Sirvi Autor "Karp, Kadri (advisor)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 7 7
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Changes in the biochemical composition of apple (Malus domestica Borkh.) fruits depending on rootstock and calcium treatment(Eesti Maaülikool, 2013) Mainla, Leila; Karp, Kadri (advisor); Moor, Ulvi (advisor)In the Baltic States, the main goal in apple- related research has been to find out the winter hardy rootstocks and cultivars. The focus in yield quality studies has been on apple size, appearance and storability. Different in vitro and in vivo studies have shown the beneficial effect of phytochemicals, such as carotenoids, flavonoids, isoflavonoids and phenolic acids, in fruits and vegetables on human health. Therefore, the focus in yield studies has turned on apple biochemical composition, especially on polyphenol concentration and total antioxidant capacity. However, the appearance, taste and storability of apples are still important. In addition to genotype, the polyphenol concentration in apples is influenced by the geographic location of the plantation, weather condition during the vegetation period, agricultural practices (fertilization, plant protection, canopy pruning), crop load, fruit position within the canopy and fruit maturity. The influence of rootstock on polyphenol composition is less studied. At present, there are literature reports on the contents of selected apple polyphenols in a small number of cultivars. Data about phenolic content in Baltic apple cultivars is almost non-existent. Pre-harvest Ca treatment is widely used in many parts of the world mainly to reduce the incidence of physiological disorders of apples during storage. The influence of preharvest Ca treatment on apple polyphenol composition is less investigated. The aims of the study were to find out: 1) the influence of pre-harvest Ca treatment on apple mineral composition and different physiological disorders; 2) the effect of pre-harvest Ca treatment on different rootstocks on apple taste-related properties, polyphenol concentrations and total antioxidant capacity; 3) the effect of rootstocks on apple mineral composition, taste-related properties and polyphenol concentrations; 4) the influence of genotype on apple polyphenol composition. From experiments it can be concluded: 1) The Ca treatment (CaCl2 and Ca(NO3)2) did not reduce bitter pit, but reduced other physiological disorders: physiological spot and superficial scald. Last mentioned disorder correlated positively with N/Ca and Mg/Ca ratio in fruits and had a negative correlation with fruit Ca content. 2) By combining pre-harvest Ca treatment with certain rootstocks, it is possible to manipulate apple taste related properties. The pre-harvest Ca treatment (CaCl2) decreased TA and increased SSC/TA in apples. 3) Rootstocks affected mineral composition of apples: apples from trees on semi-dwarfing rootstock had higher Ca content and on dwarfing rootstock higher N content was measured. 4) The influence of rootstocks on apple taste-related properties was significant, but varied between the years and cultivars. Consistent effect appeared in ‘Valge klaarõun’: rootstock B.396 had large enough influence on apple taste-related properties to be perceived as a change in apple acidity and probably also flavor. 5) The polyphenol concentration in apple cultivars grown in Estonia is very variable. Different polyphenols have different antioxidant activity; from human health point of view it is primarily important to increase the concentration of polyphenols with higher antioxidant activity. The metabolism of phenolic compounds can be influenced by different agricultural practices, but more attention should be paid to the combined effects (e.g. pre-harvest Ca treatment and rootstock), which might be different from the influence each factor has separately. By influencing apple mineral composition, it is possible to increase the polyphenol concentration and finally, also the total antioxidant capacity (TAC) of apples. Different polyphenols were differently affected by the fruit mineral composition. Largest contributors to TAC, such as quercetin, quercitrin and quercetin galactoside, had a positive correlation with Ca and a negative correlation with N concentration in apples. In the current study, rootstock and regulation of N and Ca concentrations in apples caused almost a double increase of TAC in fruits.Kirje Effect of cultivation techniques on grapevine (Vitis sp.) and strawberry (Fragaria x ananassa Duch.) fruit quality(Eesti Maaülikool, 2016) Rätsep, Reelika; Vool, Ele (advisor); Karp, Kadri (advisor)Cooler regions (including Estonia) are expected to be unsuitable for grapevine cultivation due to a short vegetation period and variability of quality parameters regarding insufficient maturation due to variable climatic conditions. Interspecific hybrids (V. vinifera crossings with V. labrusca, V. riparia, V. rupestris, V. lincecumii, V. amurensis) have shown variable frost resistance depending on genotype. In order to improve plant abiotic stress resistance (e.g. temperature effects), different foliar-applied biostimulants and growth regulators have been tested. At the same time, training systems and pruning methods have been investigated in order to affect the vegetative and reproductive characteristics of grapevines, to regulate the yield and subsequently also influence the composition of grape products. Concerning strawberry fruit quality, nowadays the content of biochemical compounds is with increasing importance to consumers. Strawberry fruits possess a considerable amount of essential nutrients and beneficial phytochemicals, which may have relevant biological activity in human health. However, metabolomic analyses have revealed significant changes in primary metabolites between strawberry cultivars grown under different conditions and using various cultivation techniques. In the present thesis, the effect of cultivar properties, foliar treatments with glycine-betaine, and different pruning methods and times on hybrid grapevine fruit maturity and quality parameters; as well as the influence of application of humic substances and post-harvest flame-defoliation on strawberry taste-related parameters and antioxidants were investigated and discussed. The main aim of was to find out of the effects of cultivation techniques on the biochemical composition of two different horticultural crops. On one hand, grapevine as a woody plant, and on the other hand, strawberry as an herbaceous plant were investigated. Grapevine cultivars were selected for the experiments based on the list of recommended cultivars which are already widely cultivated in Estonian climatic conditions as well. Cultivar properties significantly affected the fruit composition and quality of hybrid grapevine cultivars under investigation, but not all the cultivars achieved the sufficient maturity requirements in Estonian climatic conditions. Foliar treatments of glycine-betaine had a significant effect on the quality parameters of interspecific hybrid cultivar ’Rondo’, while earlier-fruiting ’Hasanski Sladki’ showed better results for fruit technological maturity despite the treatments. Spring cane pruning increased the content of soluble solids, total phenolics and anthocyanins, while the maturity parameters did not reach recommended level in case of spring spur pruning. Post-planting application of humic substances affected significantly the fruit biochemical composition of strawberry cultivar ’Darselect’, though differently according to fruit order (primary, secondary, tertiary). Post-harvest flame-defoliation was suitable using as an organic cultivation technique, but it had significant impact on strawberry plant growth and therefore also on fruit biochemical composition. Defoliation in combination with humic substances had a positive influence on the phenolic compounds in all fruit orders. In conclusion: quality parameters of grapevine and strawberry were significantly affected by using selected cultivation techniques.Kirje The effect of fertilizing and modified atmosphere storage on blueberry (Vaccinium spp) fruit quality(Estonian University of Life Sciences, 2023) Koort, Angela; Karp, Kadri (advisor); Starast, Marge (advisor); Moor, Ulvi (advisor); Institute of Agricultural and Environmental Sciences; Martinussen, Inger (opponent)There are few cultivated plants that grow well on acidic peat fields. However, blueberries (Vaccinium spp) are calcifuges that thrive in low pH and have lower Ca requirements compared to other temperate fruit crops. As a result, they are suitable for revegetating abandoned peatlands. The increase in production and consumption of organic food is one of the current trends, driven in part by consumers’ perception of organic food as being more sustainable and healthier than conventional. Since previous studies on blueberry cultivation in abandoned peatlands primarily focused on synthetic mineral fertilizers, it is important to study sustainable fertilizer strategies for organic blueberry cultivation. Revegetating abandoned peatlands with blueberries could also reduce the negative impacts of environmentally sensitive peatland areas. Blueberries are marketed as health promoting food, therefore maintaining fruit quality during postharvest storage is equally important to prolonging postharvest storage period. Extending the blueberry postharvest life through modified atmosphere storage and preserving their sensory and nutritional quality could be an option to add value to organically grown blueberries. However, there are very few postharvest studies concerning organically grown blueberries. The aims of the research were to find out the effect of: 1) different organic fertilizers on the plant growth, yield and biochemical parameters of fruits of half-highbush blueberry ‘Northblue’ under peatland conditions; 2) modified atmosphere packages on the external quality and the nutritional value of the fruits of organically grown lowbush blueberry and half–highbush blueberry ’Northblue’. Based on the results of fertilization experiments conducted on an abandoned peat field with half–highbush blueberry ‘Northblue’, the seaweed–based low nutrient fertilizer Biolan 4–1–2 could be recommended for organic production in peatland areas. It demonstrates more stable yield performance and has a lower impact on peat pH. Algomin fertilizer, which is based on marine algae Lithothamnium calcareum, increased the soil pH up to 5.2 and suppressed the plant growth during the juvenile growth stage. Organic fertilizers containing chicken manure resulted in comparable vegetative growth and yield as the plants receiving mineral fertilizer. The yearly variation in weather conditions was more important in determining fruit biochemical content than the type of fertilizer used. The application of seaweed–based organic fertilizer Biolan 4–1–2 resulted in similar total polyphenol content in fruits as observed in the mineral fertilizer treatment. The postharvest storage experiment with lowbush and half–highbush blueberry ‘Northblue’ demonstrated that the Xtend® modified atmosphere package prolonged the postharvest life of lowbush blueberries by 15 days and half-highbush blueberries by 9 days. The LDPE modified atmosphere package did not prolong the postharvest life of lowbush blueberries, but extended the postharvest life of ‘Northblue’ by 9 days. The CO2 content was significantly higher in Xtend® package compared to the LDPE at the end of the storage period. Both modified atmosphere packages had an effect on the taste–related properties of blueberries irrespectively of the taxa. By the end of the storage period, the SSC:TA ratio of the blueberries in the modified atmosphere decreased compared to both the initial value and the berries stored in a regular atmosphere. The content of anthocyanins significantly increased under all storage conditions, regardless of the taxa. The genetic differences were more important concerning fruit firmness, shrivelling, and decay. Both modified atmosphere packages had an impact on the firmness and the shrivelling, but the fruits of the half–highbush blueberry ‘Northblue’ were firmer and less shrivelled compared to the lowbush. Based on results, the Xtend® modified atmosphere package can be recommended for blueberry postharvest storage. However further studies are needed to find the metabolic differences of blueberry taxa and to match the respiration rates of the product with the permeation rates of the packages. Additionally, the use of biodegradable films should be considered in order to ensure sustainability.Kirje Influence of fertilisation and mulch on growth, yield and fruit biochemical composition of blueberries(Eesti Maaülikool, 2010) Albert, Tairi; Karp, Kadri (advisor); Āboliņš, Mintauts (opponent)Ahtalehise mustika (Vaccinium angustifolium Ait.) looduslikud kasvukohad asuvad Põhja-Ameerikas, mis võimaldab seal rakendada poollooduslikku kasvatustehnoloogiat. Kasvualad rajatakse metsaraie järel, kasutades seal kasvavaid looduslikke taimi. Hooldusvõttena rakendatakse taimede põletamist, mistõttu saaki saadakse üle aasta. Mustikakasvatus on aastatega oluliselt laienenud ja käesoleval ajal tegeletakse erinevate mustikaliikide sordiaretus- ja kasvatusalase uurimistööga Euroopas, Austraalias, Uus-Meremaal, Jaapanis, Koreas, Lõuna-Ameerikas, Hiinas ja Lõuna-Aafrikas. Eestis algasid katsetööd alles 1997. aastal, mil rajati esimene katseistandik sortidega ‘Northblue’ ja ‘Northcountry’. Koostöös Kanada teadlastega alustati ahtalehise mustika kasvatustehnoloogiate katsetamisega mineraal- ja turbamullal. Lähtuvalt katsetulemustest on Eestis osutunud perspektiivseteks marjakultuurideks ahtalehised ja poolkõrged mustikad (Vaccinium corymbosum x Vaccinium angustifolium). Mustikakasvatus on võitnud üha enam populaarsust Lõuna-Eesti taludes. Suurimad istandikud on 10 ja väiksemad 0,8 ha suurused. Ahtalehiste mustikate hektarisaak on sõltuvalt istandiku vanusest 3,2 – 9,6 t, kuid marjad varieeruvad nii kuju, värvuse kui ka suuruse poolest. ´Northblue´ istandikust võib hektarilt saada 2,2 – 3,6 t atraktiivseid suuri marju. Mustikataimedele on looduslikus keskkonnas omane kasvada sümbioosis mükoriisaseentega, mis loovad taimedele ökoloogilised eelised, võimaldades kasvada mullas, kus enamik liike kasvada ei suuda. Mükoriisaseened aitavad taimedel omastada mullast toiteelemente, eelkõige lämmastikku, fosforit ja ka rauda. See võimaldab mustikataimedel kasvada ja edukalt viljuda ka tavapärasest madalama pH - ga muldades ning tulenevalt sellest on mustikakasvatust soovitatud ka freesturbaväljadele, kus turbatootmine on lõpetatud. Happeline mullareaktsioon on oluline ka mustikaistanduse rajamisel mineraalmullale. Kirjanduse andmetel on mulla optimaalne pHKCL väärtus vahemikus 4,5 – 5,5. Mulla pH-taseme suurenedes üle 5,8 pidurdub poolkõrgete mustikasortide kasv ja areng ning lehestik muutub kollaseks. Seetõttu on kasvatustehnoloogilistes katsetes olulisel kohal ka mullreaktsiooni mõjutamine.Vastavalt kasvukoha tingimustele on oluline väetiste ja multšide valik. Kanadas kasutatakse mulla happelisemaks muutmisel laialdaselt väävlit, kuid see on end õigustanud poolloodusliku kasvatustehnoloogia puhul ja ei ole teada, kuidas kasutada väävlit teiste kasvatustehnoloogiate puhul. Mullareaktsiooni on võimalik muuta ka orgaaniliste multšidega. Mustikakasvatuses on multšid soodustanud taimede kasvu, parandanud niiskus- ja temperatuurirežiimi jne. Männikoorepuru, turba või saepuru kasutamine pinnkattena kiirendab taime algset kasvu ja suurendab saagikust ning paranevad ka mulla füüsikalised omadused. Eestis korraldatud katsete põhjal tõdeti, et esimestel saagisaastatel olid viljakamad need ´Northblue` taimed, mille kasvupinnas oli segatud turbaga ja kaetud kilemultšiga. Multšide kasutamine suurendas oluliselt ka mükoriisaseente olemasolu, kusjuures nimetatud variandi taimede juurtes loendati rohkem hüüfe. Mustikataimed on mulla viljakuse suhtes vähem nõudlikud kui teised aiakultuurid ja seetõttu on ka väetistarve oluliselt väiksem. Väetuskatsed on aga näidanud, et noores istandikus on väga oluline optimaalne väetamine elujõulise võra väljakujunemiseks. Sel perioodil kujuneb oluliseks lämmastikväetamine ja hiljem - saakikandvas istandikus - PKväetamine. Turbaväljadel on väetuskatseid läbi viidud vähe ja seetõttu on ka kogemusi vähem. Mustikakasvatuses on lisaks kõrgele saagikusele oluline toota ka tervislikke marju. Eelnevatest katsetest selgus, et kasvukeskkond võib mõjutada ka marjade biokeemilist koostist. Sellest järelduvalt võib väetamine avaldada erisuguste omadustega kasvualadel viljade biokeemilisele koostisele erinevat mõju. Mustikad on tuntud oma eriliselt kõrge antioksüdantide sisalduse poolest ja neid kasutatakse ka ravimitööstuses. On teada, et mustikate antioksüdatiivne aktiivsus sõltub eelkõige antotsüaanide sisaldusest. Ameerikast pärit mustikaliikidel paiknevad antotsüaanid marjade kestades ja viljaliha on hele. Vanemas mustikaistandikus osutub probleemiks taimede kasvu vaibumine ja saagikuse vähenemine. Põhja-Ameerikas viljeletakse ahtalehiseid mustikaid 2-aastaste tsüklitena – pärast saagikoristust lõigatakse ära viljakandnud oksad, mis hõlbustab edasist saagikoristust ning parandab taimede kasvu ja saagi kvaliteeti. Kännasmustikate puhul soovitatakse rakendada nii harvenduslõikust (eemaldades kõik oksad, mille läbimõõt on suurem kui 4 cm) kui ka noorenduslõikust. Noorenduslõikuse puhul lõigatakse ära kõik oksad ja seetõttu võimaldab see viis oluliselt pärssida haiguste levikut. Varasemates katsetes on uuritud multši ja lõikamise mõju mustikate kasvule ja saagikusele eraldi, kuid vähe on andmeid, kuidas mõjutavad erinevad pinnakattematerjalid lõikamisjärgselt taimede taastumist. Töö hüpoteesid ja eesmärgid Väetiste kasutamine istandikes muudab mullareaktsiooni, kuid mustikataimed on võrreldes teiste marjakultuuridega oluliselt väiksema väetistarbega. Seetõttu ei pruugi muuta mustikakasvatuseks sobilik väetamine mullareaktsiooni soovitud tasemeni ja vajalik on kasutada ka väävlit. Mustikakasvatuses on kasutusel erinevad orgaanilised ja sünteetilised multšid, mille mõju taimede kasvule sõltub kasvukoha tingimustest. Noores istandikus on ilmnenud, et kasvu suurendanud multšid on mõjutanud ka kasvuperioodi pikkust. Sügisene kasv pidurdab võrsete puitumist ja seetõttu kahjustuvad taimed esimeste külmade saabudes. Põõsaste võra lõikamine kutsub esile uute võrsete aktiivse kasvu ja seetõttu võivad sarnased probleemid ilmneda ka vanemas istanduses ning seda eriti noorenduslõikuse korral. Seetõttu võivad kasvu soodustavad multšid küll lõikamisjärgset taimede taastumist kiirendada, kuid samaaegselt võib väheneda ka taimede talvekindlus. Mustikakasvatus on ammendatud freesturbaväljade rekultiveerimise üheks võimaluseks, muutes kasutamata jäänud turbaalad tootmisistandikeks. Turbaväljadel on mustikate kasvatustehnoloogiaid seni veel vähe uuritud ja puuduvad väetussoovitused. Võib aga arvata, et ka ammendatud freesturbaväljadel saab väetisnormi valikuga mõjutada oluliselt saagi kvaliteeti. Käesoleva uurimistöö eesmärkideks oli välja selgitada järgnev: vastavalt väetussoovitustele kasutatud • väetiste ja väävli mõju mulla parameetritele ja mustikataimede kasvule ning saagikusele mustikakasvatuseks liialt kõrge pH-väärtusega mineraalmullal (I); • multšide mõju mulla omadustele ja mustikasordi ’Northblue` taimede taastumisele pärast võralõikust (II);väetamise mõju ammendatud freesturbaväljal • kasvava ahtalehise mustika saagikusele (III) ja viljade biokeemilisele koostisele (IV). Ahtalehise mustika väetuskatsed mineraalmullal viidi läbi Saaremaal Kärlas ja Tartumaal Vasulas. Vaatluse alla võeti väävli ja füsioloogiliselt happeliste väetiste (ammooniumsulfaadi, kaaliumsulfaadi, superfosfaadi) mõju mulla parameetritele ja taimede kasvule (I). Erinevat tüüpi multše katsetati Tartumaal Kambjas, kus katseistandiku taimed olid täiskandeeas ja põõsaste juurdekasv oli vaibunud. Katses olid järgmised multšimaterjalid: turvas, saepuru ja kile. Turvast katsetati ka segatuna mulda nii turba kui kilemultši puhul. (II). Ammendatud freesturbaväljadel Tartumaal Rannus ja Harjumaal Ardus katsetati kompleksväetiste, leheväetiste ja lubja mõju pinnase parameetritele, ahtalehiste mustikate kasvule ning marjade biokeemilisele koostisele (III, IV). Peamised tulemused ja järeldused Mustikakasvatuseks liialt kõrge pH-ga muldadel on võimalik muuta mullareaktsoon sobivaks väetiste ja väetusnormi valikuga vastavalt välja töötatud väetussoovitustele. Mulla happesust suurendas oluliselt ka väävli kasutamine, kuid sellel ei olnud positiivset mõju saagikusele. Multšimise mõju mullatingimustele ja juurte kasvule sõltus multšiliigist. Seetõttu ilmnes erinev mõju ka põõsaste lõikamisjärgsele taastumisele. Turbamultši puhul taastus põõsaste võra juba ühe aastaga. Noorenduslõikuse järel taastus taimede saagikus kolmandal aastal ja sobivamaks osutus tehnoloogia, kus turvas oli nii multšina kui ka mulda segatuna. Turba positiivne mõju oli seotud mulla happesuse suurendamisega ja mulla füüsikaliste omaduste parandamisega. Katsetaimedel ei esinenud talvekahjustusi ja seetõttu võib poolkõrgetele mustikatele lisaks harvenduslõikusele soovitada ka noorenduslõikust. Ammendatud freesturbaväljadel suurendas väetamine oluliselt nii taimede saagikust kui ka marja massi. Selgus, et väetamise mõjul võib saagikus suureneda kolm kuni isegi kaheksa korda. Ainut leheväetisega väetatud taimede saagikus oli madal, seega see väetusviis ei osutunud otstarbekaks. Marjade maitset mõjutasid küll oluliselt ilmastikutingimused, kuid samas näitasid tulemused ühesugust tendentsi – vähese lämmastikusisaldusega väetisega väetatud põõsaste marjad olid magusama maitsega. Viljad olid antotsüaanide rikkamad, kui taimi väetati nii lubja kui ka kompleksväetisega, kus oli vähe lämmastikku.Läbiviidud katsed näitasid, et mulla happesuse ja teiste mullaomaduste muutmine multšide ja väetamisega võimaldab mustikaistandikke rajada ka nendele muldadele, kus mustikakasvuks ei ole sobilikke tingimusi. Mustikate viljelemisega saab võtta taaskasutusse ka turbatootmise järel mahajäetud turbaväljad. Selgus, et mustikatele on võimalik anda väetamisega lisaväärtust, mõjutades nii marjade maitset kui ka tervislikkust. Tuginedes positiivsetele katsetulemustele, on poolkõrge mustikas `Northblue´ edasi Eestis nii äri- kui ka koduaedades kasvatamiseks soovitatud sortide nimekirjas (Eesti puuvilja- ja marjakultuuride soovitussortiment 2007 ja 2010). Multšimise ja väetamise katsete tulemuste baasil on välja töötatud Eesti tingimustesse sobivad kasvatussoovitused, mis avaldati tootjatele mõeldud raamatus: “Kultuurmustikas ja selle kasvatamine Eestis”. Katsetööd erinevate mustikasortidega jätkuvad, täiendamaks tootjatele pakutavat sortimenti. Uuritakse ka kännasmustikate viljelusvõimalusi Eesti kliimatingimustes ning mustikate mahetootmist. Turbaala istandikus on alustatud väetuskatsetega, selgitamaks välja mahetootmisse sobivad väetised. Lisaks saagikusele uuritakse erinevate kasvatustehnoloogiate ja genotüübi mõju marjade biokeemilisele koostisele. Eesmärgiks on välja selgitada sordid ja väetusnormid, mille puhul saadakse suurem bioaktiivsete ainete sisaldus saagis. Saadud tulemuste põhjal peaks olema võimalik oluliselt suurendada marjakasvatustalude toodangu konkurentsivõimet Eesti turul.Kirje Maturity parameters of grapevine (Vitis sp) yield(Eesti Maaülikool, 2021) Maante-Kuljus, Mariana; Karp, Kadri (advisor); Mainla, Leila (advisor); Vool, Ele (advisor); Kampuss, Kaspars (opponent)The biochemical composition of table and wine grapes is affected by the cultivar properties, vintage and viticultural practices. Most of the research has been done with different grapevine (Vitis vinifera) cultivars. There is a little information about interspecific hybrid grapevine cultivars yield in cool climate conditions. The aim of the thesis was to find out the effect of vintage, cultivar, and viticultural practises on maturity parameters of interspecific hybrid grapevine cultivars. Table grape experiment showed that it is recommended to cultivate 'Osella', 'Somerset Seedless', 'Kosmonavt', and 'Arkadia' in tunnel. Technological maturity parameters of wine grapes were not at the desirable level every year. 10-year-long data assessment showed that there was a problem with low sugars and high organic acids contents. Tartaric acid content was at the desirable level but there was a problem with higher malic acid content, which gives sharp-sour taste to wine. Analyse of phenolic maturity showed that anthocyanins content could reduce in tunnel conditions. In addition, there were significant differences in anthocyanins profiles. In cooler years, wine colour could be reddish because dominant monoanthocyanins were peonidin- and cyanidin-3-O-glycosides, and in warmer years (also in tunnel), it could be purplish because delphinidin- and malvidin-3-O-glycosides were dominant. In addition, results showed that the ripening of wine grapes significantly varies from year to year, which in turn affects the choice of vinification technology. According to Heliothermal Index Rõhu experimental area situates in a very cool viticultural zone. Early cultivars can be cultivated in the field (e.g. 'Hasansky Sladky'), but later ripening ones are recommended to be cultivated in the tunnel (e.g. 'Rondo'). In cool years, it is advisable to make wines with lower alcohol content: white, rose or sparkling. Also mixing cultivars can be recommended. For example, 'Hasansky Sladky' had high sugar but low anthocyanins content. But in 'Rondo' these parameters were reversed. By mixing the yield of these two cultivars, a better quality raw material for the red wine can be obtained.Kirje Ornamental plant growth and development depending on soil conditions modified by organic additives(Estonian University of Life Sciences, 2022) Escuer, Olesja; Karp, Kadri (advisor); Shanskiy, Merrit (advisor); Institute of Agricultural and Environmental Sciences; Tammeorg, Priit (opponent)Modern plant production results in an intense use of natural resources and chemical inputs, with consequences on the environment. Peat is widely used for ornamental plant propagation and growth in container soilless media, representing 90% of peat-based substrates produced in Europe. Peat production diminishes natural diversity and disrupts the water regime of mined areas. Peatlands, left without vegetation after peat excavation, turn from carbon sinks to sources of greenhouse gas emissions due to higher mineralisation rate. Therefore, it is necessary to find alternative materials for ornamental plant growth. The aim of this PhD thesis is to contribute to the improvement of sustainable horticultural practices and enhance the ornamental value of bedding plants. This thesis studies the reduction of peat use in container growing media and in mulching of landscape areas, by substitution with inorganic and organic materials obtained from organic wastes recycling. In the pre-cultivation stage of ornamental plants, it is possible to substitute peat with values above 50% of the tested hardwood biochar with an additional simultaneous liming effect in container growing medium. Furthermore, in landscape areas, the application of peat as a mulching material can be avoided, by replacement with alternative organic materials such as fresh grass clippings, pine bark, and cocoa bean shell, with an increase of plant ornamental value.Kirje Yield and Fruit Quality of Some Selected Bramble (Rubus) Species(Eesti Maaülikool, 2009) Vool, Ele; Karp, Kadri (advisor); Toldam-Andersen, Torben Bo (opponent)Eestis on võrreldes 1990. aastate algusega marjakasvatajate arvukus oluliselt vähenenud. EMÜ majandusteadlaste poolt 2007. aastal korraldatud marjakasvatusalases uuringus toodi tootmispindade vähenemise peamiste põhjustena välja: tootjate vähesed kogemused, tootmise mittetasuvus, rahanappus investeeringuteks, tööjõupuudus saagi koristamisel, konkurentsi suurenemine. Lisaks eeltoodule võib Põhjamaades tuua välja saagikao põhjustajana klimaatilisi tingimusi nagu ebastabiilsed talveilmad, kevadised hilisöökülmad, suvised põuad jne. Seetõttu on oluline uurida marjakultuuride kvaliteedi ja saagikuse parandamiseks marjaliike ja -sorte. Samuti on oluline erinevate kasvatustehnoloogiate uurimine ja rakendamine marjakultuuride kvaliteedi ja saagikuse parandamisel. Eestis on mesimuraka Kaansoost pärinev kloon olnud, tuginedes varasematele läbiviidud katsetele, Soome sortidest saagikam. Seetõttu võib eeldada, et leides Eesti klooniga koos kasvatamiseks sobiva Soome sordi, on võimalik suurendada taimede saagikust. Käesoleva uurimistöö eesmärkideks oli välja selgitada: kes on mesimuraka peamised tolmeldajad ja kas Eesti istandikes leidub neid piisavalt; mõne Rubus perekonna liigi sordiomaduste ja kasvatustehnoloogia mõju saagikusele; Eesti mesimurakaklooniga kooskasvatamiseks sobiv Soome sort; mesimuraka sordiomaduste mõju viljade biokeemilisele koostisele ja värvusele; multši ja saagi koristusaja mõju vaarika ja pampli viljade biokeemilisele koostisele. Tulemused ja järeldused Katsetes mesimurakaga selgus, et õite peamisteks tolmeldajateks on meemesilased, kes moodustavad 75% kogu tolmeldavate putukate hulgast. Oma korjelende teostavad meemesilased piki taimeridu ning noores istandikus ei ületa üks korjelend üle 1 m pikkust. Seega on vajalik istutada erineva sordi taimed ühte ritta nii, et sortide vaheldumine toimuks vähemalt ühel meetril. Kimalaste ja sirelaste osatähtsus tolmeldajatena oli väiksem, kusjuures kimalaste arvukus oli suurem õitsemise alguses ja lõpus. Kimalased on nõudlikumad tolmeldajad eelistades taimi, mille õitest saab nektarit lihtsamini kätte. Osaviljade arv sõltub oluliselt tolmeldamise edukusest, mis antud töös jäi vahemikku 10-37. Osaviljade arvu põhjal võib järeldada, et katses olid paremini tolmeldatud mesimuraka hübriidsortide õied. Uurimistöö tulemustele tuginedes võib välja tuua, et Lõuna-Eesti tingimustes on mesimurakale piisavalt tolmeldajaid, kuid sealjuures on oluliseks tolmeldamise edukuse teguriks ilmastik. Pamplisort ‘Agawam’ on kõrge saagikusega ja hea talvekindlusega ning sobib seetõttu kasvatamiseks Eesti tootmisistandustes. Nimetatud sort on uuesti Eesti puuvilja- ja marjakultuuride soovitussortimendi nimekirjas. Arvestades asjaolu, et antud uurimustöö käigus taimi mineraalväetistega ei väetatud, oli saagikus taime kohta (2,7 kg/põõsa kohta) kõrge, seetõttu on vaatlusalune pamplisort eriti sobilik kasvatamiseks mahetootmise tingimustes. Kasvatustehnoloogia ei mõjuta vaarika ja pampli saagikuse näitajaid, kuid katsetulemustest võis täheldada, et multši kasutamisel on märgata tendentsi saada raskemaid viljasid. Oluline mõju oli aga aastakäigul vaarika ja pampli viljade massile. Mesimuraka saaginäitajate kohta võib öelda, et liikidevahelistel hübriidsortidel olid oluliselt raskemad viljad kui mesimuraka sortidel. Mesimuraka hübriidsortidest olid kõrge saagikusega kombinatsioonid, kus kasvatati koos sama päritolumaa sorte. Katsetulemustest selgus, et mesimuraka Eesti kloonile sobivad saagikuse seisukohalt tolmuandjateks kõik katses olnud Soome sordid: ‘Pima’,‘Susanna’ või ‘Mespi’. Biokeemilise koostise osas saadi paremad tulemused Eesti klooni ja sordi ‘Susanna’ segaviljadest, mis sisaldasid rohkem mahla kuivainet ning kuivaine ja happe suhe oli suurem. Samuti oli nimetatud sortide segaviljade mahl kõige intensiivsema värvusega. Mitmete parameetrite osas oli mesimurakasortide kombinatsioonide saagi biokeemiline koostis erinev. Hübriidsortide viljade biokeemilises koostises esinesid olulised erinevused tiitritavate hapete ja askorbiinhappe sisalduses. Käesolevas töös käsitletud mesimuraka kasvatustehnoloogia, kus taimed istutati vaheldumisi vaarikaridadega, andis küll varasematest katsetest oluliselt paremaid tulemusi, kuid ainult katse esimesel kolmel aastal. Taimede nakatumise tõttu ebajahukastesse on oluline jätkata uuringuid mesimurakasortidega, et leida haiguskindlamaid sorte. Käesoleva töö tulemustest lähtudes võib järeldada, et mesimurakas ei sobi tootmisistandusse Eestis. Erinevate kasvatustehnoloogiate rakendamisega on võimalik mõjutada vaarikaviljade biokeemilist koostist, eeskätt mahla kuivaine- ja askorbiinhappesisaldust, multšide kasutamine suurendas mõlema nimetatud näitaja sisaldust. Kasvatustehnoloogia mõjust pampli viljade biokeemilisele koostisele võis täheldada tendentsi, et multšita kasvanud saagis sisaldub rohkem kuivainet ja mahla kuivainet. Kuivaine sisaldust mõjutas oluliselt nii pampli kui vaarika korjeaeg. Pampli puhul mõjutas korjeaeg ka askorbiinhappe sisaldust, kusjuures oluliselt vitamiinirikkamad olid viljad saagiperioodi lõpus. Pampli viljade hapete sisaldust mõjutas aga oluliselt aastakäik. Käesoleva uurimistöö tulemustest selgus, et marjade biokeemilist koostist ja ka maitset saab mõjutada kasvatustehnoloogiliste võtetega. Seega vajab edasist uurimist, missugune kasvatustehnoloogia võimaldab meil toota tarbija jaoks tervislikumat ja maitsvamat ning tootja jaoks konkurentsivõimelisemat marja.