse lisaväärtust ja tõstab kvaliteeti kokkulepete sõlmimisel. Hindamine viidi läbi Kuremaa terviseradade ümbruse metsade näitel, kus hinnati majandmise kavast lähtuvalt alusel raiete mõju ökosüsteemiteenuste teadvustamisele. Metsade seisundi tänane takseerimine ei suuda anda piisavat teavet nende multi funktsionaalsusest. Eelkõike nähakse metsa puidulisest seisukohast, vähem ökoloogilisi, kultuurseid ja sotsiaalseid väärtusi. Kõrgendatud avaliku huviga alad on kohalikele elanikele ja kogukondadele olulised ning nende väärtus tekib läbi erinevate pakutavate ökosüsteemiteenuste. Seetõttu on oluline ühiskonnas tutvustada inimestele võimalusi rääkida kaasa neile oluliste metsaalade kujundamisel ja seda võimalikult varases etapis. Läbi selle luuakse inimestes kindlustunne, et nende soovidega arvestatakse ja nende jaoks olulised kultuurilised- ja sotsiaalsed väärtused säilivad. Proovialal läbiviidud uuringu tulemused näitavad, et riigimetsandus on põhiliselt lageraiepõhine ja kõrgendatud avalike huviga alade puhul selgeid erisusi metsa majandamise osas ei ole. Kuna on täpselt reglementeerimata kõrgendatud avaliku huviga alade mõiste, siis majandatakse neid alasid nagu majandusmetsi. Erinevate huvigruppide kaasamine kõrgendatud avaliku huviga alade metsamajandustööde planeerimisse võimalikult varases etapis annab võimaluse tõsta kvaliteeti kokkulepete sõlmimisel, kuna seeläbi on võimalik viia arutelusid läbi konstruktiivsemalt ning metsa majandaja on paremini teavitatud väärtustest, mida soovitakse säilitada. Ökosüsteemiteenuse vaate sissetoomine metsamajandustööde planeerimisse on töös läbi viidud analüüsi põhjal vajalik, kuna lisab aruteludesse jätkusuutliku majandamise toetavaid aspekte.Kirje Laste ja noorte kaasamise võimalustest ja vajalikkusest linnaruumi ja teiste tiheasulate planeerimisel(2013) Treufeld, Siiri; Muru, Toomas (juhendaja)Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on selgitada, milline on senine praktika laste ja noorte kaasamisel Eesti linnaruumi ja teiste tiheasulate planeerimisel ning millised on võimalused ja lisaväärtused nende kaasamisel planeerimisprotsessi. Teema on valitud sooviga teadvustada ruumilise hariduse tähtsust ühiskonnas, kaasa arvatud laste ja noorte seas. Töös selgitatakse, kas, kuidas ja mil määral on võimalik planeerimisel laste ning noorte arvamusega arvestada ning kuidas see planeeringute tulemusi mõjutab. Samuti soovitakse teada saada, kuidas on võimalik laste ja noorte arvamusi ja tähelepanekuid arhitektidele ja planeerijatele edastada. Töö käigus viidi läbi küsitlus Eesti omavalitsuste planeerimisspetsialistide seas, et selgitada omavalitsustöötajate valmisolekut noorte kaasamiseks. Seitsme vabavastuselise küsimusega uuring teostati läbi elektroonilise küsitluskeskkonna eFormular. Küsitluse vastuste töötlemisel kasutati kvalitatiivset analüüsi. Töö koostamise käigus viidi läbi ka intervjuud Hendrikson & Ko planeerimisspetsialisti Pille Metspaluga, Linnalabori liikuvuse spetsialisti ja projekti „Ohutu koolitee” projektijuhi Kaur Sarvega ning arhitekt Kadri Klementiga. Omavalitsustöötajate vastustest selgus, et enamus planeerijaid ei ole laste ja noorte kaasamisega kokku puutunud, kuid on meeleldi nõus seda tulevikus tegema. Spetsialistid, kellel oli lähem kokkupuude töös noortega, tõid positiivsete nimetajatena esile noorte avatuse ja ideederohkuse. Spetsialistid, kes suhtusid noorte kaasamise võimalikkusesse reservatsiooniga, nimetasid selle peamiste põhjustena laste ja noorte väheseid taustateadmisi ning mõningast huvipuudust. Enamus küsitletuid rõhutas siiski laste ja noorte ruumilise hariduse tähtsust. Selgus ka, et omavalitsusspetsialistide ajapuuduse tõttu on vajadus eraldi spetsialisti järele, kes töötab laste ja noortega, teeb nende seas selgitustööd ja esindab nende arvamusi, ettepanekuid ja õigusi planeerijate ja arendajate ees.Kirje Maastiku kvaliteedi eesmärkidega seonduvad teemad Järvamaa valdade üldplaneeringutes(Eesti Maaülikool, 2018) Nurk, Tiina; Muru, Toomas (juhendaja); Keskkonnakaitse ja maastikukorraldusMaastikukonventsioonis on maastik inimeste elukvaliteedi osana ühtviisi tähtis kõikjal: linnalistes ja maapiirkondades, degradeerunud ja rikkumata ning nii märkimisväärselt kaunitel kui ka harilikel aladel. Eelnevalt tehtud uuringus Rimm (2007) juhib tähelepanu sellele, et Eesti maastike haldus põhineb kaitstud aladel. Väärtuslikele aladele on seatud erinevaid eesmärke, kuid harilikud alad on jäetud tähelepanuta, seetõttu on uuringus käsitletud harilikke maastikke. Eesmärk on selgitada välja, kuidas kajastub Euroopa maastikukonventsioonis kirjeldatud maastiku kvaliteedi eesmärk kui planeerimislik meede Järvamaa valdade kehtivates üldplaneeringutes. Töös on uuritavaks materjaliks Järva maakonnas paiknevate valdade üldplaneeringud. Teada saamiseks uuriti üldplaneeringute sisust, milliseid planeeringutes sisalduvaid ruumikasutuse kokkuleppeid saab tõlgendada harilike maastike maastiku kvaliteedi eesmärkidena. Planeeringute arengueesmärke analüüsiti erinevuste ja sarnasuste ning maastiku kvaliteedile avalduva mõju ja eesmärgi saavutatavuse seisukohalt. Uuringutulemused näitavad, et Järvamaa üldplaneeringutes seatud ruumilise arengu üldeesmärgid ning hoonestus- ja kasutamistingimused erinevatele maakasutuse liikidele, toetavad enamasti tervikelukeskkonna seotud väärtusi ehk harilikku maastikku, samuti looduslikke, kultuurilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte ning neid võib käsitleda „maastiku kvaliteedi eesmärkidena“. Tulemuste põhjal saab eeldada, et kogukonda on eesmärkide määramisel kaasatud, kuid tihti on tulemused siiski sellised, et avalikustamisel ettepanekud puuduvad ning avalikul arutelul osalevad vaid ametkondade ja valla esindajad. Enamasti on eesmärgid sõnastatud sarnaselt, mistõttu on näha planeeringu koostaja oluline roll eesmärkide sõnastamisel ja kogukonda on kaasatud vaid koostatud eesmärkide kinnitamiseks. Eesmärgid on sõnastanud mitu omavalitsust sarnaselt, kui on olnud üks planeeringu koostaja, millest võib järeldada, et kohalikke elanikke võidi kaasata eesmärkide sõnastamisse vähesel määral. Maastikku ei ole iseloomustud tervikuna, enamasti on toodud välja vaid paiknemine maastikurajoonis ja selle lühike iseloomustus, mis näitab, et maastikuline lähenemine igapäevasele elukeskkonnale leiab vähe rakendamist ja endiselt käsitletakse maastikku pigem kui väärtuslikku objekti, mida tuleb kaitsta inimeste eest ja mitte kui keskkonda, mida tuleb kohandada inimeste heaks. Võib öelda, et maastiku kvaliteedi eesmärkide ja kohtade maastikuomaduste vahel ei ole Järvamaa üldplaneeringute seletuskirjade põhjal näha selget seost. Maastikukonventsiooni rakendamisel tuleks edaspidi koostada soovitused maastike identifitseerimiseks ja hindamiseks, kus hindamine hõlmaks kogu territooriumi, sh ka harilikku maastikku ning terviklikku käsitlust ning lisaks ka koolitada inimesi, et suurendada maastiku tasandil kaasa mõtlemist ja ühise jagatud eluruumi kvaliteedi eesmärkide seadmisel kaasa löömist.Kirje Maastiku kvaliteedieesmärk Valga maakonnaplaneeringus ja Valgamaa üldplaneeringutes(Eesti Maaülikool, 2020) Raudsepp, Märt; Muru, Toomas (juhendaja)Euroopa maastikukonventsioon (ELC) käsitleb võrdselt olulistena kõiki maastike – olulised on tavalised igapäevased maastikud samamoodi nagu silmapaistvad või kahjustatud maastikud [12]. Üheks oluliseks erinevuseks ELC põhimõtetega Eestis on peetud kaitstud alade põhist maastikukorraldust, mille tõttu ei pöörata väärtuslikeks tunnistatud maastikega võrdselt tähelepanu igapäevastele maastikele, mis on kohalikule elanikule töö- ja elukeskkonnaks. Uurimistöö eesmärgiks on hinnata, milliseid ruumikasutuse kokkuleppeid Valga maakonnaplaneeringus ja Valgamaa üldplaneeringutes saab tõlgendada Euroopa maastikukonventsioonis kirjeldatud maastiku kvaliteedieesmärgina maastikuplaneerimisel. Uurimistöö meetodiks on valitud standardiseeritud kontentanalüüs, mis põhineb Valga maakonnaplaneeringul 2030+ ning Valgamaa valdade üldplaneeringutel. Uurimistulemused annavad ülevaate igapäevaseid maastike puudutavatest kvaliteedieesmärkidest, mille puhul on oluline, et nende seadmisel oleks ka sisuliselt üldsust kaasatud. Maastiku kvaliteedieesmärgid kajastuvad väga erinevates elukeskkonna omadustes, kuid selgelt ei ole väljendatud nende kokkulepete seost ega mõju maastikule. Uurimustulemustele tuginedes võib väita, et elukeskkonna korraldamine on seoses maastike muutuste ja kvaliteediga. Elukeskkonna ja maastike seose selgem sõnastamine aitab üldsusel ka paremini mõista, milliseid omadusi ja muutusi ümbritsevas keskkonnas tegelikult eelistatakse.Kirje Pargihoolduse praktikad Baltimaades kolme väikelinna pargi näitel(2013) Sander-Sõrmus, Meelika; Muru, Toomas (juhendaja)Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida ja analüüsida Baltimaade väikelinnade parkide pargihoolduse praktikate ühisjooni ja eripärasid ning nendele võrdlustele tuginedes koostada väikelinna pargihoolduseks soovituslik juhend. Töö käigus sai külastatud 2012. aasta suvel korduvalt kolme Baltikumi linnaparki. Pargid, mida autor külastas olid järgmised: Mosedise kivimuuseumi park Mosedise alevikus Leedus, Talsi dendroloogiline linnapark Talsi linnas Lätis ja Sõpruse park Põltsamaa linnas Eestis. Töö uurimisülesanneteks oli esmalt tutvuda parkide ajaloo ja ökoloogilise spetsifikatsiooniga, uurida, milliseid hooldusvõtteid kasutatakse, millised on sarnased jooned ja erinevused pargihoolduses kõigis kolmes linnapargis ja läbi viia küsitlus, kuidas neid parke külastavad inimesed tajuvad parkide hooldustaset. Nendele uurimustele tuginedes oli töö ülesandeks anda soovitusi väikelinnade parkide-haljasalade hooldustööde võimalikult efektiivseks korraldamiseks. Töö tulemusel saab teha järgmised järeldused: 1. Nii Eestis, Lätis kui Leedus on väikelinnade pargihooldus riiklikul (kohaliku omavalitsuse) tasemel nõrgalt korraldatud ja toetatud, parkide hoolduseelarved on peaaegu olematud, jäädes rahalises väärtuses 4000 – 7000 euro piiridesse ühes kalendriaastas. 2. Hooldustööd, mida planeeritakse on enamasti suvehooajal tehtavad regulaarsed hooldustööd, enamasti piirdutakse vaid lihtsamate hooldustöödega nagu niitmine, trimmerdamine, ohtlike puude eemaldamine ja väiksemahuline võsaraie. Vaated, mis on parkide puhul väga olulised on sageli tähelepanuta ja võsastumas. Puistud on hooldamata, võrad kujundamata jne. 3. Väga vähe pööratakse tähelepanu parkide algsele projektile, selle idee ja kujunduse säilitamisele ja üldse ei tegeleta edasiarendustega, puistute uuendamisega. 4. Parkidel ei ole hoolduskavasid. 5. Kohalikud elanikud on leplikud parkide hooldustaseme suhtes, parke peetakse eelkõige puhkekohaks, kuhu tullakse loodust nautima, mitte otsima vigu ja kaardistama tegemata töid. 46 Seega liigne hooldus ei olegi ülioluline, pigem on oluline mugav teedevõrk ja et pimedal ajal oleks valgustatud peamised käidavad alad. 6. Hooldustöid teostatakse talgute raames, samas tekib probleem, et töö teostajad ei ole asjatundjad ja seetõttu võib vale hoolduse tagajärjel teha pargikooslusele pigem kahju, kui kasu. Töös toob autor välja soovitusi ja ettepanekuid, kuidas hooldustöid planeerida. Kõige olulisemaks peabki autor seda, et nüüdsed ja edasised hooldustööd saaks planeeritud, hallatud, korraldatud ja kontrollitud ühe iluaiandust tundva inimese poolt. See inimene peaks looma pargile n.ö hooliva kogukonna, läbi mille saab juba lihtsate ja läbimõeldud tegevuste abil linnaparki efektiivsemalt hooldada. Selle inimese peaks iga kohalik omavalitsus leidma ja oskama teda vääriliselt hinnata.Kirje Puhke - ja virgestusalade kavandamine Võrumaa omavalitsustes(2012) Horn, Ilona; Muru, Toomas (juhendaja)Seoses tehnika arenemise, elanikkonna kasvu, vaba aja suurenemise ja liiklustingimuste parenemisega kasvab nõudlus korralike puhke - ja virgestusalade järele. Linnast sõidetakse „loodusesse“ mitte ainult puhkuse ajal ja nädalalõpul, vaid sageli ka tööpäeva lõpul, seetõttu vajavadki inimesed puhkusepaika elukoha lähedal. Kuna puhkajate heaolule pööratakse suurt tähelepanu, siis üha rohkem rõhutatakse lähirekreatsiooni - luuakse puhke- ja virgestusalasid inimestele kättesaadavatesse kohtadesse. Töö eesmärgiks on välja selgitada ja sõnastada Võrumaa omavalitsuste üldplaneeringutes olevate puhke- ja virgestusalade käsitlused, mis hõlmavad puhke- ja virgestustegevuse arendamist. Töö eesmärgist lähtuvalt on bakalaureusetöö põhimõte on puhke- ja virgestusalade põhimõistetele ja teooriale tuginedes analüüsida olemasoleva maakonna omavalitsuste arusaamasid puhke- ja virgestusaladest, st. kas teoreetiline osa toetab Võrumaa omavalitsuste üldplaneeringutes olevaid käsitlusi ja vastupidi. Puhke- ja virgestusalade ülevaate saamiseks tutvusin Liikumisharrastuse arengukavaga ja uurisin mitmeid erialakirjandusega seotud raamatuid ja matkaradade planeerimise, rajamise ja hooldamise juhendit. Üldplaneeringu, Eesti planeeringusüsteemi ja planeerimisprotsessi ülevaate saamiseks uurisin sellega seotud raamatuid ja planeerimisseadust. Üldplaneeringute analüüsiks vaatlesin kuue omavalitsuse üldplaneeringuid – Võru linna, Võru, Lasva, Sõmerpalu, Vastseliina ja Haanja valla üldplaneeringud. Selleks otsisin internetist välja hiljutisemad 5 aasta jooksul algatatud või kehtestatud üldplaneeringud ja valisin neist välja vaid need omavalitsused, mis kuuluvad osaliselt või täielikult Võru linnaregioonide alla. Et üldplaneeringutes olevaid puudujääke täita, saatsin e-maili teel omavalitsustes üldplaneeringutega tegelevate spetsialistidele intervjuu ankeedid. Kõige põhjalikum üldplaneering puhke- ja virgestusalade käsitlust silmas pidades oli Vastseliina üldplaneering, kus on käsitletud põhjalikult nii paiku, mõistet kui ka ligipääsetavuse võimalust. Väga head käsitlused on ka Haanja valla üldplaneeringus, kus on samuti kõik olulisemad kriteeriumid olemas. Hästi on puhke- ja virgestusalasid käsitletud ka Võru linna üldplaneeringus, kuid siin puudus puhke- ja virgestusalade alla kuuluvate paikate käsitlus. Sõmerpalu valla üldplaneeringus on küll kõik kriteeriumid olemas, kuid neid on liiga kesiselt kirjeldatud. Lasva valla üldplaneering vajab kindlasti suures osas täiendust. Siiski on selles oluliseks peetud puhke- ja virgestusaladele ligipääsetavust. Samuti võiks üldplaneeringu puhke- ja virgestusalade käsitlust puudutav osa olla põhjalikum. Kõige kehvemalt on puhke- ja virgestusalasid käsitletud Võru valla üldplaneeringus, kus puudusid nii mõiste, kui ka paigad ja ligipääsetavusest on kirjutatud vähe, seega käesolevas üldplaneeringus on üleüldiselt inimeste huvi peale vähe mõeldud.Kirje Puhke- ja virgestusalade käsitlusi Harjumaa üldplaneeringutes(2012) Krull, Signe; Muru, Toomas (juhendaja)Harju maakond koosneb 24-st omavalitsusest, millest 18 on vallad. Käesolev töö uuris puhke-ja virgestusalade käsitlust Harjumaa valdade kehtivates üldplaneeringutes. Esimene Planeerimis- ja Ehitusseadus võeti vastu 1995 aastal, 2003. aastal kehtestati eraldi Planeerimisseadus. Nende mõlema seaduse järgi on üldplaneeringu ülesanne määratleda puhke- ja virgestusalad. Seadustes, kui ka seletuskirjades on mõiste täpne definitsioon määratlemata jäänud. Eesti on hulgaliselt erinevaid mõisteid kasutusel olnud, mis seostuvad rekreatsioonga. Uurimustöö teoreetiline ülevaade tutvustab neid erinevaid mõisteid. Uurimisküsimustele vastuste saamiseks tehti kvalitatiivne sisuanalüüs kõikide Harjumaal kehtivate üldplaneeringute seletuskirjadele. Vaadeldi eraldi iga valla puhke- ja virgestusalade vastavust kirjandusel põhinevatele kriteeriumitele. Töö käigus vaadeldi, kuidas üldplaneeringu koostajad on neid alasid käsitlenud ja millistele kriteeriumitele nende poolt määratletud puhke- ja virgestusalad vastavad. Kõik määratletud puhke- ja virgestusalad vastavad avaliku kasutuse ja ligipääsetavuse kriteeriumile. Kolmandal kohal kasutussageduselt on multifunktsionaalsus ehk puhkealade puhul erinevate tegevuste võimalikkus antud maaalal ja virgestusala puhul suunatus erinevatele vanuserühmadele ning aastaringne kasutus. Kui kõrge puhkeväärtusega looduskeskkond on oluline kriteerium just puhkealade määratlemisel, siis virgestusalad peaksid olema määratletud elamute lähiümbrusesse. Analüüsides virgestusala valitud kriteeriumite järgi, siis vähesed alad olid määratletud paiknemise järgi elamute lähiümbruses. See tõik annab tunnistust sellest, et puhke- ja virgestusaladena mõistetakse valdades alasid, mis kriteeriumite põhjal kuuluvad eelkõige puhkealade hulka. Arusaam virgestusalast on ajas muutunud, kui 1970-ndatel mõisteti selle all taastavat ja kosutavat lühiajalist puhkust looduses, siis nüüd peetakse silmas sportliku puhkuse ala tiheasustuspiirkonnas. Vaadeldes mõiste kasutamist viimase kahekümne aasta jooksul, siis see on muutnud. Kahe Harjumaa valla puhul on üldplaneering vastu võetud üheksakümnendate esimesel poolel ning seetõttu ei saa neilt eeldada mõistete puhke- ja virgestusala kasutamist. Pöördepunkt mõiste kasutamisse on olnud peale Planeerimisseaduse kehtiva redaktsiooni vastuvõtmist. Enamus valdasid, kes on alustanud oma üldplaneeringu koostamist pärast 2003. aastat on võtnud kasutusele mõisted puhkeala ja/või puhke-ja virgestusala. Üldplaneeringu seletuskirjades kasutatakse eraldi ainult mõistet puhkeala, kuid mitte kunagi ei ole eraldi mõistena kasutatud virgestusala. Puhke- ja virgestusala määratlemisel kattuvad neli kirjandusel põhinevat sagedasti esinevat kriteeriumit (avalik kasutus, ligipääsetavus, multifunktsionaalsus ja rajatiste olemasolu) Virgestusala jääb puhkeala kriteeriumidest eristama asukoht ehk paiknemine elamute lähiümbruses. Virgestusala olemus nõuab nelja kriteeriumi täitmist - avalik kasutus, ligipääsetavus, asukoht elamute läheduses ja rajatiste olemasolu. On piisav, kui sisuliselt virgestusala määratletakse puhke- ja virgestusala alla. Virgestusala eraldi määratlemist tuleb kaaluda tiheasustusega piirkondades nagu linnades ja asulates, kus on olemas elanikkond, kes vajab täiendavaid tingimusi sportlikuks liikumiseks. Puhke- ja virgestusalana määratletud ala vastab enamasti puhkeala kriteeriumitele ja on ka seda sisuliselt. Selleks, et mõiste virgestusala laialdasemat kasutamist leiaks, tuleb kindlasti riiklikul taseme see mõiste defineerida. Üldplaneeringu koostamise juhendmaterjalidesse on asjakohane sisse viia virgestusala määratlemise põhimõtted ja kasutamise eesmärgid. Samuti lisada sinna selgitused virgestusala laiema tausta kohta ning välja tuua virgestusala ja puhkeala erisused.Kirje Puhke- ja virgestusalade käsitlusi Tartumaa üldplaneeringutes(2012) Tatsi, Kristel; Muru, Toomas (juhendaja)Inimeste eluviis on muutunud väheliikuvamaks ning sellest tulenevalt on tähtis aru saada, kuidas on võimalik muuta liikumisharrastus elustiiliks. Sama oluline on suurema füüsilise aktiivsusega inimestele pakkuda mitmekesiseid võimalusi nende hea füüsilise vormi säilitamiseks. Käesolevas töös on nendele teemadele lähenetud kohaliku omavalitsuse koostatava üldplaneeringu tasemel. Töö eesmärk oli uurida kas ja milliste valikukriteeriumite alusel on Tartumaa valdade ÜPdes määratud puhke- ja virgestusalad. Töö hüpoteesiks oli: planeerimisseadus ei anna kindlaid raame puhke- ja virgestusalade käsitlemiseks, seetõttu on käsitlus üldplaneeringutes väga erinev ja kontseptuaalselt laialivalguv. Hüpoteesi kinnitamiseks või ümberlükkamiseks uuriti puhke- ja virgestusalade käsitlusi erialases kirjanduses ning vaadati, kas Eesti dokumentides leidub sarnaseid kontseptuaalseid lähenemisi. Tõendeid otsiti ka puhke- ja virgestusalade eraldi käsitlemise vajalikkuse kohta. Seejärel uuriti Tartu maakonna valdade kehtestatud üldplaneeringute tekstiosasid ning samade valdade ametnike seas viidi läbi ka ankeetküsitlus. Üldplaneeringute tekstiosa analüüsis osalesid kõik Tartumaa valdade 17 kehtestatud üldplaneeringut, ankeetküsitlusele vastanuid oli 16 valda. Tekstiosa ja küsimustiku vastuseid analüüsiti kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil, kokkuvõtteid tehes kasutati ka protsentanalüüsi. Tartumaa valdade kehtestatud üldplaneeringute tekstiosades otsiti täpsemalt vastuseid puhke- ja virgestusalade küsimustele: kas ja kuidas on ÜPdes defineeritud neid alasid; kas ja millised olid alade valikukriteeriumid; millised alad on ÜPdes määratud puhke- ja virgestusaladeks; kas avalikku juurdepääsu aladele peeti oluliseks ning kas ja millised olid alade kasutamis- ja ehitustingimused. Erialases kirjanduses kirjutati rekreatsioonist väljaspool linnasid ning tihedama asustusega alasid. Teise äärmusena kirjutati palju inimese tervisest, kehalisest aktiivsusest kui igapäevasest elustiilist – selliselt käsitleti rohealasid ja lähirekreatsioonialasid peamiselt linnades või tihedamatel asualadel paiknevatest objektidest kirjutades. Erialases kirjanduses omavahel olid sarnased lähenemised rekreatsioonialadele leitavad, kuid need ei olnud üldjuhul võrreldavad Eesti strateegilistes dokumentides toodutega. Magistritöö raames analüüsitud ÜPde põhjal võib öelda, et üldiselt käsitletakse puhke- ja virgestusalasid sõnapaarina ning vahet nendel terminitel ei tehta. Sõnapaaride definitsioonid olid samuti sarnased. Ankeetküsitluse vastuste kokkuvõtetes tulid välja aga nende kahe mõiste teatavad erinevused: virgestusala seondub pigem aktiivse puhkuse, spordi, liikumisharrastuse ja spetsiaalsete rajatistega kui looduslikkusega. Enamikel juhtudel ei olnud puhke- ja/või virgestusalade valikukriteeriume ÜPdes kirjas ning ankeetküsitluste vastustest selgus, et enamik valdasid käsitlesid ÜP koostamisel puhke- ja virgestusaladena juba olemasolevaid alasid, mida ei pidanud enam välja valima ning nende funktsionaalsust hindama. Töös tehti ettepanek siduda virgestusala termin liikumisharrastuse arengukavaga ning esitati sellest tulenevalt ettepanekud virgestusala ja puhkeala defineerimiseks, eristades neid järgnevate omaduste poolest: kättesaadavus, puhkamisaeg, tegutsemisvõimalused- ja viisid, sihtgrupp ning eesmärk. Kõikidele puhke- ja virgestusaladele peeti avalikku juurdepääsu oluliseks umbes pooltes ÜPdes, ülejäänud pooltel juhtudel vaid osadele puhke- ja virgestusaladele. Sarnaselt avaliku juurdepääsu loomise võimalustele, olid ka detailsemad kasutamis- ja ehitustingimused ÜPdes määratletud pooltel juhtudel ning üldiselt suunatud ala säilitamisele ning võimalusele rajada alale vaid n.ö puhke- ja virgestusalade sihtotstarbelisi rajatisi. ÜPdes olid puhke- ja virgestusaladeks määratud väga erinevad alad, st nende varieeruvus oli suur: aladena võisid olla määratud nii matka-, jooksu- ja suusarajad, kaunid vaated, veekogud, metsad kui ka kalmistu, endine karjäär, siseürituste korraldamise kohad jne. Põhimõtteline puhke- ja virgestusalade käsitlus oli Tartumaa valdade ÜPdes sarnane. Selles osas ei toetanud tulemus püstitatud hüpoteesi. Kontseptuaalselt oli aga teema käsitlus laialivalguv, kuna üldiselt kontseptsiooni ei olnud. Seega, kontseptuaalse laialivalgumise osas leidis püsitatud hüpotees kinnitust. Rõhku oli pandud erinevate alade puhke- ja virgestusaladeks määramisele, kuid valikukriteeriume ehk alade määramise põhimõtteid üldiselt välja ei olnud toodud. ÜP tasemel võiks puhke- ja virgestusala teemat edaspidi käsitleda sarnaselt, kuid täiendada võiks ÜPd tuues eraldi välja puhkealade ja virgestusalade valiku põhimõtted ning eraldi mõlema sõna definitsioonid.Kirje Rakvere linna lähiümbruses aastatel 2005-2013 kehtestatud elamuarenduse detailplaneeringute kaardistamine ja analüüs(2015) Konso, Ave; Muru, Toomas (juhendaja)Eestis algas intensiivne uusasumite rajamine linnatagustele maadele 2000. aastate alguses. Rakvere linna tagamaal sai suurem uuselamualade planeerimine alguse 2005 - 2006 aastal. Eestis on valglinnastumist uuritud peamiselt Tallinna ja Tartu tagamaal. Andmed planeerimistegevuse kohta väiksemate linnade tagamaal puuduvad. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida millises mahus on aastatel 2005-2013 kehtestatud detailplaneeringutega elamuarendused Rakvere linna tagamaal realiseerunud ning välja selgitada detailplaneeringud, milliseid oleks mõtekas tulevikus realiseerida lähtuvalt nende pakutavast elukvaliteedist. Uurimistöö lähteandmeteks oli ajavahemikus 2005–2013 Sõmeru vallas, Vinni vallas ja Rakvere vallas kehtestatud elamuala detailplaneeringud, millega oli kavandatud viis ja enam pereelamu maa krunti. Käesolevas uuringus kasutati kombineeritud kvalitatiivseid uurimismeetodeid. Rakvere linna lähiümbruses on planeeritud elamuarendusi rohkem kui on tegelik vajadus nende järele. Rakvere lähiümbruse elamuala detailplaneeringud omavad valglinnastumise tunnuseid, kuna on orinteeritud autokasutusele. Vähem krunte kavandavad detailplaneeringud olid planeeritud monofunktsionaalsematena. Rakvere linna lähiümbruse elamuala suuremate detailplaneeringute koostamisel on arvestatud kvaliteetse elukeskkonna loomisega. Tulemustest selgus, et detailplaneeringute realiseerumist on soodustanud väiksema krundi arvuga detailplaneeringute kavandamine ja arendajate järjepidev ning sihipärane tegevus ja kiire reageerimine turunõudlusele. Kuid samas toob see kaasa monofunktsionaalsema elukeskkonna kavandamise.Kirje Strateegiline mõjude hindamine Tartumaa üldplaneeringutes(2012) Kruusimägi, Riin; Muru, Toomas (juhendaja)Käesolev bakalaureuse töö “Strateegiline mõjude hindamine Tartumaa valdade üldplaneeringutes” eesmärgiks oli selgitada, milles seisneb planeeringute keskkonnamõju hindamise strateegilisus ning millist mõju KSH avaldab planeeringu strateegiliste lahenduste väljatöötamisele. Eesmärgist tulenevalt seati uurimisülesanded järgmised: 1. Milles seisneb strateegilise keskkonnamõjude hindamise ja mõjude hindamise erinevus? 2. Milline on KSH koostamise juhendi poolne tugi KSH koostamisele? 3. Millised keskkonna valdkonnad on kõige probleemsemad KSH aruande koostamisel? 21. juuni 2001 aastal kehtestati Euroopa Liidu direktiiviga strateegiliste kavade ja programmide KSH protseduur. Direktiivi efektiivsemaks rakendamiseks on riigid kohandanud seadusi ja sõnastanud KSH koostamise juhendi. Eestis käsitleb keskkonnamõju strateegilist hindamist 2005. aastast kehtiv KeHJS (RT I 2005, 15, 87). KSH koostamise juhendi kohaselt on KSH menetlus, mille eesmärk on keskkonnakaalutluste integreerimine strateegiliste planeerimisdokumentide koostamisse, tagamaks keskkonnakaitse kõrge tase ning edendamaks säästvat arengut. KSH eesmärkide saavutamiseks võetakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamisel arvesse nii loodus-, kultuur-, sotsiaal-, kui ka majanduskeskkonna aspekte. Raamatu Strategic Environmental Assessment and Land Use Planning (Jones C. et al. 2005) põhjal peab aitama KSH kaasa programmides, plaanides ja poliitikas kajastuvatele säästva arengu probleemide lahendamisele. Gaudreau (2010) seisukoht on, et KSH esindab võimalust täiustada plaane lähtudes keskkonna vaatepunktist ning töötada säästva arengu eesmärkidest lähtuvalt. KSH on otsustele kaasaaitamise tööriist. KSH annab võimaluse integreerida keskkonnakaalutlused sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega otsuste vastuvõtmise protsessi ajal. Intervjuudes selgus, et KSH on vajalik ning strateegilisus väljendub poliitilistes otsustes ning võimaluses probleemsed kohad juba üldplaneeringu koostamise faasis ära hoida. Kokkuvõtvalt väljendab mõjude hindamise strateegilisus poliitilise väljundiga otsuseid, mis on tulevaste mõjude ennetamiseks. Töö käigus analüüsiti nelja Tartumaa üldplaneeringut ning vastavaid KSH menetlusi. Selgus, et mitte kõiki KSH aruandes välja toodud soovitusi ei arvestata üldplaneeringutes. Samuti, et erinevate ettevõtete poolt koostatud KSH-d erinevad nii sisulise osa kui struktuuri poolest üksteisest. Intervjuude käigus selgus, et põhjuseks on Eesti KSH koostamise juhendi kvaliteet. Kuivõrd seadus ei määratle konkreetselt KSH detailsusastet ning alternatiivide käsitlemise viisi, teevad ettevõtted tööd vastavalt enda arusaamale. KSH eksperdid kasutavad KSH koostamise juhendit vaid enese poolt välja töötatud süsteemi täiendamiseks. Võrreldes omavahel loodus-, sotsiaal-, kultuur- ja majanduskeskkonna osakaalusid KSH aruannetes selgus, et kõige rohkem pannakse rõhku looduskeskkonnale. Põhjuseks ekspertide hariduslik taust ning looduskeskkonna hindamise suurem konkreetsus. Kõige vähem tähelepanu saavad majandus- ja kultuurkeskkond. Majanduskeskkonna puhul hinnatakse mõjusid nii vähe kui võimalik, kuna majanduslikult kasutut üldplaneeringut ei ole mõtet teha samas kumulatiivsete mõjude hindamiseks peab aga nimetatud valdkonna siiski hindamisse lisama. Kultuurkeskkonda peetakse küll tähtsaks, kuid sageli on nimetatud valdkonda keeruline hinnata või puuduvad piisavalt põhjalikud andmed strateegiliste üldistuste tegemiseks. Töö tulemusel jõuti järeldusele, et kuigi EU direktiiv ja KSH koostamise juhend ütlevad, et loodus-, sotsiaal-, majandus- ja kultuurkeskkond peavad olema KSH aruandes käsitletud võrdselt, jäävad majandus- ja kultuurkeskkond nõrgemini analüüsituks eksperdi teadmiste ja oskuste tõttu. Lisaks eelnevale tuli töös välja mõistega keskkond seotud probleem. Nimelt ei oma mõiste ühest tähendust ei direktiivis, juhendis, seaduses ega KSH aruannetes. Töö autor soovitab Keskkonnamõjude hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ning KSH koostamise juhendi täpsustamist, et määratletaks konkreetsemalt KSH ja KMH erinevused ning KSH ulatuse erinevate strateegiliste dokumentide, samuti alternatiivide käsitlemise osas. Oluline oleks teha mõisted selgeks ja üheselt mõistetavaks, millest tulenevalt soovitatakse täiendada ning täpsustada mõisteid nii KSH koostamise juhendis kui seadusteski. Samuti soovitab autor võtta eeskuju Euroopas hästi toimivatest juhenditest ning kohandada neid Eesti konteksti.Kirje Tallinna Aaviku elurajooni elukeskkonna kujunemine ja elanikkonna rahulolu(2012) Rummel, Reigo; Muru, Toomas (juhendaja)Käesolev bakalaureusetöö keskendus ühele Tallinna linna Haabersti linnaosas asuvale kompaktsele elurajoonile, mis valmis 2003. aastal. Uurimise eesmärgiks oli välja selgitada selle elanike rahulolu elukeskkonnaga üldises linnaruumis ning kuidas üks elurajoon funktsioneerib ja milline elukeskkond 10 aastaga on välja kujunenud. Teema on väga aktuaalne ning problemaatiline alates Eesti taasiseseisvumisest. Elukeskkond määrab palju meie elukvaliteeti, mistõttu antud teema vajab täpsemat uurimist ja laialdast diskussiooni. Kuna Aaviku elurajooni rajamisest on nüüdseks möödunud pea 10 aastat, siis on õige aeg uurida elanikelt kujunenud elukeskkonda puudutavaid küsimusi. Teoreetilise osa põhiliseks teemaks oli eeslinnastumine kui laiem protsess linnastus ja nende protsessidega kaasnevad probleemid ning elukvaliteedi ja elukeskkonna üldine hindamine. Linnastu struktuur ja nendes toimuvad protsessid mõjutavad palju inimeste igapäevast liikumist, käitumist ja harjumusi. Neid saab asukohapõhiselt jälgida ning nendest ka järeldusi ja edasisi ettepanekuid linnaruumi parandamiseks teha. Kompaktse elurajooni funktsionaalsust saab vaadelda nii elanike kui arendajate poolt. Kõige adekvaatsemat infot igapäevaelu puudutavate teemade kohta saavad anda konkreetse elurajooni inimesed. Kohalik omavalitsus, arendajad ja planeerijad saavad anda informatsiooni esialgsete plaanide ja projektide kohta, millega määratleti antud asukoha põhilised tugipunktid ja eesmärgid. Aaviku elurajoon on kompaktselt planeeritud elurajoon, kus asuvad kolme liiki spordiväljakud ning kolmele erinevale laste vanusegrupile mõeldud mänguväljakud. See näitab planeerijate eesmärki muuta elurajoon eriti noortele peredele atraktiivseks ja mugavaks elukeskkonnaks. Elurajooni rajamiseks kuulutas Tallinna Linnavaraamet 2001. aastal välja hankekonkursi, et luua linna Tiskre tee 22a krundile 84 soodsa hinnaga eramut. Hanke võitis KMG Ehituse AS, kes koos arhitektuuribüroo Emil Urbel OÜ-ga planeerisid krundile kompaktse ja modernse elurajooni. Lõplikult sai ehitatud 67 eramut koos 50-aastase hoonestusõigusega Tallinna linnale kuuluvale maale, mille tõttu kujunes maja hind inimestele soodsaks. Uurimismeetodina kasutati elanikele koostatud ankeetküsitlust ning suulist vestlust. Töö tulemused kajastasid vastuste statistilisi näitajaid ning analüüs ja arutlus kujunes nende andmete põhjal. Eesmärk saada vastused elanikelt erinevatel teenuste ja igapäeva elu puudutavatel küsimustel elurajooni elukeskkonnas, sai üldiselt täidetud. Vastajaid oli 67-st majapidamisest 42, mida on veidi rohkem kui 60%, kuid see on piisav, et teha üldistusi. Ankeedi vastustest saadud tulemused näitasid, et kõik küsitud teemad on elanikele olulised. Mõni teema oli eriti välja tõstetud ning tulid välja elanike jaoks põhilised puudused ja probleemid. Selgus, et põhiliselt ei oldud rahul lasteaedade puudumisega lähiümbruses ning hõreda ja ebapiisava marsruudiga ühistransporditeenustega. Samas oldi väga rahul sportimisvõimalustega elurajooni sees ning lähiümbruses ning turvalisuse ja kompaktsusega, mida üks väiksemat sorti elurajoon võimaldab. Need tulemused tõestasid, et Tallinna eeslinna kolimiste põhilisteks põhjusteks on soov omada oma maja ja maapinda, elada rohelisemas ja turvalisemas keskkonnas ning soov omada kodu mere lähedal. Konkreetse elurajooni eelisena tuli välja ka elamu soodne hind. Üldiselt kaaluvad need hüved üles tõsiasja, et see toob endaga kaasa erinevaid ebamugavusi nagu suured liiklusummikud hommikustel ja õhtustel tipptundidel. Samuti ei ole paljud tähtsad ankurpunktid nagu lasteaiad, koolid, raviasutused jms elupaigale piisavalt lähedal ning nende teenuste kättesaadavus ebamugav. Kõikidest ankeetküsitluses uuritud teemadest saadi vastused ning nende põhjal sai luua arutelu ning teha järeldusi. Üldjoontes on Aaviku elurajooni elanikud oma elukeskkonnaga rahul. Seda saab järeldada ankeedi erinevate küsimuste puhul, kus sai valida, kas mõne konkreetse asja või teenusega ollakse rahul. Väga harva vastati, et mõne asjaga ei olda üldse rahul. Pigem oldi rahul ning arvamusel, et alati võiks või saaks olla paremini. Tuli välja küll teemasid, mis tekitasid kas pahameelt või nõutust, kuid üldjoontes hinnatakse oma elupaika ja asukohta kõrgelt. Kokkuvõtteks võib öelda, et elanike rahulolu uuring andis seni puuduva ülevaate ühe elurajooni funktsionaalsusest Tallinna eeslinna piirkonnas ning millised teenused on kättesaadavamad ja millised puuduvad kas täielikult või on elanikele ebapiisavad.Kirje Väärtuslike põllumaade käsitlemine ruumilises planeerimises(2014) Undrits, Kaisa; Muru, Toomas (juhendaja)Planeerimisseaduse kohaselt on maakonnaplaneeringu üheks ülesandeks väärtuslike põllumaade säilimist tagavate meetmete kavandamine ja üldplaneeringu üheks ülesandeks väärtuslike põllumaade määramine ning nende kaitse- ja kasutamistingimuste seadmine. Väärtusliku põllumaa kindla definitsiooni ja kriteeriumide määratlemise puudumise tõttu on maa- ja omavalitsused määratlenud väärtuslikke põllumaasid nii üld- kui ka maakonnaplaneeringutes, oma äranägemine järgi. Väärtusliku põllumaa väljaselgitamine on mitmetahuline probleem kuna erinevad huvigrupid lähenevad küsimusele erinevalt. Käesolevas töös on uuritud Eesti riiklikke, regionaalset ja kohalikku ruumilist arengut käsitlevaid dokumente eesmärgiga selgitada välja kuivõrd eesmärgistatud ja järjepidev on neis põllumaade käsitlemine ning kuidas on neis erinevates arengut käsitlevates dokumentides määratletud väärtuslikke põllumaasid nende kasutamise ja kaitsmine korraldamise eesmärgil. Töö eesmärgini jõudmiseks ja uurimisküsimuste lahendamiseks kasutati kolme uurimismeetodit, milledeks olid: Eesti üleriigilist ja regionaalset arengut käsitlevate raamdokumentide teksti kontentanalüüs; Põlva-, Võru- ja Valgamaa valdade üldplaneeringute võrdlev sisuanalüüs ning sihtrühmade küsitlemine ja kirjalike vastuste kvalitatiivne sisuanalüüs. Põllumaasid, seal hulgas väärtuslikke põllumaasid, käsitletakse riigi- ja regionaaltasandi arendusdokumentides väga erinevalt. Probleem saab alguse juba mõiste „väärtuslik põllumaa“ defineerimisest. Töö käigus ei leitud ühestki uuritavast dokumendist väärtuslikule põllumaale kindlat definitsiooni. Maaelu arengukava 2014-2020, Looduskaitse arengukava 2020 ja Looduskaitse arengukava 2035 liigitavad väärtusliku põllumaa pigem kõrge loodusväärtusega põllumajandusmaa alla. Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ väärtuslikku põllumaad eraldi ei käsitle, vaid seab eesmärke ja kaitsetingimusi põllumaade säilimise vajadusest lähtuvalt. Maakonnaplaneeringutes ja maakonna „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ teemaplaneeringutes kerkib sama probleem uuesti üles ehk kas väärtuslikud põllumaad kuuluvad väärtuslike maastike alla või mitte. Väärtusliku põllumaa definitsiooni ja määramise vajadus tulenes erinevate huvigruppide arvamusest kaitsta väärtuslikku põllumajandusmaad maatulundusmaa sihtotstarbe muutumise eest. Kohalikud omavalitsused peavad ülekaaluliselt väärtuslike põllumaade säilimise vajadust oluliseks. Kõige sagedamini peavad kohalikud omavalitsused väärtuslike põllumaade määramisel kriteeriumideks: mulla viljakust ehk boniteeti, esteetilist väärtust ja põllumaade massiivsust. Kõige sagedamini seatud põllumaade kaitsetingimuseks oli põllumaade sihtotstarbelise kasutuse tagamine nii omavalitsuste üldplaneeringu tulemuste kui ka kirjalike küsitluste vastuste alusel. Selgus, et põllumajandustootjad sooviksid ühese väärtusliku põllumaa definitsiooni määratlemist riigi poolt. Kohalike omavalitsuste ametnike arvamused selles osas jagunesid võrdselt kaheks. Kui riiklikud eelpool mainitud arengukavad lähtusid väärtuslike põllumaade puhul rohkem kõrgest loodusväärtusest, siis vallavalitsuse amenikud ja põllumajandustootjad vaatavad väärtuslikku põllumaad rohkem maaharimise poole pealt. Väärtuslike põllumaade käsitlemine ei ole üleriigiliselt väga eesmärgistatud. Seda saab järeldada teema nappuse põhjal nii riiklikke, regionaalset kui kohalikku ruumilist arengut käsitlevate dokumentide alusel ning käesolevas töös kirjalike vastuste tulemus, et ühegi valla puhul, ei ole peale üldplaneeringute ülevaatamise kohustust, väärtuslike põllumaade osas muudatusi tehtud. Märksõnad: väärtuslik põllumaa, põllumaa, maatulundusmaa, mullaviljakus, boniteet, maaelu arengukava, looduskaitse arengukava, üleriigiline planeering, maakonnaplaneering, teemaplaneering, üldplaneeringKirje Väärtuslikke põllumaade käsitlusi Tartumaal(2013) Švõrov, Dimitri; Muru, Toomas (juhendaja)Käesoleva töö peamiseks eesmärgiks oli teostada ülevaade Tartumaa omavalitsustes väärtuslikke põllumaade kasutamisest ning suhtumisest nendesse planeeringute koostamisel. Kogu töö põhineb küsimustike ning kohalike omavalitsuste planeeringute analüüsi põhjal. Antud töös on ka teostatud teemat käsitlevate seaduste ning dokumentide ülevaade. Täidetud küsimustike analüüsides on tehtud järeldusi sellest, et Tartumaa väärtuslikud põllumaad on omas enamuses kasutusel sihtotstarbeliselt, ehk põllumajandusmaana. Enamus väärtuslikke põllumaid on eraomandis. See asjaolu teeb põllumaade kasutuse seiret lihtsamaks ja tõstab põllumaa tootlikust kuna reeglina põllumaa omanikud käituvad väärtuslikke põllumaadega heaperemehelikult. Sellega on kohalikud omavalitsused toetamas Eesti põllumajanduse jätkusuutlikust ja konkurentsivõimet. Teiselt küljelt ei teosta KOV-id väärtuslike põllumaade seiret (sihilikult). Sellega lasevad kohalikel põllumeestel tegutseda liiga vabalt, ning ei oma täieliku informatsiooni põllumaade kasutamisest. Kohalikud omavalitsused on teinud oma panust väärtuslike põllumaade säilitamisele ka planeeringute koostamisel. See asjaolu, et Tartumaa valdade üldplaneeringute seletuskirjades eraldi punktina välja toodud väärtuslikud põllumaad on üks hea näitaja, mis toob välja kohalike omavalitsuste tõsist suhtumist antud teemasse. Tartu maakonna planeeringu seletuskirjas on väärtuslikud põllumaad ja nende säilitamise teema toodud eraldi peatükina. Täidetud küsimustike analüüsi põhjal on võimalik arusaada, et üldplaneeringute koostamisel on kohalikud omavalitsused omas enamuses arvestanud põllumaade väärtusega ning planeeringu seletuskirjadesse sisse viinud vastavad põllumaade kasutuse juhtnöörid, mis tagaksid väärtuslike põllumaade säilimist ja sihtotstarbelist kasutamist. Samas aga võib olla ka teemaks järgmistele uurimistöödele selline asjaolu, et tavalised põllumaad võivad sattuda ehitamise surve alla ning võib neid ohustada ka metsastamine ning kogu põllumajandus sattub keerulisse olukorda. Lõputöö eesmärgiks oli teostada ka ülevaade väärtuslike põllumaade seaduslikust kaitsest ning käsitlusest. Tuleb tõdeda, et väärtuslikke põllumaade teema on käsitletud mitme seadusega ning strateegiliste dokumentidega. Vastavalt töös teostatud analüüsile on võimalik teha järeldust, et seaduslikult väärtuslike põllumaade teema omab tähtsust ning on käsitletud piisavalt hästi. Samas aga tuleb tõdeda, et Eesti seadusandlus võiks olla antud küsimuses veel rangem ning konkreetsem just põllumaade omaniku vahetamise korras.Kirje Valgusreostuse reguleerimine Eesti linnades: valgustatud välireklaami linnakeskkonda paigutamise nõuded(2015) Tarkus, Liina; Muru, Toomas (juhendaja)Seoses linnastuva ühiskonnaga on valgusreostus muutunud aina aktuaalsemaks keskkonnaprobleemiks. Valgusreostus tekib, kui tehislikud valgustid valgustavad ka alasid, mille valgustamiseks need mõeldud ei ole. Valgusreostus tekitab probleeme nii inimestele, kui ka taimede, ja loomade populatsioonidele, peamiselt seetõttu, et muudab valguse ja pimeduse vaheldumise loomulikku rütmi. Üheks peamiseks valgusreostuse allikaks peetakse valesti suunatud tänavavalgustust, kuid probleeme tekitavad ka hoonete valgustus, monumentide valgustus ja ka valgustatud välireklaamid. Viimasena mainitud valgustatud välireklaame võib pidada aina olulisemateks valgusreostuse põhjustajateks, kuna nende arvukus aina suureneb ning paigutus linnaruumis võib tihti olla põhjalikult läbimõtlemata. Valgusreostuse vähendamiseks on aina enam hakatud kasutama energiasäästlikke LED valgusteid. Siiski on valgusreostuse vähendamisel oluline energiasäästu kõrval mõelda ka selliste lahenduste peale, mis arvestaksid ka näiteks inimeste tervise ja meeldiva elukeskkonnaga linnas. Töö uurib kuidas on viies Eesti linnas (Tallinn, Tartu, Pärnu, Rakvere ja Jõhvi) tegeletud valgustatud välireklaamide negatiivse mõju vältimise ja vähendamisega ning millised on nende linnade tulevikusuunad valgusreostuse põhjustatud probleemidega tegelemisel. Peamiselt dokumentide analüüsil tehtud uuringu põhjal saab välja tuua, et viiest linnast kahe puhul (Tallinn ja Rakvere) on valgustatud välireklaami paigaldamise tingimused reguleeritud linna õigusaktidega. Kõigi viie linna puhul on näha, et linnaruumi planeerimisel arvestatakse ka teatud määral valgusreostuse vältimise ja vähendamise võimalustega. Samas ei ole valgusreostustust kui keskkonnaprobleemi siiski Eestis veel piisaval määral teadvustatud. Seetõtu peaks 2015. aasta juulis jõustuv Atmosfääriõhu kaitse seadus, millega on ka valgusreostuse vältimine ja vähendamine reguleeritud, kaasa aitama sellele, et Eesti linnades selle probleemiga terviklikumalt tegelema hakataks.Kirje Visual Qualities of the Landscape in Rural Comprehensive Plans: a comparative analysis of Haljala (Estonia), Sauvo (Finland), Courtown & Riverchapel (Ireland)(Eesti Maaülikool, 2022) Bachmann, Janika; Muru, Toomas (juhendaja)The thesis is based on a comparative analysis, and the research objective is twofold. The first objective is the comparison of how the landscape visual quality is defined and described in local comprehensive plans to summarize learnings and best practices. And the second objective is to analyse how the landscape visual qualities that the local people appreciate correspond to those in the local comprehensive plans. The research indicates that local people tend to visit and talk more about the daily landscapes, recreation areas that offer indoor and/or outdoor activities, and locations with local identity that are regular destinations. The planning documents tend to focus on too many single heritage objects rather than on a character area to capture the importance of the heritage to the character area strategy. The aspirations regarding the landscapes are defined in the municipal strategy, while the methods and ways of linking the areas or activities to the aspirations are still developing.