Sirvi Autor "Kull, Thea (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 6 6
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Eesti sooneostaimede eoste morfoloogia(Eesti Maaülikool, 2026) Bormann, Taaniel; Väli, Vivika (juhendaja); Kull, Thea (juhendaja); Kurina, Olavi (juhendaja); Elurikkuse ja loodusturismi õppetoolEoste ja õietolmu morfoloogial põhinevaid palünoloogilisi analüüse kasutatakse nüüdisaegse ja mineviku taimkatte uurimisel. Selliste uuringute määramistulemuste usaldusväärsus sõltub aga otseselt täpse referentsmaterjali olemasolust, kuid terviklik ülevaade Eesti sooneostaimede eoste morfoloogiast seni puudub. Töö eesmärgiks on kirjeldada Eestis looduslikult kasvavate sooneostaimede eoste morfoloogiat ning koostada selle põhjal praktiline määraja. Eoste morfoloogia analüüsimiseks koguti proovid looduslikest kasvukohtadest ja herbaariumist. Kogutud materjali töödeldi keemiliselt, valmistati püsipreparaadid ning eoste morfoloogilisi tunnuseid analüüsiti valgus- ja skaneeriva elektronmikroskoobi abil. Tulemustest selgus, et eoste morfoloogilised tunnused on liikide määramisel üldiselt hästi kasutatavad, kuigi mõne perekonna puhul oli liikide erinevus väga väike. Kõige informatiivsemateks tunnusteks olid eoste kuju ja pinnastruktuur. Samuti ilmnes, et pinnastruktuuride kirjeldamisel kasutavad autorid sageli erinevat terminoloogiat, mis raskendab tulemuste otsest võrreldavust. Töö tulemusena valmisid sooneostaimede eoste püsipreparaadid, morfoloogilised kirjeldused, fotomaterjal ning dihhotoomne määraja koos veebipõhise interaktiivse versiooniga. Töö tulemusi on võimalik kasutada botaanilistes, geoloogilistes ja paleoökoloogilistes uuringutes ning õppetöös. Täiendavat uurimist vajavad seni käsitlemata liikide eosed ning morfoloogiliselt sarnaste liikide ja perekondade eoste tunnuste seosed molekulaarsete ja fülogeneetiliste andmetega.Kirje Eestis kasvavate maokeeleliste (Ophioglossaceae) eoste morfoloogia ja levikukaugus(Eesti Maaülikool, 2026) Uibo, Eliise; Väli, Vivika (juhendaja); Kull, Thea (juhendaja)Maokeelelisi (Ophioglossaceae) on Eestis esindatud seitse liiki, millest süstjas-võtmehein (Botrychium lanceolatum) ja liht-võtmehein (Botrychium simplex) on väga haruldased. Sagedamini esinevad viis liiki: harilik maokeel (Ophioglossum vulgatum), virgiinia võtmehein (Botrychium virginianum), kuu-võtmehein (Botrychium lunaria), haruline võtmehein (Botrychium multifidum) ja kummeli-võtmehein (Botrychium matricariifolium). Käesolevas töös antakse ülevaade nende viie liigi eoste morfoloogilistest erinevustest ning hinnatakse nende võimalikku levikukaugust. Levikuhinnangud põhinevad välitöödel kogutud samblaproovides määratud maokeeleliste eoste kontsentratsioonil, mille alusel hinnati eoste esinemist ja levikuulatust. Lisaks kasutati sporofüllidelt kogutud eostest valmistatud etalonpreparaate eoste morfoloogiliseks kirjeldamiseks. Töö tulemused näitavad, et uuritud liikide eosed erinevad selgelt morfoloogiliste tunnuste poolest ning on üksteisest eristatavad. Erinevused esinesid pinnastruktuuris ning eose suuruses. Samuti ilmnes, et eoste levikuulatus väheneb kauguse suurenedes lähtetaimest ning seda mõjutavad kasvukoha omadused, sealhulgas rohustu kõrgus ja kasvukoha tüüp (mets või niit). Eosed levisid maksimaalselt 3 m lähtetaimest.Kirje Herbaariumi kasutamine kliimamuutuse mõju uuringus(Eesti Maaülikool, 2022) Langerpaur, Kätlin; Kull, Thea (juhendaja); Kull, Tiiu (juhendaja); Haldna, Marina (juhendaja)Globaalne õhutemperatuur on juba pikemat aega püsinud tõusuteel, kuid eelmisest sajandist alates on soojenemine oluliselt kiirenenud. Kliimamuutus mõjutab organismide fenoloogiat ehk sessoonset arengut ning sellest tulenevalt liikidevahelisi suhteid. Eriti tundlik temperatuurimuutuse suhtes on õitsemine. Varasematest töödest selgub, et kliima soojenemise tõttu on õitsemine viimase 100 aasta jooksul varasemaks muutunud. Antud töö eesmärk on välja selgitada, kas Eest herbaarandmeid saab kliimamuutuste mõju uurimiseks kasutada. Selleks analüüsiti tulikaliste õitsemisaja muutlikkust Eestis perioodil 1901-2020 Eesti teaduskogude herbaareksemplaride abil. Trendide selgitamisel kasutati temperatuuriandmeid. Õitsemisaja muutuseid uuriti lineaarse regressioon- ja dispersioonanalüüsiga programmis R. Statistilisel analüüsil leiti, et tulikaliste õitsemine on uuritaval perioodil muutunud keskmiselt 16 päeva varasemaks, kusjuures viimastel aastakümnetel on trend veelgi tugevnenud. Sealjuures, kevadel õitsevad liigid reageerisid tõusvatele õhutemperatuuridele enam kui suvel õitsevad liigid. Kõige kiiremini on õitsemine muutunud varasemaks Kagu- ja Kesk-Eestis ning tagasihoidlikum on trend olnud Põhja-Eestis. Herbaarandmetega saadud tulemused ei erinenud oluliselt varasematest, vaatlusandmete põhjal tehtud tööde tulemustest. Järelikult saab ka Eestis kogutud herbaareksemplare kasutada kliima teemalistes uuringutes nagu mujal maailmas on seda tehtud. Antud lõputöö tulemused osutavad vajadusele ning tähtsusele edaspidi uurida kliima soojenemise tagajärgesid ka kõrgematele troofilistele tasemetele ning liikidevahelistele suhetele. Lisaks saab uurida teisi kasvuetappe, näiteks viljumist, et mõista kliimamuutuse mõju taimele kogu elu jooksul.Kirje Kahe eestis haruldase põisrohu liigi (silene viscosa ja silene otites) levik ja ökoloogia(Eesti Maaülikool, 2026) Meldre, Nora; Kull, Thea (juhendaja); Keskkonnakaitse ja maastikukorralduse õppetoolMõlemal uuritud põisrohu liigil – pihkasel põisrohul (Silene viscosa) ja liiv-põisrohul (Silene otites) – on Eestis teada vaid üks leiukoht ning nende levik ja populatsioonide seisund on olnud pikka aega ebaselged. Ametlik kaitsestaatus mõlemale liigile Eestis 2026. aasta seisuga puudub. Käesoleva töö eesmärk oli uurida liikide levikut, kasvukohti ja idanemisvõimet. Kuna mõlema liigi populatsioonide ja leviku kohta Eestis oli vähe infot viidi antud uurimistöö raames läbi välitööd liikide teadaolevates ja potentsiaalsetes kasvukohtades, kus hinnati populatsioonide suurust, levikut ja elupaigatingimusi. Eestis asuvad mõlemad liigid põhjapoolsemates tingimustes võrreldes liikide põhilevikuga, mistõttu teostati käesolevas töös laboris idanemiskatsed mõlema liigi seemnetega, et hinnata idanevust ning külmaperioodi mõju nende seemnete idanevusele. Statistilised analüüsid teostati R statistikaprogrammiga. Välitööde tulemusel kummalegi liigile uusi leiukohti ei tuvastatud. Pihkase põisrohu populatsioon hinnati isendite arvu põhjal suureks mandri tüüpi populatsiooniks, kuna eelnevad uuringud on tõestanud, et pihkase põisrohu populatsioonidünaamika toimib vastavalt saare-mandri mudelile. Liiv-põisrohu populatsioon hinnati taimede arvu põhjal väikeseks ja haavatavaks. Mõlema liigi kasvukohad vastasid kirjanduses kirjeldatud tüüpilistele elupaikadele. Idanemiskatsed näitasid, et mõlema liigi seemnete idanevus oli kõrge nii stratifitseeritud kui stratifitseerimata seemnete puhul. Pihkase põisrohu puhul külmaperiood idanemist ei mõjutanud, kuid liiv-põisrohu puhul oli stratifitseeritud seemnete idanevus madalam, mis võib viidata liigi külmatundlikkusele. Liiv-põisrohu populatsioon kasvab väljaspool kaitseala ning autori hinnangul võiks liigi arvata I kaitsekategooriasse, pihkane põisrohi jääb Prangli hoiuala territooriumile ja kalda ehituskeeluvööndisse mis tagab populatsioonile teatava kaitse, mistõttu kaitsestaatus antud populatsiooni puhul pole autori hinnangul hädatarvilik. Tulevikus oleks oluline uurida nende liikide populatsioonisisest geneetilist mitmekesisust Eestis, mis võimaldaks paremini hinnata nende väikeste ja isoleeritud populatsioonide pikaajalist elujõulisust.Kirje Laialehise nestiku bioloogia ja kasvukohtade analüüs(2013) Lõhmus, Leana; Otsus, Merit (juhendaja); Kull, Thea (juhendaja)Metsaliike mõjutavad nii looduslikud kui ka inimtekkelised häiringud. Põhilised looduslikud häiringud on põlengud, tormimurrud ja üleujutused. Tulekahju muudab mullas olevad mineraalsed toitained kättesaadavamaks, mis soodustavad taimede paljunemist. Vanades puistutes murdub ja hävib looduslike häiringute tagajärjel puid, mis loob metsataimedele vajalikke häile. Osadele liikidele on mõõdukad maapinna häiringud nagu näiteks matkamine ja ratsutamine, kasulikud. Vanades metsades leidub kõige enam ohustatud liike, kuid probleemiks on nende metsade sidusus ja hulga vähenemine. Vanade looduslike metsade vaheline kaugus järjest suureneb, see põhjustab väiksema levimisvõimega taimede jaoks probleeme. Metsade liigirikkuse vähenemise peapõhjuseks on puurinde vaesumine ja noorenemine. Vaesumine toimub laialehiste puude välja raiumise tõttu. Metsi istutatakse küll juurde, kuid need ei ole veel paljudele taimedele sobivaks elupaigaks. Teiseks suurimaks ohuteguriks metsade elurikkusele on metsakuivendus, sest selle tõttu on vähenenud märgade metsakasvukohatüüpide pindala ning osakaal. Töö eesmärgiks oli uurida laialehise nestiku bioloogiat ja saada ülevaade nestiku asurkondade suurustest, analüüsida nestiku kasvukohtade metsade tingimusi ning teada saada, milliseid metsi nestik eelistab. Laialehist nestikut leiab niisketest salumetsadest, soostuvatest metsadest ja madalsoometsadest. TÜ ja EMÜ herbaariumi leiukohaandmetes on laialehise nestiku kasvukohana nimetatud kõige rohkem erinevaid märgi metsatüüpe. Keskkonnaregistri järgi oli kasvukohatüüpideks angervaksa kasvukohatüüp, jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp, naadi kasvukohatüüp ja karusambla-mustika kasvukohatüüp. Nestiku asurkonnad Eestis on väikesed ja neid on vähe. Kuna kasvukohtadeks on märjad metsad, siis neid elupaiku mõjutab ka inimene. Suurim nestiku asurkond paikneb Järvseljal. Tüüpiline nestiku mets võiks olla 5 puuliigiga, seal kasvaksid kask, kuusk, sanglepp, haab ja saar, oleks angervaksa kasvukohatüüp ja metsa vanuseks 60 aastat.Kirje Reliktse liigi koldja selaginelli eoste levimise ulatus ja tihedus kolme populatsiooni näitel(Eesti Maaülikool, 2025) Kadak, Rainis; Väli, Vivika (juhendaja); Kull, Thea (juhendaja)Koldjas selaginell (Selaginella selaginoides) on II kaitsekategooriasse kuuluv eostaim, mille arvukus on viimastel kümnenditel märkimisväärselt halvenenud liigirikaste madalsoode kuivendamise tõttu. Liigi eoste leviku ulatust ja tihedust ning kasvukohatingimusi ei ole Eestis varem piisavalt uuritud. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on uurida koldja selaginelli eoste leviku ulatust ja tihedust ning kasvukohatingimusi. Andmed koguti kolmest Harjumaal asuvast liigirikkast madalsoost, kus kirjeldati elupaigatingimused ning koguti samblaproove eoste leviku uurimiseks. Eoste kontsentatsioonide määramiseks proove töödeldi ja uuriti valgusmikroskoobiga. Statistilised analüüsid teostati R statistikaprogrammiga. Töö tulemused näitasid, et selaginelli isased eosed levisid kuni 60 cm kaugusele taimest ning suurim eoste kontsentratsioon oli vahetult taime kõrval. Samuti leiti, et kontsentatsioon oli suurem kohtades, kus koldja selaginelli katvus oli ulatuslikum. Selaginelli olemasolu oli seotud kõrgema rohustuga, kuid see oli tingitud kasvamisest sinihelmika mätastel, mis viitab koosluse tugevale kuivendusmõjule. Rohustu üldtihedusel ja puude katvusel polnud statistiliselt olulist mõju. Antud lõputöö tulemused võimaldavad paremini mõista koldja selaginelli eoste leviku ja tiheduse mustreid ning pakuvad olulist teavad setetest leitud ajalooliste eoste interpreteerimiseks, viidates sellele, et eoste olemasolu tähendab suure tõenäosusega taime kasvamist antud kasvukoha vahetus läheduses ning kõrge kontsentratsioon taime kunagist paiknemist proovivõtu koha kõrval, aga ka selaginelli tihedamat katvust. Keskkonnatingimuste osas oli valimi suurus liiga väike ja vajab täpsustavaid uuringuid, kuna uurimisaladena uuriti küllaltki sarnaste tingimustega kasvukohti.