Andmebaasi logo

Sirvi Autor "Kisand, Anu" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 11 11
  • Pisipilt
    Kirje
    Chironomid incorporation of methane‐derived carbon in plankton‐ and macrophyte‐dominated habitats in a large shallow lake
    (Wiley, 2018) Agasild, Helen; Kisand, Anu; Ainelo, Epp; Feldmann, Tõnu; Timm, Henn; Karus, Katrit; Kisand, Veljo; Jones, Roger I.; Nõges, Tiina; Centre for Limnology. Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Estonian University of Life Sciences
    1. While 13 C-depleted carbon derived from biogenic methane can substantially contribute to the benthic secondary production in deep stratified lakes, its role in shallow lakes is less clear. We investigated the dynamics of δ13 C and δ15 N in the larvae of Chironomus plumosus throughout an annual cycle in two ecologically distinct basins (open-water plankton-dominated and sheltered macrophyte- covered) of a large (270 km2 ), shallow, polymictic and eutrophic lake (Võrtsjärv, Estonia, North Europe). The larval stable isotopic compositions were linked to the presence of methane-oxidising bacteria (MOB) in larval guts and sediments. 2. Molecular detection of MOB revealed their presence in various sediment types, but stable isotope (SI) analysis revealed clear differences in the feeding of chironomid larvae between the plankton- and macrophyte-dominated habitats. 3. In the plankton-dominated habitat, the mean δ13 C values of larvae remained relatively constant (−38.3‰ to −35.5‰) and corresponded closely to the sediment δ13 C values. Mean δ13 C values of chironomid larvae were generally lower in macrophyte-dominated habitats (−43.4‰ to −33.0‰), and both seasonal and individual variation in larval δ13 C values were more pronounced. MOB presence in larval guts proved a dietary contribution from biogenic methane in macrophyte-dominated habitats. Both the SI and molecular results indicated that MOB could help support larvae even during the cold temperature-limited and ice- covered periods. 4. Our study indicates that methane-derived carbon makes a low but steady contri- bution to the larval chironomids throughout an annual cycle in large shallow Võrtsjärv. However, this contribution can be substantially higher in the lake habitats with abundant macrophytes. The study provides further evidence that a carbon flow pathway from biogenic methane can contribute to the benthic food web under variable habitat conditions in a shallow polymictic lake.
  • Pisipilt
    Kirje
    Distribution of Phosphorus Forms Depends on Compost Source Material
    (MDPI, 2021) Lanno, Marge; Kriipsalu, Mait; Shanskiy, Merrit; Silm, Maidu; Kisand, Anu
    Composting is a sustainable method for recovering nutrients from various organic wastes, including food waste. Every input waste has different nutrient contents, in turn, suggesting that every compost has different fertilizer and/or soil improvement values. The phosphorus (P) concentration and relative distribution of P forms is related to the original organic material. The relative distribution of P forms determines how readily plants can absorb P from the compost-amended soil. The aim of this study was to investigate the content and relative share of P forms in composts made from fish waste, sewage sludge, green waste, and horse manure. Six forms of P (labile; bound to reducible metals; bound to non-reducible metals; bound to easily degradable organic material; and bound to calcium) were determined using sequential extraction method. The results indicated that fish waste compost had relatively high proportion of labile P, suggesting good biological availability. In comparison, sewage sludge compost contained the highest overall P concentration per dry weight unit, while labile P constituted only 6% of summary of P forms. The results indicate that the evaluation of composts as alternative P sources in agriculture should rely on the relative distribution of P forms in the compost in addition to the typically recognized value of the total P.
  • Pisipilt
    Kirje
    Efektiivne kalajääkide kasutamine uudsete toormaterjalide saamiseks, mida on võimalik kasutada nii kanga kui haavakatete valmistamiseks
    (Eesti Maaülikool, 2022) Kisand, Anu; Käiro, Kairi; Silm, Maidu; Reissaar, Rihard; Kogermann, Karin; Martens, Märt-Erik; Bhat, Rajeev
    Kala- ja koorikloomajäägid sisaldavad väärtuslikke biopolümeere, millest käesolevas projektis käsitletakse kollageeni ja kitiini. Projekti eesmärgiks oli välja selgitada, kas on võimalik kala- ja koorikloomajääkidest saada kvaliteetset toorainet, mida on võimalik kasutada haavakatete ja nahalaadse tekstiili tootmiseks. Kalajääkidest eraldasime želatiini (kollageenne biopolümeer), mille omadusi hinnati haavakattematerjali ning nahalaadse tekstiili valmistamise seisukohast. Samuti andsime hinnangu vähijääkidest eraldatud kitiini ja sellest toodetud kitosaani kvaliteedile. Projektis osalesid juhtorganisatsioonina Eesti Maaülikool ning partneritena Tartu Ülikool ning Gelatex Technologies OÜ; samuti tegime koostööd Eesti kalatöötlemisettevõtetega projektiks vajalike kalajääkide kogumiseks. Eesti Maaülikooli töörühm (projekti vastutav täitja Anu Kisand; Kairi Käiro, Maidu Silm, Rihard Reissaar; nõustajana prof. Rajeev Bhat) viis läbi kalajääkidest toormaterjalide eraldamine, Tartu Ülikooli Farmaatsia Instituudi teadurid ja üliõpilased Karin Kogermanni juhtimisel viisid läbi saadud toormaterjalide karakteriseerimise ning neist toormaterjalidest haavakattematerjalide valmistamisega seotud uuringud, Gelatex Technologies OÜ meeskond Märt- Erik Martensi juhtimisel viis läbi želatiinist nahalaadse tekstiilmaterjali valmistamisega seotud uuringud. Toormaterjalipartiide valmistamine Eesti Maaülikoolis toimus tihedas koostöös projektipartneritega: tuginedes partnerite tagasisidele varasemate partiide karakteriseerimis- ja töötlemistulemuste kohta optimeeriti järgnevate partiide valmistamise meetodeid. Käesolevas projekti lõpparuandes käsitleme nii kala- ja koorikloomajääkidest toormaterjalide valmistamise etappe kui ka saadud materjalide omadusi ning kasutatavust haavakatete ja nahalaadse kanga tootmisel. Loodame, et käesoleva projekti tulemused julgustavad bio- ning ringmajandusest huvitatud osapooli kaasa mõtlema kalajäätmete väärindamise edendamise suunas. Projekti läbiviimiseks vajaliku toetuse eraldas Maaeluministeerium Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rakenduskava 2014-2020 meetme 1.1 „Kalapüügi innovatsioonitoetus” vahenditest rakendusüksuse PRIA kaudu. Projekt kestis 29.10.2019-15.02.2022.
  • Pisipilt
    Kirje
    Environmental drivers and abrupt changes of phytoplankton community in temperate lake Lielais Svetinu, Eastern Latvia, over the last Post-Glacial period from 14.5 kyr
    (Elsevier, 2021) Tõnno, Ilmar; Talas, Liisi; Freiberg, Rene; Kisand, Anu; Belle, Simon; Stivrins, Normunds; Alliksaar, Tiiu; Heinsalu, Atko; Veski, Siim; Kisand, Veljo; Chair of Hydrobiology and Fishery
    Understanding the long-term dynamics of ecological communities on the centuries-to-millennia scale is important for explaining the emergence of present-day biodiversity patterns and for predicting possible future scenarios. Fossil pigments and ancient DNA present in various sedimentary deposits can be analysed to study long-term changes in ecological communities. We analysed recent compilations of data, including fossil pigments, microfossils, and molecular inventories from the sedimentary archives, to understand the impact of gradual versus abrupt climate changes on the ecosystem status of a regional model lake over the last ~14.5 kyr. Such long and complete paleo-archives are scarce in North-Eastern Europe. The study site lies in a sensitive area, both climatically and in respect to vegetation. Namely the maritime-continentality line runs west to east in the central Baltic area to NE Europe and its south- north transect lies within the gradual decay of the nemoral forest into a boreal environment. Therefore, the selected location is an ideal sampling point to decipher long term environmental changes in the temperate climate zone. The main objective of the present study was to find out external factors influencing phototroph dynamics at temperate Lake Lielais Sv etin ̧ u over the post-glacial period (~14.5 kyr). We were able to model climate change together with vegetation change and the appearance of anthropogenic forcing, either as a gradual change or as abrupt events that influenced the phototrophs, which are keystone groups within the lacustrine ecosystem. Most interestingly, the gradual increase of species richness of phototrophs was linked to similar increase in fungal parasites of the same group e phototrophs. Abrupt climate change in the Late Glacial period caused abrupt events in the ecosystem but equally abrupt events were caused by gradual changes during the stable period of the Holocene Thermal Maximum (HTM). In addition, we highlight the increased frequency and degree of perturbation in pristine lakes due to low impact human activity over a larger region. Both observations demonstrate an impaired relationship between gradual external drivers and ecosystem response and apply to future scenarios of climate warming and increased human impact in north-eastern Europe.
  • Pisipilt
    Kirje
    Järvede tervendamine. Kogumik
    (2011) Kõiv, Toomas; Ott, Ingmar; Tuvikene, Lea; Sarik, Diana; Panksep, Kristel; Pedusaar, Tiia; Järvalt, Ain; Tuvikene, Arvo; Mäemets, Helle; Timm, Henn; Kisand, Anu; Mugra, Tõnu; Laanetu, Nikolai; Tupits, Ilmar; Laas, Alo; Sammalkorpi, Ilkka; Hamilton, David P.; Eesti Maaülikool. Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Limnoloogiakeskus
    Eessõna järvede tervendamise käsiraamatule Kui veel 1950 – 60-ndatel aastatel võis enamiku Eesti järvede seisundit pidada looduslikuks, siis 21. sajandi alguseks on paljude järvede seisund peamiselt tugeva inimmõju tagajärjel märkimisväärselt halvenenud. Hinnanguliselt 10 – 12% meie järvedest on halvas seisundiklassis ja vajaks kindlasti tervendamist. Lisaks on veel palju järvi , mille seisund ei ole küll päris halb, aga vajab siiski parandamist. Euroopa Liidus 2000. aastal rakendunud veepoliitika raamdirektiiv seab eesmärgiks saavutada aastaks 2015 liikmesriikide kõigi vete, sh pinnavee, põhjavee, reovee ja joogivee, hea seisund. Pinnaveekogudes tuleb lisaks vee heale keemilisele seisundile saavutada ka hea ökoloogiline seisund. Kui veekogu seisund pole hinnatud heaks või väga heaks, tuleb kasutusele võtta meetmed vähemalt hea seisundi saavutamiseks. Selleks võib olla piisav veekogu majandamise ümberkorraldamine, kuid enamasti tähendab see vajadust astuda konkreetseid samme valgalalt saabuva reostuskoormuse vähendamiseks ja ka veekogu enese tervendamiseks. Järvede kui suure loodusväärtuse hea seisund on oluline ka inimese tervise seisukohast. Terved ja kaunid järved pakuvad puhkamiseks ja töövõime taastamiseks mitmekülgseid võimalusi, mille hulgas on kalastamine kindlasti üks märkimisväärsemaid. Keskkonnaministeeriumi korraldatud küsitlusel harrastuspüüdjate seas selgus, et enim häirivad hobikalureid veekogudele ligipääsu puudumine ja väike vääriskalavaru, kuid ka veekogude halb olukord ja üldine kala vähesus. Tervendamine võimaldab lisaks järvede olukorra parandamisele tervikuna taastada või tõsta ka nende kalamajanduslikku väärtust. Nagu igal elualal, on ka järvede tervendamise alases sõnavaras kasutusel palju sama või osaliselt kattuva tähendusega mõisteid. Levinuim vaste järvede tervendamisele on olnud „restaureerimine” , mis on eesti keelde tulnud ingliskeelsest mõistest restoration , otsetõlkena on palju kasutatud ka „taastamist”. Võõrsõna ja selle sisult ebatäpsete eestikeelsete vastete asemel on järveteadlased üsna edukalt suutnud juurutada hoopis kodusema kõlaga ja pehmema sisuga mõistet „tervendamine”. Käsiraamatu esimeses peatükis soovitatakse tervendamise terminoloogiat vastavalt sellele, kui põhjalikku sekkumist on järve seisundi parandamiseks vaja. Seal leiab käsitlemist tervendamise kitsam tähendus. Nii selle käsiraamatu pealkirjas kui tekstis kasutame enamasti seda mõistet laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki järvede olukorra parandamisega seotud tegevusi ja viise olenemata sellest, kui põhjalikke muutusi läbi viiakse. Eestis jõudsalt hoogu koguv järvede tervendamine on seni põhinenud üsna lünklikel ja juhuslikel teadmistel, kuna meil on puudunud seda teemat tervikuna ja põhjalikult käsitlev eestikeelne kirjandus. Heal juhul on järvede tervendajad leidnud üles järveteadlased ja lasknud enne järve kallale asumist teha uuringud, saamaks teada, mis on järve seisundi halvenemise tegelikud põhjused. Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel Eesti Maaülikoolis valminud artiklite kogum on „Järvede tervendamise käsiraamatu” käsikiri, mis vajab enne päris raamatuks saamist veel toimetamist. Kuna vajadus sellise juhend- ja õppematerjali järele on suur, siis on käsikirjalised artiklid juba avalikult kättesaadavaks tehtud. Esimene peatükk tutvustab järveteaduse ehk limnoloogia aluseid, mis aitavad mõista järvede tervendamise põhimõtteid. Teises peatükis antakse ülevaade Eesti järvede tervendamisvajadusest. Kolmas peatükk käsitleb kogu tervendamisega kaasnevat protsessi, alates idee tekkimisest ja asja kohasest seadusandlusest ning lõpetades järelseirega. Järgnevad peatükid käsitlevad tervendamise meetodeid: biomanipulatsioon (peatükk 4), vee hapnikuga rikastamine (peatükk 5) , veerežiimi muutmine (peatükk 6) , makrofüüdijärvede tervendamine (peatükk 7), vee ja setete keemilise töötlemise meetodid (peatükk 8) ja setete eemaldamine (peatükk 9). Peatükk 10 tutvustab järve veetaseme tõstmise ja sette eemaldamise ehitusprojektidega seonduvat. Peatükis 11 leiavad käsitlemist keskkonnamõjude hindamine ja järvede hooldus. Kuigi näiteid järvede tervendamisest leidub igas konkreetseid meetodeid käsitlevas peatükis, annab viimane, 12. peatükk veel ülevaate veekogude tervendamise senistest kogemustest Eestis ja mujal Euroopas ning kirjeldab põhjalikumalt mõnd huvitavamat tervendamise näidet nii meilt kui mujalt maa ilmast. Käsikirja autorid loodavad, et kirjapandust on abi järvede tervendamisega seotud inimestele ja lõppkokkuvõttes meie paljude järvede tervisele. Kõik täiendused, parandused ja ettepanekud, mis võiksid kaasa aidata sisuka ja kasuliku käsiraamatu valmimisele, on teretulnud aadressile: Lea Tuvikene, Limnoloogiakeskus, Rannu 61117, Tartumaa , või e - posti aadressile lea.tuvikene@emu.ee
  • Pisipilt
    Kirje
    Ogakärblase Hermetia illucens vastsete kasutamine tarneahelast välja mineva kalajäätme taasutiliseerimiseks : projekt nr. 811019790010 : lõpparuanne
    (Eesti Maaülikool, 2021) Reissaar, Richard; Kosk, Sander; Silm, Maidu; Kriipsalu, Mait; Poolakese, Morten; Kisand, Anu; Piiroja, Jevgenia; Kade, Siiri; Haldna, Marina; Kruus, Maarja; Tõnurist, Kadi; Shanskiy, Merrit
    Käesolev projekt võtab vaatluse alla võimaluse töödelda kalatööstuse jääke putukate vastsete abil. Putukakasvatuse käigus on võimalus vabaneda kalatööstuses tekkivatest bioloogilistest jäätmetest ja toota neist potentsiaalset väärtuslikku loomasööta ja komposti. Projektis kasutatavaks putukaliigiks oli Hermetia illucens (inglise k. Black soldier fly), kes on maailmas kõige enam levinud tööstuslikult kasvatatav putukaliik. Antud projekt oli jaotatud neljaks suuremaks osaks, mis potentsiaalselt moodustavad ringmajandusliku terviku: 1. Populatsiooni suurendamine ja hoidmine suuremamahuliseks kasvatuseks 2. Vastsete toitmine kalatööstuse jäägiga laboratoorsetes tingimustes ja kaluri kodune vastsekasvatuse katse 3. Vastsete sõnnikust komposti tootmine 4. Taimede väetuskatsed vastsete sõnnikukompostiga Putukakasvatus on Eestis uudne ja potentsiaalne majandusharu, mida meil on vähe uuritud. Seetõttu oli tarvis sisse seada putukatööstuse võimaluste uurimiseks vajalikud ruumid ja infrastruktuur. Putukakasvatuseks loodi Eesti Maaülikooli Rakendusentomoloogia Praktikabaas, kus toimus projekti põhitegevus. Praktikabaas jätkab toimimist peale projekti lõppu. Projekti peamiseks eesmärgiks oli uurida, kuidas mõjutab kalajäätmete toitmine putukavastsetele nende toiteväärtuslikku koostist, putukasõnniku koostist ja putukasõnnikust toodetud komposti efektiivsust taimeväetisena. Lisaks toimus ka kaluri kodune vastsekasvatuse katse, kus kalur sai kodustes tingimustes kasvatada putukavastseid. Kaluri poolt kasvatatavate vastsetega teostati kanade söötmiskatse, mille käigus toideti kaluri poolt peetavatele kanadele projekti käigus toodetud putukavastseid. Kanadelt korjati mune, mis läksid sisendiks kanamunade degusteerimise katsesse. Katset kajastati Eesti Televisiooni telesaates Osoon. Putukavastsete sõnnikust toodeti komposti, millega teostati taimede väetuskatse. Projekti käigus hinnati erinevate söödaparalleelide ja söödakoostiste mõju putukasõnniku komposteerumisele. Taimede väetuskatsega hinnati putukasõnniku komposti efektiivsust bioloogilise väetisena.
  • Pisipilt
    Kirje
    Open windrow composting of fish waste in Estonia
    (2020) Lanno, Marge; Silm, Maidu; Shanskiy, Merrit; Kisand, Anu; Orupõld, Kaja; Kriipsalu, Mait; Estonian University of Life Sciences. Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Chair of Soil Science; Estonian University of Life Sciences. Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Chair of Hydrobiology and Fishery; Estonian University of Life Sciences. Institute of Agricultural and Environmental Sciences. Chair of Environmental Protection and Landscape Management; Estonian University of Life Sciences. Institute of Forestry and Rural Engineering. Chair of Rural Building and Water Management
    By-catch fish is caught unintentionally during the fishing and is currently thrown back in water bodies to cause the water pollution. Currently fishermen does not have a motivation to bring the by-catch fish to the shore, as it needs to be sorted by fish species, causing fishermen extra work without additional income. Estonian Ministry of Rural Affairs decided to give funding to present study with purpose to find solution to this matter. One possible solution for by-catch fish utilization is to produce high value nutrient rich fertilizer in order to close nutrient cycle and return valuable nutrients into soil. The adaptive study of outdoor windrow composting was conducted with consecutive treatments, rather than simultaneously, in order to make adaptive improvements to the set-up of each consecutive treatment. The consecutive treatments showed that fish waste composting is manageable from a technical perspective, feasible in a temperate climate, and that this type of compost holds high potential as an organic fertiliser or soil improver. Composting process started rapidly and, as required by the EU Commission regulation EU 142/2011, temperatures exceeded 70 °C for at least 1 h in all windrows. While initial treatments suffered from odours, as well as events inhibitive to the composting process, these disadvantages were successfully avoided in later treatments by adding a biofilter and inoculant from previous composting windrows, as well as lake sediments. Rather than disposing of low-value fish, these can be recycled into stable and nutrient-rich compost on-site, near fishing harbours.
  • Pisipilt
    Kirje
    Phosphorus in Estonian soils, surface waters and lake sediments : [presentation]
    (Estonian University of Life Sciences, 2023) Nõges, Peeter; Kisand, Anu; Kull, Anne; Ott, Ingmar; Tammeorg, Olga; Tõnno, Ilmar; Vilbaste, Sirje
    Presentation at the 11th International Shallow Lakes Conference, Estonia 11.-16.06.2023.
  • Pisipilt
    Kirje
    Sediment Phosphorus Forms and Their Role in Lake Ecosystems
    (Eesti Maaülikool, 2008) Kisand, Anu; Nõges, Tiina (advisor); Gonsiorczyk, Thomas (opponent)
    Fosfor on paljudes veeökosüsteemides primaarproduktsiooni limiteerivaks biogeeniks. Inimtegevuse mõjul on veekogude fosforikoormus oluliselt kasvanud, tuues kaasa järvede kiirenenud eutrofeerumise. Põhjasetteil on oluline roll järvede fosforiringes: setted võivad kas siduda või vabastada fosforit, mõjutades selle biogeeni hulka järvevees ja seega ka primaarproduktsiooni ning veekogu üldist troofsust. Fosfor esineb järvesetetes erinevate keemiliste vormidena, mille eristamiseks kasutatakse järjestikusel ekstraheerimisel põhinevat fraktsioneerimist. Sette fosforifraktsioonide uuringud aitavad mõista, millised tegurid mõjutavad selle olulise biogeeni ringet sette ja vee vahel. Euroopa Liidu Veepoliitika Raamdirektiiv on seadnud eesmärgiks saavutada aastaks 2015 kõigi pinnaveekogude hea või väga hea seisund; paljude järvede jaoks tähendab see nõue muuhulgas ka järve fosforikoormuse alandamist. Selle ülesande täitmisel võib aga takistuseks osutuda fosfori sisekoormus järvesetetest. Käesoleva doktoritöö põhiosaks olevate uuringute tulemused on esitatud neljas teadusartiklis, mis käsitlevad fosfori vormide jaotumise seaduspärasusi ning resuspensiooni mõju suure madala järve ökosüsteemile (artiklid I, II), settefosfori mõju hüpertroofse kihistunud järve ökosüsteemile (artikkel III) ning fosfori vabanemist settest erinevates hapnikuoludes (artikkel IV). Suure madala järve settefosfori fraktsioonide jaotumist ning rolli veeökosüsteemis uuriti Võrtsjärve näitel. Madalatele, tuultele avatud kihistumata järvedele on iseloomulik sette sage resuspensioon, mille käigus kujunevad järvepõhjal välja setete erosiooni- ja akumulatsioonialad. Uuringutes I ja II ilmnesid järgnevad seaduspärasused: Fosforifraktsioonide jaotus korreleerub hästi sette kuivainesisaldusega • (I). Kõrgema kuivainesisaldusega settepiirkonnas(erosioonialade liivakad ja savikad setted) domineerib apatiitne P, väiksema kuivainesisaldusega setetes aga orgaaniline fosfor. Pindmiste settekihtide poorivee fosforisisaldus on võrdlemisi madal • (II). See seletub ühelt poolt sette läbisegamisega resuspensiooni käigus, mis ei lase välja kujuneda teraval kontsentratsioonigradiendil järve vee ja sette poorivee vahel. Teisest küljest on Võrtsjärve sette raua ja fosfori massisuhe (>26) piisavalt kõrge selleks, et siduda fosforit aeroobses settekihis. Sügavamates settekihtides on poorivee fosforikontsentratsioon kõrgem; madala veetaseme ning tugeva lainetuse korral võib resuspensioon puudutada ka anaeroobseid settekihte. Sellisel juhul järvevette sattuv fosfori hulk võib ületada järve aastase väliskoormuse. Sügavas kihistunud kõrge troofsusega järves viib fosfori vabanemine settest hüpolimnioni fosforisisalduse tõusule. See fosfor on primaarprodutsentidele kättesaadav peamiselt järvevee tsirkulatsiooniperioodidel. Käesolevas töös hinnati hüpertroofse Verevi järve settefosfori potentsiaalset mobiilsust fosforifraktsioonide abil. Vaatamata sette mõõdukale üldfosfori sisaldusele viitas labiilse fosfori • kõrge kontsentratsioon hüpertroofses kihistunud Verevi järves sette küllastumisele fosforiga ning fosfori vabanemisele anaeroobsest järvepõhja piirkonnast (III). Hüpolimneetilise sette (40% järvepõhja pindalast) 10 cm paksuse • pinnakihi potentsiaalselt mobiilsetes fosforifraktsioonides sisaldus 300 kg P (III). Laboratoorses katses kahe madala eutroofse järve setetega tõstatati küsimus, kas aeroobsest ning anaeroobsest settest vabaneva fosfori hulk on määratud sette fosforifraktsioonide jaotusega. Uuringu tulemusena leiti: Madala kalgiveelise makrofüüdijärve settest vabanes ühepalju fosforit • nii aeroobsetes kui anaeroobsetes tingimustes. Madala planktonijärve settest vabanes anaeroobsetes tingimustes kaks korda rohkem fosforit kui aeroobsetes tingimustes. Need erinevused ei olnud määratud ainult sette algse fosforifraktsioonide jaotusega; olulised on ka muud erinevused sette koostises, mis mõjutavad fosforifraktsioonide potentsiaalset mobiilsust (IV). Fosfori sisekoormuse täpsemaks hindamiseks peaks lisaks sette • fosforifraktsioonide jaotuse ning koguse määramisele kaasama ka fosfori vabanemiskatsed (IV). Sette P fraktsioonide erineva potentsiaalse mobiilsuse uurimise praktiliseks väljundiks on mitmesuguste järvetervenduslike meetodite väljatöötamine, mille puhul settefosfor viiakse stabiilsesse vormi või luuakse järves tingimused, mis soodustavad settes olemas olevate P vormide stabiilsust. Ka Eestis on mitmeid järvi, mille hea seisundi taastamiseks oleks hädavajalik saada kontrolli alla fosfori sisekoormus setetest. Taolised projektid nõuavad detailseid settefosfori eeluuringuid: milline on settevormide vertikaalne ja horisontaalne jaotus järves, millised on domineerivad settefraktsioonid, kas sette fosforisidumisvõime on ammendatud. Kuigi fosfori vormide uuringute tulemusel on loodud efektiivseid meetodeid setteist pärineva fosforivoo tõkestamiseks, jääb reaalselt väga paljude tervendamist vajavate järvede seisund veel pikaks ajaks parandamata: varasemate aasta(kümne)tega järvedesse kogunenud fosfori püsiv sidumine setetesse või eemaldamine järvest on majanduslikult kulukas.
  • Pisipilt
    Kirje
    Sediment phosphorus mobility in Võrtsjärv, a large shallow lake: Insights from phosphorus sorption experiments and long-term monitoring
    (Elsevier, 2022) Tammeorg, Olga; Nürnberg, Gertrud K.; Tõnno, Ilmar; Kisand, Anu; Tuvikene, Lea; Nõges, Tiina; Nõges, Peeter
    Sediment phosphorus (P) recycling is one of the key issues in lake water quality management. We studied sediment P mobility in Võrtsjärv, a large shallow lake in Estonia using both sorption experiments and long-term (1985–2020) monitoring data of the lake. Over the years studied, the lake has undergone a decline in external phosphorus loading (EL), while no improvement in phytoplankton indicators was observed. The results of the sorption experiments revealed that it may be successfully used as a tool to determine P forms involved in P retention, as up to 100%of the P fromthe water column was detected in sediments. Incubation of wet sediment is preferred to dry because of the sensitivity of organic P to desiccation. In the sediments of Võrtsjärv, the labile P (Lab-P) and iron bound (Fe-P) fractions are the major forms of the mobile pool that supply internal P load as sediment released P. The internal P load calculated from summer total P (TP) increases (ILin situ) in the water column was on average 42%, but could reach 240% of EL at extreme environmental conditions. ILin situ was correlated with the active area, which resembles the area involved in redox-related P release in polymictic lakes, and with the mean bottom shear stress in summer. ILin situ showed a similar decreasing pattern as the external P load over the years 1985–2020, and was likely driven by the decrease of the pool of releasable P. Similarly, the decreases in sediment loading by P retention in our P sorption experiment were associated with decreases in the concentration of the potentially mobile P forms (mainly Lab-P and Fe-P). These results show that changes in external P loading can successfully control internal P loading and are useful in water quality management of large lakes.
  • Pisipilt
    Kirje
    Siseveekogud : õpik kõrgkoolidele
    (Kalanduse teabekeskus, 2020) Järvalt, Ain; Järvekülg, Rein; Kisand, Anu; Mäemets, Helle; Ott, Ingmar; Panksep, Kristel; Pedusaar, Tiia; Tammert, Helen; Timm, Henn; Tuvikene, Arvo; Tuvikene, Lea; Tõnno, Ilmar; Vilbaste, Sirje; Ott, Ingmar (koostaja); Timm, Henn (koostaja)
    Inimeste kõige tavalisemad seosed siseveekogudega on matkamine, kalapüük, suplemine, janu kustutamine ja taimede kastmine. Et veekogude ääres viibimine mõjub paljudele rahustavalt, on jõgedel-järvedel miljonivaadete kaudu kindel koht ka kinnisvaraäris. Veekogudeta ei saa läbi sportlased (purjetajad, sõudjad ja motohuvilised). Leidub selliseidki indiviide, keda meelitavad mittesöödavad või koguni palja silmaga nähtamatud vee-elanikud. Eesti on väike madal maa, millel on pikk mererand, aga kus leidub ka palju siseveekogusid. Eriline on kahe suure järve – Peipsi ja Võrtsjärve – asumine lähestikku. Seisuvete pindala osakaalu järgi kogu riigi pindalast on Eesti Euroopas pärast Soomet ja Rootsit koos Norraga kolmandal-neljandal kohal. Eesti ja tema ümbrus on puhta veega seni niisiis hästi varustatud, kuid see rikkus ühtlasi kohustab veekogusid heaperemehelikult ja jätkusuutlikult majandama. Ka Eestis on muresid nii veevarude, veekogude kui nende seisundiga. Sisevete uurimine on Eestis kestnud juba üle 100 aasta. Seda on süstemaatiliselt korraldanud nii Looduseuurijate Selts, Tartu Riiklik Ülikool, Teaduste Akadeemia kui Maaülikool. Suurte järvede kõrval pole unustatud väikesi järvi ega vooluveekogusid. Uurida vee ja veekogude omadusi, arendada ja kasvatada nende spetsialiste ongi mõistlik seal, kus on, mida tundma õppida. Üha enam leitakse seoseid looduslike ja inimtekkeliste mõjurite ning ökosüsteemide vastuste vahel. Ühtlasi ühendatakse neid seoseid sotsiaalmajanduslike küsimuste ja looduskaitsega. Eesti siseveekogude kohta on peale arvukate ja enamasti võõrkeelsete teadusartiklite ilmunud ka eestikeelseid raamatuid. Siin neist väike loetelu: väikejärved (Eesti järved, 1968; Mäemets, 1977; Laarmaa jt 2019); Võrtsjärv (1973, 2003); Peipsi (1999, 2008), vooluveed (Järvekülg jt 2001; Timm jt 2019). Kalaraamatuid esindavad Mikelsaar (1984) ning Hunt (2019), veetaimi „Eesti taimede määraja“ (2010). Silmaga nähtavate veeselgrootute ülevaate pakub Timm (2015). Ülevaatlikku eestikeelset õpikut siseveekogude ning nende talitlemise kohta seni polnud. Eesti ülikoolides on kõigil kolmel õppetasandil (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe) õppekavasid, kus vajatakse teadmisi siseveekogudest. Võõrkeelseid eeskujusid leidub päris mitu, kuid need käsitlevad enamasti kas ainult hüdrobioloogiat või limnoloogiat. Esimene on elustiku-, teine keskkonna-alase suunitlusega. Uus õpik sisaldab mõlemaid ning sobib loodetavasti paljudele loodusteaduslikele ja looduskaitselistele kursustele, eriti bakalaureusetasemel. Õpik koosneb kolmest suurest alajaotusest: (1) siseveekogude füüsikalis-keemiline iseloomustus, levik ja teke; (2) elupaigad veekogudes, olulised elustikurühmad ning nendevahelised suhted; (3) siseveekogude majandamine, kaitse ja tervendamine. Peamiselt vaadeldakse Eesti siseveekogusid, aga seda kogu maailma taustal. Koostajad loodavad, et raamat annab lugejatele nii vastuseid küsimustele kui ka süvendab huvi sisevete kui kaunite, põnevate ning inimestele eluliselt oluliste loodusobjektide suhtes.