Sirvi Autor "Kohv, Silver" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Jõevähi (Astacus astacus L.) viljakus Eesti veekogudes, selle sõltumine vähi suurusest ja lapihaiguse mõju viljakusele(2012) Kohv, Silver; Hurt, Margo (juhendaja)Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida jõevähi viljakust ja seda mõjutavaid tegureid. Töö käigus määrati vähkide viljakus erinevates veekogudes, selgitati välja viljakuse seos vähi pikkusega ning hinnati lapihaiguse mõju vähi viljakusele. Jõevähi keskmine viljakus Eesti tingimustes on 198 marjatera ning see on tugevalt (r – 0,78) seotud emasvähi pikkusega. Erinevate pikkusrühmade võrdlemisel selgus, et vähi kasvades ühe sentimeetri võrra, suureneb keskmine viljakus ligikaudu 20%. Kõige suurematel emastel isenditel (pikkusega 130-140 mm) oli viljakus koguni 495-651 marjatera. Kõige viljakamad vähid olid Luguse jões (keskmine viljakus 309 marjatera) ja Vesiku ojas (keskmine viljakus 267 marjatera). Väikseima viljakusega isendid olid Aidu tehisjärves (keskmiselt 158 marjatera), Kuke peakraavis (keskmiselt 147 marjatera) ja Valgevälja karjääris (keskmiselt 187 marjatera). Ilmnes ka asjaolu, et jõgedes elavad vähid on järvedes elavatest liigikaaslastest viljakamad. Selline erinevus on ilmselt tingitud vooluveekogude parematest keskkonnatingimustest. Uurimustöös leidis kinnitust väide, et lapihaigus võib vähendada emasvähkide viljakust. Viie erineva veekogu tervete ja lapihaigete vähkide võrdlemisel ilmnesid märgatavad erinevused viljakuses enamasti vanematel ja pikematel vähkidel. Kuke peakraavi näitel on lapihaigetel vähkidel 18% vähem marjateri kui samavanustel tervetel vähkidel. Et anda täpsem hinnang lapihaiguse mõjust viljakusele, oleks vaja tunduvalt rohkem võrdluseks sobivaid andmeid. Vähikasvataja jaoks on oluline, et kasvatatav populatsioon oleks võimalikult viljakas ning haigustest vaba. Paratamatult tuleb tehistingimustes peetavat vähikarja aeg-ajalt täiendada loodusest püütud või teistest kasvandustest hangitud vähkidega. Tuginedes uurimustöö tulemustele, võib soovitada sugukarja täiendamiseks hankida vähke Luguse jõest ja Vesiku ojast. Nimetatud veekogudes on jõevähi arvukus väga kõrge ning emased on üle keskmise viljakad. Seejuures ei täheldatud ühelgi Luguse jõe ega Vesiku oja vähil lapihaiguse esinemist, mis omab suurt tähtsust ka vähikasvatuse aspektist.Kirje Vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) kahe erineva aretusliini silmtäppmarja inkubeerimine ja maimude kasv tootmistingimustes(2014) Kohv, Silver; Paaver, Tiit (juhendaja)Käesoleva magistritöö raames viidi 2013. aasta kevad-suvel (26.04 – 24.07) tootmistingimustes läbi vikerforelli (Oncorhynchus mykiss) silmtäppmarja inkubeerimise ja maimude kasvatamise katse. Magistritöö eesmärgiks oli võrrelda vastavalt merevees (katsegrupp SALT) ja magevees (katsegrupp LATE) kasvatamiseks aretatud tõuliinide kasvatuslikke näitajaid. Tõumaterjali kvaliteedi hindamisel võrreldi silmtäppmarja inkubeerimise efektiivsust ja maimude suremust, kasvu ning söödakasutust. Silmtäppmarja inkubeerimise efektiivsus oli katsegruppides SALT ja LATE vastavalt 93,03% ja 93,17%, mis autori hinnangul on rahuldav tulemus. Kadu silmtäppfaasist koorumise lõpuni oli katsegruppides SALT ja LATE vastavalt 2,02% ja 2,34%. Koorumisjärgselt, kuni inkubeerimiskatse lõpuni oli vastsete kadu katsegrupis SALT 4,95% ja katsegrupis LATE 4,49%. Katsegruppide võrdluses toimus inkubeerimiskatse jooksul küll kõikumine, aga lõpptulemus oli sarnane. Inkubeerimiskatse tulemuste põhjal võib järeldada, et tõuliinide vahel sisulist erinevust ei olnud. Suletud veekasutusega süsteemis kasvatatud maimude kumulatiivne kadu oli mõlema katsegrupi puhul 3,6%. Suremus oli kõige suurem katseperioodi alguses ja kõige väiksem katseperioodi lõpus. Suletus süsteemis kasvatatud maimude suremuse dünaamika järgis mõlemas katsegrupis sarnaselt ühtlast langustrendi. Katseperioodi jooksul ei esinenud langustrendis kummagi katsegrupi puhangulist suremist. Selle põhjal järeldab töö autor, et optimaalsetes kasvutingimustes on mõlema aretusliini elulisus sarnane. Jõevee läbivoolusüsteemis lõpetati maimude kasvatamise katse enneaegselt. Tingituna ekstreemsete keskkonnatingimuste (hommikune vee temperatuur 21 - 22⁰C) kujunemisest ja pikast kestusest, toimus kaks laiaulatuslikku haiguspuhangut. Haiguspuhangute tagajärjel oli suremus katsegruppides SALT ja LATE vastavalt 96% ja 90% jõevee läbivoolusüsteemi paigutatud maimude koguarvust. Saadud tulemuste põhjal võiks küll oletada, et katsegrupi SALT maimud olid ebasoodsate tingimuste suhtes tundlikumad kui katsegrupi LATE maimud. Siiski oli inim- ja keskkonnafaktori mõju tulemustele liialt suur, et teha järeldusi aretusliinide tõuliste omaduste kohta. Autor ei anna praegu hinnangut tõuliinide elulisusele muutlikes tingimustes, vaid viitab vajadusele katset korrata. Eelmainitud põhjustel saab maimude kasvu võrrelda vaid suletud veekasutusega süsteemis kasvatatud katsegruppide põhjal. Katsegruppide kasvu iseloomustavad andmed koguti ajavahemikus 11.06 – 24.07 (44 päeva). Arvestusperioodi alguses olid katsegruppide SALT ja LATE maimude keskmised kehamassid vastavalt 1,55 g/tk ja 1,39 g/tk. Katseperioodi lõpuks saavutasid katsegrupi SALT maimud keskmise kehamassi 11,2 g/tk ja katsegrupi LATE maimud 10,1 g/tk. Katsegruppide võrdluses olid keskmiste kehamasside erinevused esimesel ja viimasel kontrollkaalumisel mõlemal juhul 9%. Suletud veekasutusega süsteemis nägi maimukasvatuse söötmisstrateegia ette üleküllastatud söödanormide söötmist. Sellest tulenevalt ei ole katsegruppide söödakasutust iseloomustavad söödakoefitsiendid väga usaldusväärsed. Mõlema katsegrupi puhul saadi söötmisperioodi keskmiseks söödakoefitsiendiks 0,87. Selline tulemus viitab autori hinnangul katsegruppide sarnasele – maksimaalselt tarbitud söödakogusele. Kuna suletud veekasutusega süsteemis olid keskkonnatingimused võrdsed ja katsegruppidele rakendati sarnast söötmisstrateegiat, järeldab töö autor, et kiirema kasvu saavutasid parema päriliku kasvupotentsiaaliga SALT aretusliini maimud. Kokkuvõtvalt leiab käesoleva töö autor, et mõlema aretusliini asustusmaterjali kvaliteet on hea. Aretusliinide vahel puudusid erinevused nii inkubeerimise efektiisuse ja maimude elulisuse osas, seega tuleks optimaalsetes kasvatustingimustes eelistada parema kasvupotentsiaaliga aretusliini SALT. Kuna uurimustöö keskendus peamiselt maimukasvatusele, oleks teemat vaja edasi arendada ja uurida järelkasvatuse tulemusi nii mage- kui ka merevees.