Sirvi Autor "Kaasik, Riina (juhendaja)" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 20

Erinevate maastikuelementide mõju naeri-hiilamardika arvukusele ja vastsete parasiteerituse tasemele talirapsil
(2014) Mölder, Janne; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Põllumajandusmaastike pindalade suurenemisega väheneb bioloogiline mitmekesisus agroökosüsteemides. Selle tulemusena väheneb looduse poolt pakutavate ökosüsteemide teenuste (tolmeldamine, kisklus, parasiteeritus jms) hulk ja efektiivsus. Samas tekivad head tingimused taimekahjurite arvukuse suurenemiseks, kelle tõrjeks kasutatakse peamiselt insektitsiide, mille liigne kasutamine kahandab põllumajandusmaastike bioloogilist mitmekesisust ja arendab mürkide suhtes resistentseid kahjureid. Resistentsete kahjurite tõrjeks kasutatakse suuremaid mürgiannuseid ja tõstetakse pritsimiskordade arvu, millega kaasneb keskkonna saastekoormuse kasv, oht teiste organismide tervisele ning mürgijääkide esinemine lõpp-produktides. Taimekahjurite tõrjeks tuleb leida alternatiivseid keskkonnaohutumaid tõrjemeetmeid, nt kasutada kahjurite looduslikke vaenlasi ja nende arvukust soodustavaid maastikuelemente. Töö eesmärgiks oli kindlaks teha looduslike, pool-looduslike ja mitteharitavate maastiku-elementide ja nende osatähtsuse mõju naeri-hiilamardika arvukusele ja tema vastsete parasiteerituse tasemele talirapsil. Naeri-hiilamardikate arvukus oli katseaastal üldiselt madal kõikidel põldudel, kuid vastsete parasiteerituse tase oli üsna kõrge (kuni 53%). Valmikute arvukust mõjutas oluliselt maastiku mitmekesisus, maastikuelemendi tüüp, prooviala ja taimede asukoht rapsipõllu sees. Ka vastsete arvukus taime kohta sõltus proovialast ja sellega piirnenud maastikuelemendist. Parasiteeritud ja multiparasiteeritud vastsete tase sõltus oluliselt maastiku mitmekesisusest ja proovialast. Kõige arvukamalt leidus mardikaid kõrge elementide osatähtsusega maastikes ja kõige vähem madala osatähtsusega maastikes. Kõige suuremat valmikute ja vastsete arvukust toetas haljaskesa ning kõige vähem leiti neid rohuriba kõrval paiknenud põldudelt. Mardikaid leiti oluliselt rohkem põllu servas asunud taimedelt kui põllu sees kasvanutelt. Parasiteeritud ja multiparasiteeritud vastseid leiti kõige arvukamalt kõrge osatähtsusega maastikes, kus oli ka kõrgeim parasiteerituse tase (~40%), mis näitab, et neil aladel võivad parasitoidid kahjurite arvukust oluliselt vähendada, hoides seda allpool majandusliku kahju tekitamise piiri. Parasiteerituse tasemed olid suurimad kõrge mitmekesisusega maastikes rohumaaga, keskmise puhul metsaga ning madala puhul rohuribaga piirnevatel põldudel. Seega saab parasitoidide efektiivsust mõjutada, kujundades põllumajandusmaastikke erinevate maastikuelementidega. Kõrge parasitoidide arvukuse ja parasiteerituse taseme tagamiseks peaksid põllualad paiknema mitmekesises maastikus, kus esineks palju looduslikke, pool-looduslikke ja kultiveerimata alasid (ühed eelistatumad oleks rohuribad) ja nendevahelisi ühendusteid, et parasitoididel oleks põldudele kergem levida, leiduks rohkelt toitu, elu- ja varjepaiku.
Erinevate ristõieliste taimede atraktiivsus rapsi kahjuritele ja parasitoididele
(2014) Oks, Juhan; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Raps ühe energiarikkaima õli- ja söödakultuurina on maailmas viimase poole sajandi jooksul muutunud aina enam kasvatatavaks põllumajanduskultuuriks. Samuti on suurenenud rapsi kasvatuse pindalad Eestis. Suurenenud rapsi kasvatamine loob soodsad tingimused ristõileistele kultuuridele spetsialiseerunud putukate populatsiooni suurenemiseks ja levikuks. Peamisteks rapsikahjuriteks, kes kahjustavad rapsi ja vähendavad kultuuri saagikust, on naeri-hiilamardikas (Meligethes aeneus) ja kõdra-peitkärsakas (Ceutorhynchus obstrictus). Kahjurite arvukuse kontrollimiseks kasutatakse insektitsiide rutiinselt ja profülaktiliselt, millest võib tekkida kahjuritel resistentsus või/ja oht keskkonnale, väheneda bioloogiline mitmekesisus ning taimekaitsevahendite jäägid võivad jääda lõpp-produktidesse. Katse viidi läbi Eesti Maaülikooli Rõhu katsebaasi Eerika katsepõldudel Tartus, 2011. Katses kasutati 7 erinevat kultuuri: suviraps, suvirüps, õlirõigas, kapsasrohi, valge sinep, must sinep, rukola. Õitsemise algusstaadiumis paigaldati taimede õite kõrgusele kollased vesipüünised, et hinnata putukate lennuaktiivsust ning atraktiivsust katses olevatele kultuuridele. Katses loendati kokku 4690 naeri-hiilamardikat, 293 kõdra-peitkärsakat ning 2633 parasitoidi. Käesolevas uurimistöös leiti rukolale ja õlirõikale paigaldatud kollastest vesipüünistest kõige rohkem naeri-hiilamardikaid ja ka kiletiivalisi parasitoide. Õlirõigas oli nii kahjuritele kui ka parasitoididele teistest kultuuridest atraktiivsem nii taimede õitsemise staadiumis kui ka õitsemise lõpus. Samas rukola oli äärmiselt atraktiivne õitsemisperioodi lõpus. Mõlemad kultuurid, nii rukola kui õlirõigas meelitasid endale hiilamardikate uue põlvkonna mardikaid, kes enne talvitumispaikadesse siirdumist neist toitusid. Kõige atraktiivsemaks kultuuriks kõdra-peitkärsakatele osutus kapsasrohi, kuid kuna kärsakate arvukus oli erakordselt madal, siis olulisi järeldusi nende putukate eelistuste kohta teha ei saa. Seega võib järeldada, et naeri-hiilamardikale sobivad püüniskultuurideks õlirõigas ja rukola. Õlirõigas sobib paremini kasutamiseks traditsioonilise püüniskultuurina, ning rukola sobib hästi naeri-hiilamardikate teise generatsiooni püüdmiseks. Kokkuvõtteks võib öelda, et antud katsed andsid paljulubavaid tulemusi potentsiaalsete püüniskultuuride osas, kuid katseid kindlasti jätkata suuremahulisel skaalal, et põllumeestele saaks anda põhjendatud soovitusi püüniskultuuride rakendamise kohta.
Hiilamardikate (Meligethes aeneus Fab) munemiseelistused erinevatel ristõielistel kultuuridel - püüniskultuuri strateegia väljatöötamiseks suvirapsil
(2013) Post, Piibe; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Kovacs, Gabriella (juhendaja)
Rapsi, kui Euroopa tähtsaima õlikultuuri, kasvupindala on Eestis viimase 12 aasta jooksul suurenenud ligikaudu neli korda. See on toonud kaasa rapsikahjurite (peamiselt naeri-hiilamardika) arvukuse märkimisväärse suurenemise. Naeri-hiilamardika tõrje põhineb sünteetilistel insektitsiididel (enamasti püretroididel), mille liigse kasutamise tagajärgedeks on insektitsiidide suhtes resistentsete kahjurite kujunemine ja põldude bioloogilise mitmekesisuse vähenemine. Üheks võimaluseks nende probleemidega võitlemisel on kahjurite toitumis- ja munemiseelistustega manipuleerides põhikultuurilt kahjurite ära meelitamine, mis ongi püüniskultuuri strateegia toimimise põhimõtteks. Töö eesmärgiks on uurida erinevate ristõieliste taimede – raps (Brassica napus L.), rüps (Brassica rapa L.), rukola (Eruca vesicaria L.), õlirõigas (Raphanus sativus var. oleifera), kapsasrohi (Brassica juncea L.), valge sinep (Sinapis alba L.), must sinep (Brassica nigra L.) ja õlituder (Camelina sativa L.) – atraktiivsust hiilamardika munemispaikadena ja hinnata vastsete parasiteerituse taset, et välja selgitada, millised taimeliigid sobiksid kõige paremini püüniskultuurideks suvirapsi kaitseks naeri-hiilamardika vastu. Püünis- ehk lõksukultuurideks nimetatakse taimeliike, mis on mõnedele kahjuriliikidele atraktiivsemad kui põllul kasvatatav põhikultuur ja mis takistavad kahjureid jõudmast põhikultuurile või aitavad neid koguda ühte põllu osasse, et neid sealt seejärel hävitada Korraldati põldkatse kolmes korduses. Hiilamardikate munemisaktiivsuse ja vastsete parasiteerituse taseme hindamiseks korjati taimede õitsemise lõppstaadiumis (KS 67–69) iga katselapi kümnelt taimelt õisikud, millest korjati välja ja loendati kõik vastsed. Vastsed lahati mikroskoobi all, neist leitud parasitoidide vastsed ja munad loendati, määrati ja arvutati parasiteerituse määr. Uurimustööst selgus, et hiilamardikate munemiseelistused sõltusid taimeliigist ja nad eelistasid munemistaimena rapsile rüpsi, musta sinepit ja kapsasrohtu. Üheks oluliseks põhjuseks on nende taimede kiirem areng võrreldes rapsiga. Kõrgeim parasiteerituse tase oli samuti rüpsi- ja musta sinepi taimedelt leitud vastsetel. Kõige rohkem leiti hiilamardikate vastsetest parasitoidi liigi Phradis morionellus esindajaid. Katses kasvatatud kultuuridelt leitud vastsete keskmine parasiteerituse tase oli 11,65%. Õlirõikalt ja rukolalt ei leitud ühtegi parasiteeritud vastset. Vastsete arvu ja nende parasiteerituse taseme põhjal otsustades on meie klimaatilistes tingimustes kõige rohkem potentsiaali püüniskultuurina kasvatamiseks suvirapsi kaitseks rüpsil ja mustal sinepil. Selleks, et püüniskultuuri strateegia kasutegur maksimumini viia tuleb edaspidi täpsemalt uurida potentsiaalsete lõksukultuuride toimimise mehhanisme, proovida kasvatada mitut erinevat lõksukultuuri koos, et näha nende koosmõju efektiivsust ja leida milline peaks olema püünis- ja põhikultuuri vahekord põllul, et strateegia end ka majanduslikult ära tasuks.
Hiilamardikate (Meligethes spp.) eelistused risõielistele õlikultuuridele; naeri-hiilamardika resistentsuse monitooring
(2015) Kortspärn, Krista; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Metspalu, Luule (juhendaja); Kovács, Gabriella (juhendaja)
Raps (Brassica napus L.) on üks tähtsamaid õlikultuure nii Eestis kui ka Euroopas. FAO andmetel suurenes rapsiseemnete tootmine maailmas 2003–2004 aastate 36 miljonilt tonnilt kuni 46 miljoni tonnini aastatel 2004–2005 (Christen et al., 2007). Suurimad rapsikasvatusmaad Euroopas on Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa. Eestis on viimase 15 aastaga rapsi kasvupind üha suurenenud. Võrreldes 2004. aastaga oli rapsi kasvupind Eestis 2013. aastaks suurenenud 71%, ulatudes 86,1 tuhande hektarini (Eesti teraviljasektori arengukava, 2014). Rapsipindade kasv on loonud soodsad tingimused ristõieliste kahjurite arvukuse kasvuks. Kõige olulisemaks rapsikahjuriks on kujunenud naeri-hiilamardikas (Meligethes aeneus Fab.), kelle tõrjumiseks on aastaid kasutatud püretroide, sageli rutiinselt, kahjurite kohalolekut ja ohtrust kontrollimata (Williams, 2010). Sellega seoses on praeguseks Euroopa paljudes maades äärmiselt oluliseks probleemiks tõusnud sellel kahjuril kujunenud mürgiresistentsus (Zimmer et al., 2014). Mürkkemikaalid mõjutavad kõiki elusolendeid ning kahjurite looduslike vaenlaste hävitamine rikub loodusliku tasakaalu ning seni vaoshoitud putukad muutuvad kahjureiks. Selline olukord on sundinud kahjurite arvukuse piiramiseks otsima selliseid tõrjemeetodeid, mis oleksid ohutud keskkonnale ja inimesele ning võimaldaksid tõrjuda ka mürgikindlaid putukaid. Nüüdisajal on teaduslikku huvi pälvinud looduslikud tõrjevahendid, kusjuures suurima tähelepanu all on taimed. Käesoleva töö eesmärgiks on selgitada naeri- ja sinepi-hiilamardikate arvukus ning nende omavaheline proportsioon. Testida erinevaid ristõielisi õlikultuure leidmaks nende hulgast hiilamardikatele võimalikke püünistaimi, mida oleks edaspidi võimalik kaasata tõuka-tõmba (push-pull) tõrjesüsteemis. Töö üheks osaks oli naeri-hiilamardika resistentsuse monitooring, et teha kindlaks võimalik insektitsiidiresistentsus. Resistentsuse monitooringu tulemustest järeldub, et Eestis on juba välja kujunemas mõõdukalt püretroidiresistentseid naerihiilamardika populatsioone. Selle süvenemise pidurdamiseks tuleb vältida sama toimeainega püretroidide järjepidevat kasutamist ning korduvaid pritsimisi.
Hüljatud põllumaade mõju röövtoiduliste lülijalgsete arvukusele tootmispõldudel
(Eesti Maaülikool, 2023) Rääbis, Aldo; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Sulg, Silva (juhendaja)
Maksimaalsele tootlikkusele keskendumine põllumajanduses on kaasa toonud maastike lihtsustumise ja suurendanud kemikaalide kasutamist, mis vähendab elurikkust. Röövtoidulised lülijalgsed pakuvad loodusliku kahjuritõrje teenust ning toovad sellega põllumajandustootjatele majanduslikku kasu. Põllumajandusmaastik peaks seetõttu pakkuma lülijalgsetele sobivaid elu-, varjumis- ja talvitumispaiku. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, kas ja kuidas mõjutavad hüljatud alad põllumajandusmaastikul röövtoiduliste lülijalgsete arvukust tootmispõldudel; kas hüljatud aladel on röövtoiduliste lülijalgsete arvukus ja taksonoomiline mitmekesisus suurem võrreldes piirnevate tootmispõldudega ning kas hüljatud aladel ja tootmispõldudel on loodusliku kahjuritõrje potentsiaal sarnane. Uuringus koguti andmeid pinnasepüüniste katsega ja peibutussööda katsega. Välitööd viidi läbi kolmel päeval: 01.06.2022, 12.07.2022 ja 10.08.2022 Tartumaal. Katseplaan koosnes 6 hüljatud alast, 6 tootmispõllust ehk fookusalast ja 6 kontrollpõllust. Katse käigus koguti pinnasepüünistega kokku 2608 lülijalgset, kellest 2080 on röövtoidulise eluviisiga. Kõige rohkem leiti pinnasepüünistest jooksiklasi (943 isendit), seejärel ämblikulisi (466 isendit). Käesoleva magistritöö tulemustest selgub, et lülijalgsete koguarvukus ja keskmine arvukus püünise kohta erines oluliselt põllumassiivide vahel. Arvukus oli kõige väiksem hüljatud aladel (484 isendit, keskmiselt püünise kohta 6,72 ± 0,74) ja kõige suurem kontrollpõldudel (960 isendit, keskmiselt püünise kohta 13,33 ± 1,64). Teineteisega piirnevate hüljatud alade ja fookusalade vahel oli statistiliselt oluline erinevus neljal juhul kuuest, neist kolmel juhul oli arvukus fookusalal suurem kui hüljatud alal. Käesoleva katse tulemused näitasid, et fookusaladel olid röövtoiduliste lülijalgsete jaoks soodsad toitumistingimused. Peibutussööda katse tulemused näitasid, et kahjuritõrje teenus oli oluliselt erinev põllumassiivide omavahelises võrdluses, kuid ei erinenud oluliselt katsealade võrdluses. Röövtoiduliste lülijalgsete koguarvukust kahjuritõrje teenust põllu põhiselt võrreldes ilmnes, et koguarvukus ei peegelda otseselt söödud vastsete kõrget protsenti ning on väga varieeruv erinevate katsealade ja põldude vahel. Käesolev uurimus näitas, et hüljatud põllumajanduslik maa ei mõjutanud oluliselt röövtoiduliste lülijalgsete arvukust ja loodusliku kahjuritõrje potentsiaali hüljatud alaga piirnevatel tootmispõldudel.
Kapsaöölase (Mamestra brassicae L.) arvukuse sõltuvus seltsilistaimedest
(2012) Musting, Tiina-Katre; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Valge peakapsas (Brassica oleracea L. var. capitata) on enimlevinud kapsa varieteet, mille kaubanduslikku saaki vähendavad enim liblikaliste röövikud, keda ohjatakse peamiselt sünteetiliste taimekaitsevahenditega, viimastel on aga mitmeid negatiivseid kõrvalmõjusid. Alternatiivseks võimaluseks on seltsilistaimede kasutamine: kultuurile kasvatatava taime omadused (lõhn, värvus) peletavad kahjureid ja/või meelitavad kasulikke lülijalgseid. Antud uurimustöö eesmärgiks oli välja selgitada kas ja millised seltsilistaimed pärsivad kapsaöölaste arvukust valgel peakapsal. Katsetööd viidi läbi 2010. ja 2011. aasta suvel Tartumaal, Eerikal, EMÜ katsepõllul, kus uuriti kolme taimeliigi: aedtilli, kivikilbiku ja hiid-iisopi mõju kapsa–öölaste esinemisele. Suveperioodil mõjutasid temperatuurid ja sademed seltsilistaimede kasvu. Till mõjus kapsaöölasele peletavalt, mis näitab tema efektiivsust seltsilistaimena valgele peakapsale ennetamaks kapsaöölase kahjustust. Antud uurimuse tulemused, mis näitasid katses kasutatud seltsilistaimede efektiivsust, annavad põhjust edaspidiste katsete läbiviimiseks leidmaks veelgi teisi seltsilistaimi, mida oleks võimalik kasutada põhikultuuri paremaks kaitseks ja kasvamiseks.
Kas talirapsi põlluga piirnevad maastikuelemendid mõjutavad naerihiilamardikate arvukust ja parasiteerituse taset?
(2015) Peedel, Diana; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Rapsi (Brassica napus L.) pidevalt suurenev kasvupind ning laienev sordivalik soodustavad rapsi sagedast kasvatamist külvikorras, mis loob soodsad tingimused ristõielistele spetsialiseerinud kahjurite levikuks. Eestis on üheks peamiseks kahjuriks rapsil naerihiilamardikas (Meligethes aeneus Fab.), kes võib põhjustada majanduslikku kahju. Naerihiilamardikal on juba paljudes riikides välja kujunenud resistentsus enamkasutatavate insektitsiidide suhtes. Insektitsiidid tapavad ära ka kahjurite looduslikud vaenlased sh. parasitoidid, kes võiksid põllumehele kasu tuua vähendades kahjurite arvukust ja hoides selle allpool majandusliku tõrjekriteeriumi taset. Antud töös uuriti kas ja kuidas mõjutavad põllumajandusmaastikus sageli esinevad maastikuelemendid – lineaarsed rohtsed põlluservad ja lineaarsed puudega põlluservad naeri-hiilamardika arvukust, naeri-hiilamardika munemisaktiivsust ja parasiteerituse taset talirapsi põllul. Katse viidi läbi Tartumaal 2014. a suvel. Selleks valiti välja 18 ühe km raadiusega vaatlusala, mille keskel asus talirapsi põld. Vaatlusalade valikul lähtuti looduslike ja pool-looduslike alade osakaalust ja põlluga piirnevast maastikuelemendi tüübist. Kõigil 18nel katses olnud talirapsi põllul oli naeri-hiilamardika arvukus väga madal, kolme vaatluse kohta loendati kokku 558 mardikat, keskmiselt 0,26 naeri-hiilamardikat taime kohta. Valmikute arvukus taime kohta tõrjekriteeriumit ei ületanud. Parasiteerituse tase oli katses erakordaselt kõrge, küündides kuni 91%-ni. Naeri-hiilamardikate arvukus oli kõige madalam rohtse põlluservaga piirnevatel põldudel. Tulemuste põhjal on otstarbekas rajada rapsipõllud kõrge looduslike alade sisaldusega piirkonda, kuna seal on parasiteerituse tase kõige kõrgem
Lämmastikväetise ja sordi mõju kahjurite arvukusele ja nende parasiteerituse tasemele talirapsil
(2015) Mölder, Martti; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Rapsi külvipinna pidev suurenemine Eestis on loonud eeldused ristõielistele spetsialiseerunud kahjurite arvukuse tõusuks. Rapsi saagi tõstmiseks kasutatakse suurtes kogustes väetisi ja kahjurite tõrjeks insektitsiide. Tihti tehakse seda mullaviljakust ja kahjurite arvukust kontrollimata. Samas võivad insektitsiidid lisaks kahjuritele hävitada ka neutraalseid ja kasulikke lülijalgseid, sealhulgas nende kahjurite looduslikke vaenlaseid. Ühtedeks sellisteks kahjurite looduslikeks vaenlasteks on parasitoidid. Teatud tingimustel on parasitoidid võimelised hoidma kontrolli all kahjurite populatsiooni suurust rapsipõldudel. Kahjurite ja parasitoidide arvukust põllul võivad mõjutada ka erinevate lämmastikväetiste koguste kasutamine. Käesoleva uurimustöö eesmärgiks oli leida, kas ja kuidas mõjutavad erinevad lämmastikväetiste kogused kahel erineval talirapsi sordil saagikust, naeri-hiilamardika ja kõdra-peitkärsaka arvukust ning nende parasiteerituse taset. Uurimustöö aluseks olid põldkatsed talirapsidega ’Silvia’ ja ’Pastell’, mis viidi läbi Jõgevamaal. Taimedega läbi viidud katsete tulemused näitasid, et sordil ’Silvia’ mõjutasid erinevad lämmastikukogused taimede arvu m 2 , kõtrade arvu taimel ja rapsi seemnete saagikust, sordil ’Pastell’ aga mõjutasid erinevad kogused rapsi seemnete saaki. Entomoloogiliste katsete tulemustes leiti, et sordil ’Silvia’ mõjutasid erinevad lämmastikukogused naeri-hiilamardika vastsete ja kõdrapeitkärsaka poolt kahjustatud kõtrade arvu, sordil ’Pastell’ aga ainult kõdra-peitkärsaka poolt kahjustatud kõtrade arvu. Katse tulemustest võis järeldada, et väetamine lämmastiku kogusega 100 kg/ha andis parima tulemuse. 100 kg/ha lämmastiku kogusega olid ühtemoodi tasakaalus keskkonnasäästlikkusele ja kahjurite tõrjele suunatud huvid.
Maastiku mõju mesilaselaadsete arvukusele talirapsi põllul ja rapsi võit tolmeldamisest
(2016) Tamla, Ingrid; Kaasik, Riina (juhendaja); Veromann, Eve (juhendaja)
Talirapsi kasvatatakse Eestis võrdlemisi suurtel aladel ning ta pakub head korjeala putuktolmeldajatele, kelle arvukus on nii maailmas kui ka Eestis vähenenud. Seetõttu on vajalik täpsemalt teada saada, kas ja kuidas mõjutavad erinevad põllumajandusmaastikul esinevad maastikuelemenditüübid putuktolmeldajate arvukust talirapsi põllul ja kas raps võidab putuktolmeldamisest. Esimese katse käigus selgus, et rohtse põlluserva ja puiskoridoriga piirnevatel põldudel oli arvukamalt putuktolmeldajaid, kuid nende arvukus vähenes looduslike ja poollooduslike koosluste osatähtsuse suurenemisel. Teise katse käigus selgus, et putuktolmlemise välistamisel oleks rapsi saak väiksem, millest järeldub, et putuktolmlemisel on arvestatav positiivne mõju rapsi saagile. Kuigi 2014. aastal teostatud katses ei leitud olulist seost putuktolmeldajate arvukuse ja rapsisaagi vahel, oli tõenäoliselt põhjuseks putuktolmeldajate väga madal arvukus põllul. Käesoleva töö käigus välja tulnud tulemuste põhjal võib järeldada, et erinevatel maastikuelemenditüüpidel, eriti rohtsel põlluserval ja puiskoridoril on soodustav mõju putuktolmeldajate arvukusele ja seetõttu on oluline säilitada põllumajandusmaastikus looduslikke ja poollooduslikke kooslusi. Samas tuleb pöörata endisest rohkem tähelepanu tolmeldajate arvukuse soodustamisele, sest liiga madal arvukus tootmispõldudel ei taga piisavat tolmeldamist kindlustamaks positiivset mõju talirapsi saagikusele.
Maastikuelemendi mõju röövtoiduliste lülijalgsete arvukusele talirapsi põllul
(2016) Timma, Kristiina; Kaasik, Riina (juhendaja); Veromann, Eve (juhendaja)
Rapsi kasvatatakse üha suuremal kasvupinnal, Eestis on aastatega kasvupind tõusnud ligi kolm korda, ulatudes 2015. aastal 70,8 tuhande hektarini. Enamlevinud kahjur rapsil on naeri-hiilamardikas, kelle tõrjeks kasutatakse sünteetilisi taimekaitsevahendeid. Põllumajanduse intensiivistumine toob kaasa põllumajandusmaastiku homogeniseerumise ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise. Pool-looduslikud ja looduslikud alad pakuvad elu-, varje- ja talvitumispaiku kasulikele organismidele põllul, sh. röövtoidulistele lülijalgsetele. Käesoleva uurimustöö eesmärgiks oli kindlaks teha, kas ja kuidas erinevad rapsipõlluga piirnevad maastikuelemendid mõjutavad põllul esinevate röövtoiduliste lülijalgsete arvukust ja liigilist mitmekesisust ning kas röövtoiduliste lülijalgsete arvukus muutub naerihiilamardika vastsete taimedelt mulda laskumise perioodil, mil nad on maapinnal toituvate röövtoiduliste lülijalgsete potentsiaalseks toiduobjektiks. Katse viidi läbi 2014.aastal Tartumaal 18nel vaatlusalal, mille keskmes oli talirapsi põld. Katsealade valikul lähtuti looduslike ja pool-looduslike maastikuelementide osatähtsusest vaatlusaladel ja rapsipõlluga piirnevast maastikuelemendi tüübist. Töö tulemustest selgub, et katse käigus leitud röövtoiduliste lülijalgsete arvukus oli kõrge. Enim leiti jooksiklasi, neile järgnesid lühitiiblased ja kõige vähem leiti ämblikulaadseid. Peamiselt mõjutas röövtoiduliste lülijalgsete arvukust talirapsi põldudel maastikuelemendi tüüp ja püüniste tühjendamise aeg ning röövtoidulisi lülijalgseid leiti talirapsi tootmispõldudelt kõige rohkem perioodil, mil naeri-hiilamardika vastsed laskusid mulda nukkuma. Röövtoidulised lülijalgsed eelistavad kõrreliste taimedega kooslusi. Kasulikud röövtoidulised lülijalgsed võivad hoida naeri-hiilamardikate arvukuse talirapsil tõrjekriteeriumist allpool, mistõttu nad toovad otsest majanduslikku kasu põllumajandustootjatele.
Maastikuelementide mõju tolmeldajate arvukusele ja mitmekesisusele põllumajandusmaastikul
(Eesti Maaülikool, 2026) Lemküll, Lisette; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Vilumets, Silva (juhendaja); Taimetervise õppetool
Tolmeldajate arvukus ja liigiline mitmekesisus on põllumajandusmaastikes vähenemas eelkõige intensiivse maakasutuse, elupaikade killustumise, õieressursside vähenemise ja sobivate pesitsuspaikade kadumise tõttu. Eestis on looduslike mesilaste esinemist põllumajandusmaastikes seni uuritud vähe, mistõttu on oluline selgitada, millised elupaigad ja maastikuelemendid toetavad nende esinemist. Magistritöö eesmärk oli selgitada välja, millised looduslike mesilaste liigid esinevad põllumajandusmaastikul, ning hinnata, kas ja kuidas nende arvukus ja liigiline mitmekesisus erinevad põldudel, rohumaadel ja erinevatel maastikuelementidel. Uuring viidi läbi 2022. aastal Valga ja Põlva maakonna põllumajandusmaastikes rahvusvahelise Horizon 2020 projekti FRAMEwork raames. Tolmeldajate kogumiseks kasutati vesipüüniseid, mis paigutati kuude erinevasse elupaigatüüpi: külvikorras olev põld, püsirohumaa, puiskoridor, rohtne põlluserv, metsaserv ja rohtne ala. Andmeid koguti neljal vaatlusperioodil ning kogutud materjali põhjal määrati kimalased ja erakmesilased liigini. Uuringu käigus registreeriti püünistes kokku 493 tolmeldajat. Arvukaimalt olid esindatud meemesilased, kellele järgnesid sirelased, erakmesilased, kimalased ja liblikalised. Tulemused näitasid, et tolmeldajate üldarvukust mõjutasid nii elupaigatüüp kui ka proovivõtuperiood. Kõige suurem oli tolmeldajate keskmine arvukus rohtsel alal ja rohtsel põlluserval, mis viitab nende elupaikade tähtsusele toidu- ja varjepaikadena. Kimalaste arvukus oli uuritud aladel väike ning nende puhul ei ilmnenud elupaigatüüpide vahel statistiliselt olulisi erinevusi. Erakmesilasi registreeriti 86 isendit ja 33 liiki; neid esines rohkem avatud ja poolavatud aladel, eelkõige rohtses põlluservas, põllul ja püsirohumaal. Töö tulemused viitavad, et rohtsed ja avatud elupaigad võivad olla olulised looduslike mesilaste ja teiste tolmeldajate toetamisel põllumajandusmaastikes. Samas ei leidnud kõik püstitatud hüpoteesid üheselt kinnitust, kuna tulemusi mõjutasid aladevaheline varieeruvus ning asjaolu, et maastikunäitajad ei kajastanud otseselt elupaikade kvaliteeti, õieressursside hulka ega pesitsusvõimalusi. Edasistes uuringutes tuleks kasutada täiendavaid püügimeetodeid ning hinnata lisaks maastikuelementide pindalalisele osakaalule ka nende ökoloogilist kvaliteeti.
Mahajäetud alade mõju röövtoiduliste lülijalgsete arvukusele tootmispõldudel
(Eesti Maaülikool, 2024) Lemküll, Lisette; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Vilumets, Silva (juhendaja)
Inimpopulatsiooni kiire kasvu ja sellega kaasneva suureneva nõudlusega muutub põllumajandus järjest intensiivsemaks, tuues kaasa pestitsiidide suurema kasutamise vajaduse. Kuigi pestitsiidid on taimekasvatuse seisukohalt olulised, aidates tõrjuda kahjureid ja tagada saagikust, siis nende kasutamine saastab mulda, vett ja õhku, vähendab elurikkust, põhjustab kahjurite resistentsust ja on kahjulikud ka inimese tervisele. Röövtoiduliste lülijalgsed pakuvad olulist loodusliku kahjuritõrje teenust ehk loodusehüve. Nende esinemine agroökosüsteemides võiks vähendada insektisiidide kasutamise vajadust. Röövtoiduliste putukate poolt pakutava kahjuritõrjehüve suurendamiseks on vaja pakkuda neile sobivaid elu-, toitumis-, varjumis- ja talvitumispaiku. Käesoleva uurimustöö eesmärk oli välja selgitada, kas ja kuidas mõjutavad mahajäetud alad põllumajandusmaastikul röövtoiduliste lülijalgsete arvukust tootmispõldudel. Uurimustöös kasutati putukate arvukuse määramiseks pinnasepüüniste- ja loodusliku kahjuritõrje potentsiaali hindamiseks peibutussööda katset. Katse viidi läbi Tartumaal ja koosnes 6 mahajäetud alast, 6 fookuspõllust ja 6 kontrollpõllust. Kõigile uuritavatele aladele paigutati 4 pinnasepüünist ja 4 peibutussööda alust 2, 10, 20 ja 30 m kaugusele uuritava ala servast, liikudes keskosa suunas. Pinnasepüünised asetati uuritavatele aladele 26.06.23, 27.07.23 ja 22.08.23 ning tühjendati 48 tunni möödudes. Peibutussööda alused asetati uuritavatele aladele 21.06.23, 28.07.23 ja 23.08.23 ning 6 tunni möödudes märgiti üles söödud, kadunud ja elusad vastsed. Kokku paigutati katsealadele putukate püüdmiseks 216 pinnasepüünist ja kahjuritõrje potentsiaali hindamiseks 216 peibutussööda alust. Katse tulemusel selgus, et mahajäetud aladel sattus röövtoidulisi lülijalgseid pinnasepüünistesse oluliselt vähem kui tootmispõldudel. Selline tulemus võis olla mõjutatud valitud kogumismeetodi eripäradest ja taimestiku tihedusest. Tihedam taimestik võib piirata nii putukate liikumist mullapinnal aga ka maapinna soojenemist ja seeläbi mõjutada lülijalgsete aktiivsust. Pinnasepüüniste kasutamisel tuleb arvestada, et püügitulemus võib olla mõjutatud putukate aktiivsusest, vähem aktiivsemad liigid ei pruukinud püünistesse sattuda. Samas võib jooksiklaste ja lühitiiblaste suuremat arvukust tootmispõldudel põhjendada ka sellega, et tootmispõldudel võis olla suurem toidubaas sinna koondunud kahjurite tõttu. Mahajäetud aladel saadi aga oluliselt suurem kahjuritõrje potentsiaal, kui tootmispõldudel. Sellise tulemuse põhjuseks võis olla see, et mahajäetud alade tihedam taimestik on koduks paljudele erinevatele liikidele, sh liikidele keda pinnasepüünistega ei suudetud püüda. Kuna fookus- ja kontrollpõldude vahel ei esinenud olulist statistilist erinevust, ei saa järeldada, et mahajäetud aladelt levisid röövtoidulised lülijalgsed tootmispõldudele ja panustasid seal kahjuritõrjesse. Kuigi antud uurimustöös ei suudetud tõestada, et mahajäetud alad soodustavad röövtoiduliste lülijalgsete levikut tootmispõldudele, saadi siiski kinnitus, et maastiku mitmekesisus soodustab kisklust. Seega on vaja rohkem uurida, kuidas maastikukorraldust saab kasutada taimekahjurite kontrollimiseks röövtoiduliste lülijalgsete abil.
Potentsiaalsete püüniskultuuride atraktiivsus rapsi võtmekahjuritele
(2014) Rebane, Maie; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Viimase kümne aasta jooksul on rapsi külvipinnad kolm korda suurenenud, mis on loonud sobivad kasvu- ja paljunemistingimused kahele olulisele rapsikahjurile – naeri-hiilamardikale ja kõdra-peitkärsakale. Sageli võideldakse nende vastu insektsiididega, mis hävitavad ka kahjurite looduslikud vaenlased, parasitoidid. Üheks võimalikuks viisiks kahjurite arvukuse reguleerimiseks on püüniskultuuride kasutamine. See säästab loodust liigsetest insektsiididest ja annab võimaluse parasitoidele kahjurite hävitamiseks. Käesoleva töö eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas mõjutasid püüniskultuurid naeri-hiilamardika ja kõdra-peitkärsaka valmikute ning parasitoidide arvukust, parasiteerituse taset ja kõtrade kahjustusi. Katse viidi läbi 2013. aasta suvel Eesti Maaülikooli katsepõllul Rõhu katsebaasis. Katseala koosnes püüniskultuuridega ja musta kesaga piirnevast rapsipõllust. Uurimustöö tulemustest selgus, et püüniskultuurid mõjutasid naeri-hiilamardikate valmikute arvukust, võrreldes kontroll-alaga oli valmikute arv oluliselt madalam. Ka kõdra-peitkärsaka arvukus oli püüniskultuuriga piirnenud põllul madalam, kuid liialt madala arvukuse tõttu olulisi erinevusi ei leitud. Naeri-hiilamardika parasitoidide arvukus oli kontroll-alal kõrgem, kui püüniskultuuriga piirneval alal, kuid üldine parasitoidide arv oli mõlemal põllul taime kohta ligilähedaselt sarnane. Kõdra-peitkärsaka vastsete arvukus oli oluliselt kõrgem püüniskultuuriga põllul. Naeri-hiilamardikate vastsete parasiteeritus püüniskultuuriga alal küündis 30,2%,-ni, mis on küllalt lähedane sellele, millal parasitoidid suudavad peremeesputuka populatsiooni suurust kontrolli all hoida (üle 30%). Seega on tulemus piisavalt hea, et võiks soovitada püüniskultuure integreeritud taimekaitse osana kasutusele võtta. Kõdra-peitkärsaka parasiteeritus ulatus püüniskultuuriga põllul 68%-ni, mis on piisav selleks, et kontrollida kärsakate arvukust kasutamata sünteetilisi taimekaitsevahendeid. Tuginedes katsetulemustele võib järeldada, et püüniskultuuride kasutamine rapsi võtmekahjurite tõrjel, aitab vähendada naeri-hiilamardikate populatsiooni. See juures vältides insektsiide kasutamist antakse võimalus parasitoididel levida ja vähendada järgmiste hiilamardikate põlvkondade arvukust.
Röövtoiduliste lülijalgsete arvukus ja mitmekesisus põllumajandusmaastiku elementidel
(2016) Treier, Kaia; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Magistritöö teema on seotud projektiga QuESSA (i.k. Quantification of Ecosystem Services for Sustainable Agriculture; e.k. Ökosüsteemi teenuste roll jätkusuutlikus põllumajanduses). Uurimistöö eesmärkideks oli välja selgitada, kas ja kuidas mõjutavad erinevad maastikuelemendid röövtoiduliste lülijalgsete arvukust ja taksonoomilist koosseisu ning kas see sõltub püsivate maastikuelementide rohkusest. Selleks uuriti, millised röövtoiduliste lülijalgsete rühmad esinevad erinevate looduslike alade osakaaludega maastikul asuvatel kultuurpõldudega piirnevatel maastikuelementidel. Andmete kogumine toimus 2013. a. Tartumaal. Enamus kultuurpõllud (27 põldu 34 põllust) olid talirapsi tootmispõllud. Entomoloogilise materjali kogumiseks kasutati pinnasepüüniseid, mis tühjendati 48 tunni möödudes. Kokku leiti pinnasepüünistest 27 773 isendit 32 taksonist. Kõige arvukamalt esines röövtoidulistest lülijalgsetest ämblikulaadseid, jooksiklasi ja lühitiiblasi. Röövtoiduliste lülijalgsete arvukuses leiti erinevusi nii maastikuelementide võrdluses (kõrgeim haljaskesal ja madalaim heinamaal ja metsas) kui ka erineva looduslike alade osakaaluga vaatlusalade võrdluses (kõrgeim keskmise looduslike alade osakaaluga maastikes ja sarnane kõrge ja madala looduslike alade osakaaluga maastikes). Ämblikulaadsete arvukus oli kõrgeim keskmise looduslike alade osakaaluga maastikes ning maastikuelementidest toetas ämblikulaadsete arvukust enim haljaskesa tüüpi maastikuelement. Lühitiiblaste arvukus oli aga suurim kõrge looduslike alade osakaaluga vaatlusaladel, maastikuelementide võrdluses arvukuses erinevusi ei esinenud. Jooksiklaste arvukuses vaatlusalade lõikes erinevusi ei esinenud, maastikuelementide võrdluses oli kõrgeim arvukus rohumaaribadel. Jooksiklaste liigilise mitmekesisuse arvutamiseks kasutati Shannoni indeksit. Üldiselt olid indeksi väärtused samas suurusjärgus teiste varasemate agraarmaastikus läbiviidud katsete tulemustega. Käesoleva töö tulemuste põhjal erinevusi jooksiklaste mitmekesisuses ei leitud maastikuelementide ega erineva looduslike alade osakaaluga vaatlusalade lõikes. Töö tulemused ja arutelu lubavad põllupidajale soovitada põllupeenarde rajamist ja erinevate maastikuelementide planeerimisel arvestada, et röövtoiduliste lülijalgsete poolt pakutavate ökosüsteemi teenuste jõudmiseks põllule, on agraarmaastikus olulised nii lineaarsed kui ka areaalsed maastikuelemendid.
Röövtoiduliste putukate arvukus ja kahjuritõrje potentsiaal tootmis- ja hüljatud põldudel
(Eesti Maaülikool, 2025) Salk, Pirjo; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Vilumets, Silva (juhendaja); Taimetervise õppetool
Põllumajanduse intensiivistumine on viinud röövtoiduliste putukate elupaikade ja elurikkuse vähenemiseni, mis omakorda ohustab looduslikku kahjuritõrjet. Käesoleva magistritöö eesmärk oli hinnata röövtoiduliste lülijalgsete aktiivsustihedust ja kahjuritõrjepotentsiaali erinevates põllumajandusmaastiku tüüpides, keskendudes tootmisest väljajäetud põldude mõju uurimisele looduslike vaenlastele. Uuring viidi läbi Tartumaal aastatel 2022 ja 2023. Katsealadena kasutati kolme tüüpi alasid: kasutuses olevad põllud, mis piirnesid tootmisest väljajäetud aladega; tootmisest väljajäetud põllud ehk hüljatud alad, mida enam aktiivselt ei harita; ning kontrollalad, haritavad põllud, mis ei piirnenud hüljatud aladega. Röövtoiduliste kogumiseks kasutati pinnasepüüniseid ja kahjuritõrjepotentsiaali hindamiseks kärbse vastsetega (Calliphora sp.) peibutussööta. Tulemused näitasid, et röövtoiduliste, eriti jooksiklaste (Carabidae), arvukus ja kahjuritõrjepotentsiaal olid oluliselt kõrgemad hüljatud põldudel võrreldes tootmispõldude ja kontrollpõldudega. Statistiliselt olulised erinevused ilmnesid põllutüüpide lõikes ning ka aastate ja põllutüüpide koosmõjus, mis viitab elupaiga kvaliteedi ja keskkonnatingimuste olulisusele kahjuritõrje efektiivsuse kujundamisel. Uuring kinnitab, et hüljatud põllud võivad pakkuda soodsaid elupaiku looduslikele vaenlastele ja toimida oluliste tugialadena säästva põllumajanduse kontekstis. Töö tulemused toetavad maastikupõhiste ja elupaiga mitmekesisust arvestavate põllumajandustavade arendamist, mis võimaldaks suurendada loodusliku kahjuritõrje tõhusust ja vähendada vajadust keemiliste taimekaitsevahendite järele.
Seltsilistaimede mõju kapsakahjurite arvukusele ja nende parasiteerituse tasemele
(2016) Rannamäe, Kätlin; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Põllumajanduse intensiivistumine on toonud endaga bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põllumajandusmaastikes, mis omakorda on halvendanud ökosüsteemi teenuste, nagu bioloogiline kahjurikontroll, kättesaadavust. Arvukad uurimused on näidanud, et kahjurite looduslike vaenlaste – parasitoidide – eluiga pikeneb ja viljakus suureneb, kui põllusüsteemi kaasatakse täiendavaid nektariallikaid. Seltsilistaimede kasvatamine on üks alternatiivne viis tõhustamaks looduslikku kahjuritõrjet ja vähendamaks sünteetiliste pestitsiidide kasutamist põllul. Antud töö eesmärk oli hinnata, kas ja kuidas mõjutavad seltsilistaimed kapsakahjurite arvukust ja nende parasiteerituse taset valgel peakapsal. Katse viidi läbi Maaülikooli Eerika eksperimentaalpõllul 2013. aastal. Katse rajati aedtilli ja hariliku tatraga, kontrollvariant oli ilma seltsilistaimeta. Kahjurite arvukuse määramiseks loendati liblikaliste vastsed juuli algusest augusti lõpuni iganädalaselt kõikidel katselappidel 20 juhuslikult valitud kapsal. Parasiteerituse taseme määramiseks korjati kapsakoi nukud, väike-kapsaliblika nukud ja viimase kasvujärgu röövikud ning hoiti kasvatuskambrites kuni valmikute või parasitoidide väljumiseni. Katsetulemustest selgus, et seltsilistaim vähendas oluliselt kahjurite arvukust kapsataimedel katseperioodil kokku. Kapsakoi ja väike-kapsaliblika röövikuid loendati kõige rohkem kontrollvariandil, koisid leidus kõige vähem aedtilliga katselappidel, väikekapsaliblika vastsete arvukus oli väikseim tatraga katselappidel. Seevastu kapsaöölase vastsete arvukus oli tatraga ümbritsetud kapsataimedel suurem kui kontrollalal. Kapsakahjurite parasiteerituse tase sõltus samuti oluliselt seltsilistaimest. Kuid vastupidiselt meie ootustele oli parasiteerituse tase kõrgeim kontrollvariandil. Parasiteerituse tase oli väike-kapsaliblikal 9–19% ja kapsakoil koguni 59–61%. Vastuolulised tulemused rõhutavad vajadust teemat edasi uurida, eelkõige peaks keskenduma katsekorralduslikele aspektidele, arvestades nii kahjurite kui ka parasitoidide levimisvõimet katselappide vahel.
Taimsete eeterlike õlide mõju kõdra-peitkärsaka (Ceutorhynchus obstrictus) suremusele ja mobiilsusele
(Eesti Maaülikool, 2022) Sakkool, Mariette; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Sulg, Silva (juhendaja)
Sünteetiliste taimekaitsevahendite negatiivse mõju tõttu keskkonnale ja tervisele on taastärganud huvi võimaliku alternatiivse vahendi, taimsete eeterlike õlide kasutamiseks kahjuritõrjes, kuna see on keskkonnasõbralikum. Kõdra-peitkärsakas on oluline rapsi kahjur, kellele pole varasemalt eeterlike õlide mõju uuritud. Magistritöö eesmärk oli selgitada kas ja milliseid taimseid eeterlikke õlisid saaks kasutada rapsi kahjuri kõdrapeitkärsaka tõrjes. Selle väljaselgitamiseks viidi läbi rapsi lehe- ja õietöötlus erinevate õlide ja kontsentratsioonidega ning T-olfaktomeetria katse. Katsetest selgus, et kõdrapeitkärsaka tõrjeks saab eeterlikke õlisid kasutada. Lehe- ja õietöötluskatsest selgus, et uuritud õlidest oli kõdra-peitkärsaka tõrjumiseks kõige efektiivsemad hariliku vürtsköömne ja tseiloni kaneelipuu eeterlikud õlid, mille mõju kärsakatele oli samaväärne sünteetilise taimekaitsevahendi ƛ-tsühalotriini omaga või isegi ületas seda. Need eeterlikud õlid põhjustasid kärsakatele oluliselt suurenenud suremust ja immobiilsust võrreldes negatiivse kontrollvariandiga. Siiski oli nende õlide mõju aeglasem sünteetilise taimekaitsevahendi omast. Teiste katses kasutatud eeterlike õlide mõju oli tagasihoidlikum. Kontsentratsioonide katsest järeldati, et kõdra-peitkärsakate tõrjumisel hariliku vürtsköömne eeterliku õliga tuleks kasutada 1,5% kontsentratsiooniga ning tseiloni kaneelipuu eeterliku õliga 1% kontsentratsiooniga lahust. Uuritud eeterlike õlide seast repellentsust kõdra-peitkärsakale ei tuvastatud, mistõttu vajab see edasiseid uuringuid. Samuti tuleb enne hariliku vürtsköömne ja tseiloni kaneelipuu eeterlike õlide kasutuselevõttu kõdra-peitkärsakate tõrjes uurida nende mõju mittesihtrühma organismidele, et selgitada nende õlide ja kasutavate kontsentratsioonide mõju kasuritele, sealhulgas kõdra-peitkärsaka parasitoididele.
Taimsete eeterlike õlide mõju parasitoidile Nasonia vitripennis suremusele ja mobiilsusele
(Eesti Maaülikool, 2022) Paltsmar, Merlyn; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Sulg, Silva (juhendaja)
Sünteetilisi taimekaitsevahendeid peetakse üheks suurimaks elurikkuse vähenemise põhjustajaks, sest neil on negatiivne mõju nii kasulikele putukatele kui ta teistele mittesihtorganismidele. Kahjurputukate resistentsuse väljakujunemise takistamiseks otsitakse üha enam erinevaid meetodeid ja tõrjepreparaate, mis oleksid samal ajal lisaks keskkonnasõbralikud. Üheks alternatiiviks on looduslikku päritolu tõrjevahendid, näiteks taimsed eeterlikud õlid, mis on madalama riskitasemega, lagunevad kergemini ja seeläbi ohutumad keskkonnale. Käesoleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada, milline mõju on aed-liivatee (Thymus vulgaris L.), apteegitilli (Foeniculum vulgare Mill.), hariliku vürtsiköömne (Cuminum cyminum L.), tseiloni kaneelipuu (Cinnamomum verum J.Presl), hariliku köömne (Carum carvi L.) ja hariliku kanepi (Cannabis sativa L.) eeterlikel õlidel parasitoidile Nasonia vitripennis. Uurimistöö eesmärgi täitmiseks viidi läbi kolm erinevat katset eeterlike õlide mõju hindamiseks parasitoidile N. vitripennis. Katsest selgus, et juba 0,1% kontsentratsiooniga eeterlikud õlid mõjutasid parasitoidide suremust ja mobiilsust ja kontsentratsioon 1,5% mõjus parasitoididele surmavalt. Lisaks kontsentratsioonile mõjutas parasitoidide suremust ja mobiilsust ka eeterlike õlidega kokkupuutest möödunud aeg. Eeterlikud õlid mõjutasid ka kärbse nukkudest väljakasvanud parasitoidide arvukust kõige suurem oli parasitoidide arvukus tseiloni kaneelipuu ja apteegi tilli 1,5% kontsentratsiooniga eeterlike õlidega töödeldud variantides, mis ei erinenud töötlemata variandist.
Tolmeldajate arvukus ja liigiline mitmekesisus talirapsipõldudel ja nendega piirnevatel maastikuelementidel
(2015) Lõhmus, Leana; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja)
Magistritöö teema on seotud europrojektiga QuESSA (i.k. Quantification of Ecosystem Services for Sustainable Agriculture; e.k. Ökosüsteemi teenuste roll jätkusuutlikus põllumajanduses). Uurimistöö eesmärkideks oli välja selgitada, kas ja kuidas mõjutavad erinevad maastikuelemendid tolmeldajate arvukust ja taksonoomilist koosseisu ning kas see sõltub püsivate maastikuelementide rohkusest. Käesoleva töö käigus, uuriti kasutades vesipüüniste meetodit, millised tolmeldajate rühmad esinevad erinevate looduslike alade osakaaludega maastikul asuvatel rapsipõldudel ja nendega piirnevatel maastikuelementidel. Andmete kogumine toimus 2014. a. Tartumaal talirapsi tootmispõldudel ja nendega piirnevatel maastikuelementidel. Selleks valiti 18 ühe kilomeetrise raadiusega prooviala, mille keskel asus talirapsi põld. Vaatlusalused maastikuelemendid, mis piirnesid vahetult vaatlusala keskel asuva rapsipõlluga olid lineaarne rohtne põlluserv, lineaarne puudega põlluserv ehk puiskoridor ja kontroll-ala. Entomoloogilise materjali kogumiseks kasutati vesipüüniseid, mis asetsesid rohtse taimestiku kõrgusel. Rapsipõllu sisse paigutati kollased vesipüünised ja põlluga piirnevatele maastikuelementidele kollased, sinised ja valged vesipüünised. Kogu katseperioodi jooksul korjati vesipüünistest kokku 2014 erinevat tolmeldajat. Kimalasi leiti vesipüünistest kokku 124, erakmesilasi 1577, meemesilasi 156 ja sirelasi 157 isendit. Antud katse käigus olid maastikuelementidel ja põllumajandusmaastikul arvukamad kimalaste liigid aed-, metsa-, põldja kivikimalane. Meemesilaste ja sirelaste arvukuse puhul leiti mõju püünise värvi suhtes. Kõigile katses uuritud tolmeldajate arvukusele avaldas positiivset mõju puiskoridor. Erakmesilaste arvukus oli väikseim rapsipõldudel, mis piirnesid teise mitteõitseva kultuurpõlluga. Looduslike alade osakaal ei mõjutanud kimalaste ega meemesilaste arvukust ei põllul ega ka põlluga piirneval maastikuelemendil. Sirelaste arvukus maastikuelemendil sõltus aga oluliselt looduslike alade osakaalust. Püünise kaugus põlluservast mõjutas erakmesilaste arvukust. Katsematerjali kogumise aeg mõjutas nii maastikuelemendilt kui ka põllult püütud kimalaste, erakmesilaste, sirelaste ja meemesilaste arvukust.
Tolmeldajate arvukus põllumajandusmaastikul
(Eesti Maaülikool, 2025) Lehiste, Heler; Veromann, Eve (juhendaja); Kaasik, Riina (juhendaja); Vilumets, Silva (juhendaja); Taimetervise õppetool
Ilma putuktolmeldajateta jääks tolmeldamata kuni 90% looduslikest õistaimedest, mis ohustaks ökosüsteemide ja põllumajanduse toimimist. Peamisteks putuktolmeldajateks on kimalased, erakmesilased, liblikalised ja sirelased, kuid nende arvukus ja liigiline mitmekesisus on ülemaailmselt vähenemas. Põhjuseks on elupaikade kadumine, pestitsiidide kasutamine, kliimamuutused ning intensiivne põllumajandus. Käesoleva uurimustöö eesmärk oli selgitada välja, millised looduslikud mesilaselaadsed esinevad põllumajandusmaastikel, milline on kimalaste arvukus ja liigiline koosseis põllumajandusmaastikel ning millised põllumajandusmaastiku alad toetavad mesilaselaadsete esinemist. Tööle olid püstitatud järgnevad hüpoteesid: (H1) Mesilaselaadsed eelistavad põllumajandusmaastikel poollooduslikke alasid, nagu rohtsed põlluservad, puiskoridorid ja metsaservad, võrreldes intensiivselt haritavate põldudega; (H2) Kimalaste ja erakmesilaste arvukus on erinevatel põllumajandusmaastiku elementidel erinev.; (H3) Kimalaste liigiline koosseis on erinevatel põllumajandusmaa maastikuelementidel erinev. Töö eesmärkide täitmiseks ja hüpoteeside tõestamiseks viidi läbi välitööd, kus andmete kogumiseks kasutati kolme eri värvi (kollane, sinine, valge) vesipüüniseid, mis paigutati taimiku kõrgusele ja jäeti välja 24 tunniks. Katsed viidi läbi Põlvamaal, kokku 18 erineval katsealal, mida läbis 1 km pikkune transekt, läbides erinevaid maastikuelemente, nagu rohtsed põlluservad, puiskoridorid, metsaservad, ning lisaks põllumaid ja püsirohumaid. Töö tulemused näitasid, et mesilaselaadsed kogunesid rohkem põldudele kui poollooduslikele aladele, näiteks rohtsetele põlluservadele, puiskoridoridele ja metsaservadele. Uuring näitas, et kimalaste ja erakmesilaste arvukusele oli seotud pigem katsealaga, mitte niivõrd sõltuv üksiku elemendi tüübist. Põllumaa võis tolmeldajaid toetada läbi seal õitseva rapsi, mis pakkus neile rohkelt toitu. Samas kinnitavad uuringud, et mesilaselaadsed eelistavad mitmekesist maastikku, mis hõlmab nii rohumaid kui ka poollooduslikke kooslusi, nagu põlluservad, mis tagavad nii toidu kui ka sobivad pesitsuspaigad.

Sirvi Autor "Kaasik, Riina (juhendaja)" järgi

Tulemused lehekülje kohta

Sorteerimisvalikud