Sirvi Autor "Kask, Kalju" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 3 3
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Avaldatud artiklite, retsensioonide, esinemiste jm. registreerimise raamat : [käsikiri](2009) Kask, KaljuKalju Kase avaldatud artiklite, retsensioonide, esinemiste jm. käsikirjaline nimestik sisaldab sissekandeid aastatest 1956-2009.Kirje Eesti seenestik(Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituut, 2000) Hanso, Märt; Järva, Leili; Jürisson, Ilmar; Kalamees, Kuulo; Karis, Harry; Kask, Kalju; Kastanje, Veiko; Kullman, Bellis; Leenurm, Kadri; Liiv, Vello; Lõiveke, Heino; Noor, Heino; Normet, Thea; Parmasto, Erast; Põldmaa, Kadri; Raitviir, Ain; Ramst, Uve; Ruubas, Indrek; Sarv, Jaan; Soobik, Peeter; Suija, Ave; Sõmermaa, Anne-Liis; Vaasma, Mall; Vahter, Herman; Veldre, Sven; Öpik, Maarja; Kalamees, Kuulo; Štšukin, GeorgSeentel on looduses oluline osa - orgaanilise aine lagundajatena on nad asendamatud ökosüsteemide aineringes. Niiviisi osalevad seened ökosüsteemide sekundaarses produktsioonis, luues ühtlasi maakera loodusressursse. Inimese praktilises tegevuses on seentel tohutu tähtsus nii negatiivses kui ka positiivses tähenduses. Piisab, kui mõelda söödavatele, sealhulgas viljeldavatele seentele, mitmesuguseid keemilisi aineid produtseerivatele liikidele, ravimseentele, mürkseentele, mükooside tekitajatele, fütopatogeensetele seentele, hallitusseentele jpt. Seepärast väärivad seened igakülgset tundmaõppimist ning oma igapäevases tegevuses tuleb meil nendega tõsiselt arvestada. Eesti territoorium pakub seente leviku uurimise seisukohast laialdasemat huvi Euroopas tervikuna. Tänu Eesti looduslikele (botaanilistele, geograafilistele, geoloogilistele) iseärasustele on meie ala omapäraseks ristumiskohaks boreaalsete ja nemoraalsete, mõningal määral ka pontiliste seeneliikide areaalidele. Seetõttu on Eesti seenestik koosseisult mitmekesine ja liigirohke. Eesti seentest on kahe sajandi vältel kirjutatud hulgaliselt nii teaduslikke kui populaarteaduslikke töid. Viimastel aastakümnetel on ilmunud rida raamatuid mitmesuguste seenerühmade kohta, sealhulgas ka ülevaated meie parimate söögiseente perekondadest. Kõiki Eesti suurseeni käsitlev raamat “Seened” (koostaja K. Kalamees) ilmus juba 1966. aastal. Eesti pisiseeni laiemale üldsusele tutvustavat kirjandust on seevastu napilt, ometi on näiteks seente poolt põhjustatud taimehaiguste tundmine nii põllumajandus- kui metsamajanduspraktikas väga oluline. Eesti seente loend on meil küll ilmunud juba kahe raamatuna “Eesti seente koondnimestik” (Järva & E. Parmasto, 1980; Järva, I. Parmasto & Vaasma, 1998), kuid need mõlemad kujutavad endast seeneliikide kommentaarideta nimestikku koos viidetega vastavale kirjandusele (kuni aastani 1990). Käesolev raamat annab ülevaate umbes 4/5 Eestis kasvavatest seeneliikidest, püüdes seejuures neid lühidalt iseloomustada süstemaatiliselt, ökoloogiliselt, levikuliselt, bioloogiliselt ning kasu või kahju seisukohast inimesele. Lisaks sellele on raamatus iseloomustatud erinevaid seente kasvukohatüüpe Eestis, meie seente geograafiat, ökoloogiat, seenekaitset ning seente osa inimese elus. Paraku ei ole probleemide käsitlus raamatus siiski täielik, kuna Eestis ei ole veel mitmeid seenerühmi nimetatud küsimustega seonduvalt läbi uuritud. Nii on näiteks toitumisrühmade, kasvukohtade ja levilatüüpidega seotud üldistav analüüs meil seni tehtud vaid lehikseente osas. Käesolev raamat on teaduslik teatmeteos Eesti seentest. See ei ole ei määraja ega mükoloogia õpik ning seetõttu ei leia siin põhjalikku käsitlemist seente ehituse, bioloogia, paljunemise ja eluviisi probleemid. Neid küsimusi vaadeldakse üksikute seenerühmade juures vaid sedavõrd, kuivõrd nad osutuvad vajalikuks Eestist leitud seente iseloomustamisel. Mükoloogiline oskussõnastik hõlbustab raamatu kasutamist. Võimalikult täpselt on raamatus seeneliikide kõrval viidatud ka nende peremeesorganismidele koos ladinakeelsete nimetustega. Eesti kodumaistele puu- ja põõsaliikidele, levinumatele köögi- ja põlluviljadele, viljapuudele ja marjapõõsastele ning samuti kodu- ja metsloomadele on tekstis viidatud ainult eestikeelsete nimedega, vastavad ladinakeelsed nimed tuuakse eri nimestikuna raamatu lõpus. Raamatu töömahukast ning aegavõtvast kirjutamisest, koostamisest ja toimetamisest on osa võtnud palju kutselisi ja mitmeid harrastusmükolooge, samuti teistegi erialade esindajaid. Raamatu koostajana ja peatoimetajana avaldan siirast tänu kõigile autoritele ja kaastoimetajatele, ingliskeelsete tekstide tõlkijale M.Roosile ning keelelisele korrektorile M. Johansonile, CD versiooni tegijale ja kujundajale I. Kübarsepale. Raamatu failide esialgse töötlejana väärib kahtlemata tänu OÜ Eesti Loodusfoto. Oma käsikirjaliste materjalide kasutamise võimaldamise ning samuti kaastöö eest mitmete erinevate lõikude sisulisel täiendamisel ja parandamisel pälvivad lisaks neile tänu A. Jakobson, K. Jürgens, A. Kalamees, L. Kalamees, M. Laane, T. Randlane ja I. Saar. Käsikirja teksti trükkimise ja vormistamise eest väärib siirast tänu M. Vaasma. Eriline tänu kuulub posthuumselt raamatu illustraatorile kunstnik Georg Štšukinile, kelle sule ja pintsli alt on tulnud värvitahvlid ning mustvalged joonised.Kirje Puuviljandusteadlane ja sordiaretaja(Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskus, 2019) Kask, KaljuOn aastavahetus 2010/2011. Elan noorema tütre Meeli (Kask) peres Sulu külas Kambja vallas. Tütretütred Kadri (14), Aule (12) ja Triinu (10) Mäemetsad on Unipiha algkooli lõpetanud, või noorim lõpetab sel kevadel. Unipiha kool on väga pisike: seal on olnud 14 või 16 last. Ta asub otse Pangodi järve kaldal. Meeli lapsed on koolis rääkinud, et nende vanaisa aretab õunasorte. Sellepeale hakkas koolijuhataja Eha Jakobson mind õuna-vanaisaks kutsuma. Kui ma oma lugu kirjutama hakkasin, arvasin, et lühem ja salapärasem on “õunavana”. Eluloo kirjutamist tahtis kõigepealt minu vanem tütar Krista (Viikant), kes juba mitu aastat tagasi ütles, et paneksin oma elukäigu kirja. Mõned lehed ma siis kirjutasingi. Ka tööl, kus olin sageli rääkinud, kellega ja kus kokku puutusin ja mida ma mäletan, öeldi mulle, et võiksin selle kirja panna. Siis veel: Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese vastuvõtul 24. veebruaril 2009 Jõhvi kontserdisaalis juhtusin vestlema Eesti ajaloomuuseumi direktori Sirje Karisega. Temalegi oli meele järgi teada saada, mis ma oma ajast mäletan ja ütles samuti, et ajaloo jaoks oleks see tarvilik üles kirjutada. Ma ei ole kirjanik ja tean, et mu elulookirjutisest ei tule laia üldsust huvitav lugu. See on lastele, lastelastele, sõpradele ja tuttavatele meeldetuletuseks ja küllap pakub neile mõndagi avastuslikku. ma püüan kirjutada ainult sellest, mida tean, et see tõesti toimus ja hoiduda igasugusest väljamõeldisest. Kui ei tea, jätan kirjutamata. Ka väga intiimsed lood ei ole selle kirjutise teema.