Sirvi Autor "Kull, Thea (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 3 3
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Herbaariumi kasutamine kliimamuutuse mõju uuringus(Eesti Maaülikool, 2022) Langerpaur, Kätlin; Kull, Thea (juhendaja); Kull, Tiiu (juhendaja); Haldna, Marina (juhendaja)Globaalne õhutemperatuur on juba pikemat aega püsinud tõusuteel, kuid eelmisest sajandist alates on soojenemine oluliselt kiirenenud. Kliimamuutus mõjutab organismide fenoloogiat ehk sessoonset arengut ning sellest tulenevalt liikidevahelisi suhteid. Eriti tundlik temperatuurimuutuse suhtes on õitsemine. Varasematest töödest selgub, et kliima soojenemise tõttu on õitsemine viimase 100 aasta jooksul varasemaks muutunud. Antud töö eesmärk on välja selgitada, kas Eest herbaarandmeid saab kliimamuutuste mõju uurimiseks kasutada. Selleks analüüsiti tulikaliste õitsemisaja muutlikkust Eestis perioodil 1901-2020 Eesti teaduskogude herbaareksemplaride abil. Trendide selgitamisel kasutati temperatuuriandmeid. Õitsemisaja muutuseid uuriti lineaarse regressioon- ja dispersioonanalüüsiga programmis R. Statistilisel analüüsil leiti, et tulikaliste õitsemine on uuritaval perioodil muutunud keskmiselt 16 päeva varasemaks, kusjuures viimastel aastakümnetel on trend veelgi tugevnenud. Sealjuures, kevadel õitsevad liigid reageerisid tõusvatele õhutemperatuuridele enam kui suvel õitsevad liigid. Kõige kiiremini on õitsemine muutunud varasemaks Kagu- ja Kesk-Eestis ning tagasihoidlikum on trend olnud Põhja-Eestis. Herbaarandmetega saadud tulemused ei erinenud oluliselt varasematest, vaatlusandmete põhjal tehtud tööde tulemustest. Järelikult saab ka Eestis kogutud herbaareksemplare kasutada kliima teemalistes uuringutes nagu mujal maailmas on seda tehtud. Antud lõputöö tulemused osutavad vajadusele ning tähtsusele edaspidi uurida kliima soojenemise tagajärgesid ka kõrgematele troofilistele tasemetele ning liikidevahelistele suhetele. Lisaks saab uurida teisi kasvuetappe, näiteks viljumist, et mõista kliimamuutuse mõju taimele kogu elu jooksul.Kirje Laialehise nestiku bioloogia ja kasvukohtade analüüs(2013) Lõhmus, Leana; Otsus, Merit (juhendaja); Kull, Thea (juhendaja)Metsaliike mõjutavad nii looduslikud kui ka inimtekkelised häiringud. Põhilised looduslikud häiringud on põlengud, tormimurrud ja üleujutused. Tulekahju muudab mullas olevad mineraalsed toitained kättesaadavamaks, mis soodustavad taimede paljunemist. Vanades puistutes murdub ja hävib looduslike häiringute tagajärjel puid, mis loob metsataimedele vajalikke häile. Osadele liikidele on mõõdukad maapinna häiringud nagu näiteks matkamine ja ratsutamine, kasulikud. Vanades metsades leidub kõige enam ohustatud liike, kuid probleemiks on nende metsade sidusus ja hulga vähenemine. Vanade looduslike metsade vaheline kaugus järjest suureneb, see põhjustab väiksema levimisvõimega taimede jaoks probleeme. Metsade liigirikkuse vähenemise peapõhjuseks on puurinde vaesumine ja noorenemine. Vaesumine toimub laialehiste puude välja raiumise tõttu. Metsi istutatakse küll juurde, kuid need ei ole veel paljudele taimedele sobivaks elupaigaks. Teiseks suurimaks ohuteguriks metsade elurikkusele on metsakuivendus, sest selle tõttu on vähenenud märgade metsakasvukohatüüpide pindala ning osakaal. Töö eesmärgiks oli uurida laialehise nestiku bioloogiat ja saada ülevaade nestiku asurkondade suurustest, analüüsida nestiku kasvukohtade metsade tingimusi ning teada saada, milliseid metsi nestik eelistab. Laialehist nestikut leiab niisketest salumetsadest, soostuvatest metsadest ja madalsoometsadest. TÜ ja EMÜ herbaariumi leiukohaandmetes on laialehise nestiku kasvukohana nimetatud kõige rohkem erinevaid märgi metsatüüpe. Keskkonnaregistri järgi oli kasvukohatüüpideks angervaksa kasvukohatüüp, jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp, naadi kasvukohatüüp ja karusambla-mustika kasvukohatüüp. Nestiku asurkonnad Eestis on väikesed ja neid on vähe. Kuna kasvukohtadeks on märjad metsad, siis neid elupaiku mõjutab ka inimene. Suurim nestiku asurkond paikneb Järvseljal. Tüüpiline nestiku mets võiks olla 5 puuliigiga, seal kasvaksid kask, kuusk, sanglepp, haab ja saar, oleks angervaksa kasvukohatüüp ja metsa vanuseks 60 aastat.Kirje Reliktse liigi koldja selaginelli eoste levimise ulatus ja tihedus kolme populatsiooni näitel(Eesti Maaülikool, 2025) Kadak, Rainis; Väli, Vivika (juhendaja); Kull, Thea (juhendaja)Koldjas selaginell (Selaginella selaginoides) on II kaitsekategooriasse kuuluv eostaim, mille arvukus on viimastel kümnenditel märkimisväärselt halvenenud liigirikaste madalsoode kuivendamise tõttu. Liigi eoste leviku ulatust ja tihedust ning kasvukohatingimusi ei ole Eestis varem piisavalt uuritud. Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on uurida koldja selaginelli eoste leviku ulatust ja tihedust ning kasvukohatingimusi. Andmed koguti kolmest Harjumaal asuvast liigirikkast madalsoost, kus kirjeldati elupaigatingimused ning koguti samblaproove eoste leviku uurimiseks. Eoste kontsentatsioonide määramiseks proove töödeldi ja uuriti valgusmikroskoobiga. Statistilised analüüsid teostati R statistikaprogrammiga. Töö tulemused näitasid, et selaginelli isased eosed levisid kuni 60 cm kaugusele taimest ning suurim eoste kontsentratsioon oli vahetult taime kõrval. Samuti leiti, et kontsentatsioon oli suurem kohtades, kus koldja selaginelli katvus oli ulatuslikum. Selaginelli olemasolu oli seotud kõrgema rohustuga, kuid see oli tingitud kasvamisest sinihelmika mätastel, mis viitab koosluse tugevale kuivendusmõjule. Rohustu üldtihedusel ja puude katvusel polnud statistiliselt olulist mõju. Antud lõputöö tulemused võimaldavad paremini mõista koldja selaginelli eoste leviku ja tiheduse mustreid ning pakuvad olulist teavad setetest leitud ajalooliste eoste interpreteerimiseks, viidates sellele, et eoste olemasolu tähendab suure tõenäosusega taime kasvamist antud kasvukoha vahetus läheduses ning kõrge kontsentratsioon taime kunagist paiknemist proovivõtu koha kõrval, aga ka selaginelli tihedamat katvust. Keskkonnatingimuste osas oli valimi suurus liiga väike ja vajab täpsustavaid uuringuid, kuna uurimisaladena uuriti küllaltki sarnaste tingimustega kasvukohti.