Sirvi Autor "Kaart, Tanel (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 20 21
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Eesti holsteini tõugu lehmade piimajõudlus, sigimine ja aretus kõrgetoodangulises karjas 21. sajandi esimesel kümnendil(2012) Petrova, Anna; Kaart, Tanel (juhendaja); Kiiman, Heli (juhendaja)Holsteini tõugu lehmade piimatoodang tõuseb pidevalt, kuid sellega kaasnevad tervise, sigimis- ja taastootmisnäitajate halvemine. Olukorra parandamiseks on Jõudluskontrolli Keskuse poolt väljatöötatud aretusväärtused. Antud töö eesmärgiks oli kirjeldada eesti holsteini tõugu lehmade arengutendentse kümne aasta jooksul. Soovisime välja töötatud aretusväärtusi arvesse võttes hinnata konkreetses karjas pulli mõju järglaste piimajõudlus-, sigivus- ja poegimisnäitajatele ning saadud infot analüüsides leida, kuivõrd avaldub pullide kogu Eesti piimaveiste populatsiooni baasil hinnatud geneetiline võimekus konkreetse karja tingimustes. Uuringu tulemused annaksid selektsionääridele praktilisi näpunäiteid, kuidas läbi pulli valiku mõjutada karja olukorra. Töö tulemusena leidis kinnitust väide, et kui keskenduda pullide valikul ainult piimatoodangu suurendamisele ja mitte jälgida ülejäänud aretusväärtusi, siis pikenevad märgatavalt nii uuslüpsiperiood kui poegimisvahemik. Uuringualuses karjas olid uuslüpsiperiood ühe kuu võrra ja poegimisvahemik kahe kuu võrra pikemad soovituslikest. Mullikate raskete poegimiste osakaal oli 43,8% ja surnultsündide osakaal 8,26%. Statistliselt olulised seosed ilmnesid pullide suhtelise piimajõudluse aretusväärtuse SPAV ja tütarde keskmise piimatoodangu vahel, pullide suhtelise kasutusea aretusväärtuse STAV ja tütarde praakimise vahel kahe aasta jooksul pärast esmaspoegimist ning pullide surnultsünni aretusväärtuste ja tütardel esinenud surnultsündide sageduste vahel. Keskmise tugevusega seosed ilmnesid pullide poegimiskerguse aretusväärtuste ning tütarde abiga ja abita poegimiste esinemissageduste vahel. Nõrgad, aga siiski loogilise suunaga seosed ilmnesid pullide suhteliste udara tervise aretusväärtuste ja tütarde keskmiste somaatiliste rakkude arvude vahel ning pullide suhteliste sigivuse aretusväärtuste ja tütarde keskmiste sigivusnäitajate vahel. Tänapäeva tõuaretus nõuab väga mitmekülgset lähenemist konkreetsetesse tingimustesse enim sobivate pullide valikul. Ühelt poolt teeb erinevate aretusväärtuste olemasolu pullide valiku paindlikumaks, teisalt nõuab farmi selektsionäärilt suurt tarkust, kogemust ja kohati ka ettenägemisvõimet otsustamaks, missugust pulli konkreetse lehma tarvis valida. Farmide söötmis- ja pidamistingimuste ühtlustumine Eesti veisepopulatsioonides suurendab populatsiooni baasil teostatud geneetilise hindamise tulemuste kehtimise tõenäosust üksikuis farmides. Samas, nagu näitasid ka käesoleva uuringu tulemused, jääb ikkagi võimalus, et ühte farmi sobivad paremini ühe pulli järglased, teise farmi teise pulli järglased. Soovitused uuritud farmile. Võib olla oleks mõttekam hoida toodang mõnda aega ühel tasemel ja panna praegu suuremat rõhku tervise parandamisele ja taastootmisele. Selle tulemuseks oleks lõppkokkuvõttes terve, vastupidav ja suuretoodanguline lehm. Pulli valikul tuleks suuremat tähelepanu pöörata: 1. SGAV-le, mida suurem on SGAV seda lühem on tema tütarde uuslüpsiperioodi pikkus ja seega ka poegimisvahemik võrreldes karjakaaslastega, 2. poegimiskerguse ja surnultsünni aretusväärtustele – mida suurem see on seda väiksem on raskete poegimiste osakaal ja surnultsünde esineb vähem.Kirje The effects of two different preoperative anesthetic regimens on intraocular pressure in dogs(Eesti Maaülikool, 2019) Lomp, Triinu; Cernevskis, Rihards (juhendaja); Lehtla, Andžela (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja); VeterinaarmeditsiinSudden intraocular pressure (IOP) increase can have significant negative consequences in animals with corneal lesions or glaucoma and that is why it should be avoided whenever possible. IOP is defined by the pressure of intraocular aqueous humor on the eyes fibrous layer. The aim of the present study is to evaluate and compare the effect of methadonedexmedetomidine-propofol (MDP) and methadone-midazolam-propofol (MMP) on IOP in dogs before general anesthesia with isoflurane. Also to evaluate the IOP rise after endotracheal intubation. The study population was 12 adult dogs of different breeds obtained from the University of Life Sciences Small-Animal Clinic who were going to undergo orthopedic knee surgery. The dogs were otherwise clinically healthy. Preanesthetic physical examination was done and blood work consisting of blood urea nitrogen (BUN) and blood creatinine (CREA) in all cases. Before entering the study, all subjects went through an ophthalmological examination. Statistical analyses were performed and all the figures were constructed with program R version 3.5.3 (R Foundation for Statistical Computing, Vienna, Austria). When comparing the groups MDP and MMP the author concludes that a better anesthetic regimen for ophthalmological procedures is first one because the IOP remains relatively consistent throughout the preoperative period and there are not any acute rises in IOP. All the results gotten from this study should be interpreted with caution because of the small study population. A larger study population is needed to make final conclusions.Kirje Emiste emade vanuse mõju sigimis- ja produktiivsusnäitajatele(Eesti Maaülikool, 2025) Kostina, Anastasia; Jeremejeva, Julia (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja); Kliinilise veterinaarmeditsiini õppetoolKarja täienduseks jäetava emise valik on võtmetähtsusega sigimis- ja tootmisnäitajate parandamisel. Emise geneetiline potentsiaal, sigimisajalugu ja jõudlus mõjutavad otseselt karja tootlikkust. Esmapoegijate sigivusnäitajad on tavaliselt madalamad, sh väiksem pesakonnasuurus ja madalam järglaste sünnikaal võrreldes mitmendat korda poeginud emistega. Samas on erineva poegimiskorraga emiste tütarde tootmisvõimekust seni vähe uuritud. Käesoleva töö eesmärk on võrrelda esmapoegijate ja mitu korda poeginud emiste tütarde sigimis- ja produktiivsusnäitajaid ning võrrelda farmide produktiivsusnäitajad, vastavalt selllele kas karja täienduseks jäetakse enim esmapoegijate või mitmendat korda poeginud emiste tütreid. Uuringus kasutati Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli 2014 – 2023 aasta andmeid ning võrdlusesse kaasati karja täienduseks jäetud 53 383 emise tütart. Emiste tütred jaotati kolme poegimiskorra rühma: 1; 2. – 5. ja ≥6. Käesoleva töö tulemuste põhjal võib väita, et esmapoeginud emiste tütarde sigimis- ja produktiivsusnäitajaid olid alates teisest poegimiskorrast oluliselt paremad kui mitu korda poeginud emistel – rohkem elusalt sündinud ja võõrutatud põrsaid ning väiksem imikpõrsaste hukkumise osakaal (p < 0,001). Surnult sündinute osakaal ei olnud mõjutatud millisest pesakonnast emis oli pärit (p = 0.581). Esmapoeginud emiste tütred püsisid aga vähem aega karjas kui mitu korda poeginud emiste tütred. Suhteliste aretusväärtuste võrdlus näitas, et esmapoeginud emiste tütardel oli viljakuse suhteline aretusväärtus (VSAV) keskmiselt +1,0 punkti võrra kõrgem kui 2.–5. poegimiskorra ja +1,5 võrra kõrgem kui 6. või hiljem poeginud emiste tütardel. Jõudluse suhtelise aretusväärtuse (JSAV) puhul oli erinevus vastavalt –0,2 ja +1,1 ning koondaretusväärtused (KSAV) olid esmapoeginud emiste tütardel kõrgemad keskmiselt +0,5 ja +1,6 võrra võrreldes teiste poegimiskordade emiste tütardega. Lisaks selgus, et farmides, kus karja täiendati suuremas osakaalus esmapoeginud emiste tütardega, olid poegimistulemused (kokku sündinud, elusalt sündinud ja võõrutatud põrsaste arv) keskmiselt paremad, eriti hilisematel poegimistel. Kokkuvõtvalt töö tulemused viitavad, et esmapoeginud emiste tütarde kasutamine karja täienduseks võib suurendada farmi tootlikkust, ent nende lühem karjas püsimise aeg tingib vajaduse hinnata selle valiku pikaajalist tõhusust ja majanduslikku otstarbekust.Kirje Esma- ja korduvpoeginud emiste tütarde karjas püsimise ja prakeerimispõhjuste võrdlemine(Eesti Maaülikool, 2023) Sonts, Karen; Jeremejeva, Julia (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Produktiivsete emiste karja valimine on farmile majanduslikult oluline. Esmapoeginud emis saab vähem järglasi, sealjuures viimased on väiksema kehamassiga kui mitmendat korda poegiva emise järglased. Samas puuduvad uuringud esmapoegijate ja mitmendat korda poegivate emiste tütarde karjas püsimise ning prakeerimispõhjuste kohta. Antud töö eesmärk on võrrelda esmapoegija tütarde prakeerimispõhjuseid ja nende karjas püsivust mitmendat korda poegiva emise tütarde omadega. Töös on kasutatud Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli 2012 – 2021 aasta andmeid. Käesoleva uuringu võrdlusesse kaasati karja täienduseks jäetud 59754 emise tütart. Emiste tütred jaotati kolme poegimiskorra rühma: 1; 2. – 5. ja ≥6. Käesoleva töö tulemuste põhjal võib väita, et 6. ja edasise poegimiskorra emiste tütred püsisid keskmiselt 67 päeva kauem karjas kui esmapoeginud emise tütred (p < 0,001) ning 2. – 5. poegimiskorra tütred püsisid karjas keskmiselt 32 päeva kauem karjas kui esmapoeginud emiste tütred (p < 0,001). Esmapoegijate tütarde peamised prakeerimispõhjused olid teadmata (29,1%) ja sigimishäired (21,5%). 2. – 5. poegimiskorra puhul olid sarnased prakeerimispõhjused: teadmata (23,7%) ja sigimishäired (23,2%). 6. ja rohkema poegimiskorra tütreid prakeeriti 23,7% sigimishäirete ja 20,6% vigastuste ja jäsemete haiguste tõttu. Töö tulemuste põhjal võib järeldada, et mitmendat korda poeginud emise tütar püsib karjas kauem kui esmapoegija tütar. Samas prakeerimispõhjuste põhjal oli raske hinnata tulemusi teadmata prakeerimispõhjuse suure osakaalu tõttu. Võib oletada, et teadmata prakeerimispõhjus võis mõjutada ka teiste prakeerimispõhjuste suhtelist sagedust ning seetõttu ei kajastaks reaalset olukorda Eestis emiste tütarde prakeerimispõhjuste kohta.Kirje Estrotect © as an indicator of fertile heat compared to visual detection in dairy heifers(Eesti Maaülikool, 2021) Lehtinen, Patrik Kalevi; Kask, Kalle (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Heat detection and the precise timing of animals in true estrus has become one of the most important challenges in modern-day dairy farming. Additionally, replacement animals are more often artificially inseminated. A well-managed replacement herd breeding program is crucial for a farm to achieve the most economical profit. In this study, we compared Estrotect heat detection devices with ordinary visual heat detection (two times per day). The aim was to compare the results of using heat detection aids with the labor concerning practice of visual heat detection. A total of 142 Holstein and 30 Estonian Red breed heifers were selected as a group inseminated according to Estrotect devices; for the second group, heat was detected visually in 92 Holstein and 14 Estonian Red breed heifers. All animals selected to this study were inseminated for the first time. When inseminated according to Estrotect device, 66.9% of Holstein heifers and 36.7% of Estonian Red heifers became pregnant. When heat was detected visually, 71.7% of Holstein heifers and 71.4% of Estonian Red heifers became pregnant. According to this study, Estrotect can be a useful aid to improve the fertility results of replacement herds in farms with problems related to visual heat detection management.Kirje Evaluation of histopathology as a diagnostic method for equine sarcoids and treatment options(Eesti Maaülikool, 2022) Allmang, Cristin; Järveots, Tõnu (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Equine sarcoids are the most common neoplasias of the skin in equines and especially relevant in horses. They present clinically as locally invasive, single or more frequently, multiple lesions with a heterogenous appearance, which highly depends on their clinical nature. Equine sarcoids are morphologically divided into 6 classes: occult, verrucous, nodular, fibroblastic, mixed, and malignant/malevolent. In diagnostics it is essential, to differentiate the sarcoids, as some forms are more resistant to therapy and have a tendency to transform into more aggressive forms. Histopathology is considered the gold-standard in diagnosis of sarcoids but the risk for aggravating the lesions when taking a biopsy is high. This study aims to evaluate if histopathology remains as the gold-standard a diagnostic tool and compare its frequency of use with other laboratory diagnostic tools like fine needle aspiration, polymerase-chain-reaction and immunohistochemistry. Additionally, the frequency of use and success rates of different treatment options in correlation with various types of sarcoids were evaluated. Data was obtained by a questionnaire that was answered by 26 equine veterinarians. 88.5% of the study population did use histopathology as a diagnostic method, most frequently for verrucous form (84.6%), mixed (76.9%), fibroblastic and nodular (53.8%). Furthermore, histology was most frequently rated “very good” (41.7%) in terms of precision and utility and none of the questioned veterinarians rated it “unreliable/ not helpful” in diagnosis of sarcoids. Fine needle aspiration was only used by 3.8%, polymerase-chain-reaction by 14.6 % and immunohistochemistry was only used by 13.3%. Surgical removal was the most frequently chosen treatment (92.3%), with a prevalence of use in nodular (61.5%) sarcoids. According to the results obtained, this study concludes that histopathology, despite the risks a biopsy poses, is still the gold-standard in diagnostics of equine sarcoids and surgical removal is the preferred treatment for these persistent neoplasias.Kirje Kanepi valgukontsentraadi mõju lihatoodete füüsikalis-keemilistele ja sensoorsetele omadustele(Eesti Maaülikool, 2022) Ambos, Kati; Kerner, Kristi (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Liha on inimese toidulaual tähtsal kohal, kuid viimasel ajal on liha tootmine ja tarbimine põhjustanud palju vastukaja ning sellest tulenevalt on hakatud lihatoodete valmistamisel kasutama looduslikke lisandeid ja lisaaineid tõstmaks toodete toiteväärtust ja muutmaks tooted ohutumaks. Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli välja selgitada, kas ja millises ulatuses on võimalik vähendada sealihast valmistatud lihapallide lihasisaldust asendades see kanepi valgukontsentraadiga ning uurida kanepi valgukontsentraadi kasutamise mõju lihapallide füüsikalis-keemilistele ja sensoorsetele omadustele. Töö eksperimentaalse osa käigus valmistati kontrollsegu ehk ilma lisanditeta lihapallid ning 5%, 10% ja 15% kanepi valgukontsentraadi sisaldusega lihapallid (vastavad tähised: KP5, KP10 ja KP15). Proove säilitati temperatuuril +4 °C kuni 14. päeva. 0., 7. ja 14. päeval viidi läbi füüsikalis-keemilised analüüsid ning 0 päeval teostati sensoorne hindamine. Lihapallidel hinnati keemilist koostist, värvust, pH-d, vee aktiivsust, lõiketugevust, rasvade oksüdatsiooni, kuumtöötlemiskadu ning sensoorseid omadusi. Töö tulemustest selgus, et kanepi valgukontsentraadi lisamine suurendas lihapallide pH väärtust, kuna kanepivalgul on teatav puhvertüüpi ühendite sisaldus. Lihapallide vee aktiivsused olid sarnased, ajas toimus teatav langus ehk vaba vee hulk vähenes. Kanepivalgu lisamine põhjustas lihapallide värviparameetrite muutusi, tingituna kanepi valgukontsentraadi iseloomulikust hallikas-rohekas värvusest. Kanepi valgukontsentraadi kontsentratsiooni suurendes lihapallide L*-väärtused (heledus) vähenesid ning a*- ja b*- väärtused (punasus ja kollasus) suurenesid. Kogu katseperioodi vältel oli madalaima rasvade oksüdatsiooniga segu KP5. Ka segu KP10 näitas väiksemaid või sarnaseid tulemusi võrreldes kontrollseguga, kuid segu KP15 näitas sarnaseid ja isegi kõrgemaid väärtusi kui kontrollsegu. Kanepivalk võib toimida lihatoodetes antioksüdandina ja stabiliseerida rasvade oksüdatsiooni, kuid seda vaid teatud koguse lisamisel. Kuumtöötlemiskaole oli väga suur mõju, kanepi valgukontsentraadi kontsentratsiooni suurenedes oli lihapallide kadu väiksem ehk toodete saagis suurenes, mis tuleneb kanepivalgu suurest veesidumisvõimest. Kanepi valgukontsentraadi kontsentratsiooni suurenedes lihapallide valgu- ja tuhasisaldused suurenesid ning rasva- ja niiskusesisaldused vähenesid. Lihapallide lõiketugevuse osas ühtseid järeldusi teha ei saa, kuna tulemused olid segude vahel ja säilitusperioodi vältel kõikuvad. Sensoorse hindamise käigus saavutas kõrgeimad hinded kontrollsegu, lisandiga lihapallidest näitas parimaid tulemusi KP5. Liiga suur kanepi valgukontsentraadi sisaldus muutis lihapallide maitse ja lõhna taimseks ning tekstuuri ja mahlasuse kehvemaks.Kirje Kasside välis- ja keskkõrvapõletike esinemine Eesti Maaülikooli väikeloomakliinikus 1.10.2018–1.10.2021(Eesti Maaülikool, 2022) Allik, Abella; Uri, Maarja (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Kõrvapõletik mõjutab 2-10% kassipopulatsioonist maailmas. Haigusprotsessis osalevad mitmed faktorid ning edukaks haldamiseks on vajalik kõikide tegurite identifitseerimine ja ravi. Uuringu eesmärgiks oli kaardistada Eesti Maaülikooli väikeloomakliinikut külastanud kasside kõrvahaiguste levimus ning välja selgitada nende loomade haigustegurid ning ravimeetodid. Uuringuperioodi jooksul (01.10.2018 – 01.10.2021) kliinikut külastanud 4321 kassist 102 loomal esines kõrvasid kaasav probleem ehk kõrvahaiguse levimus oli 2,4%. Väliskõrvapõletiku tekitajatena identifitseeriti parasiitinfektsioon (otodektoos ja demodikoos), seeninfektsioon (dermatofütoos), obstruktiivne kõrvahaigus (polüüp, neoplaasia, kõrvavaigunäärme tsüstomatoos), ülitundlikkushäire (atoopiline dermatiit) ning autoimmuunhaigus (pemfigus). Ligi neljandikul patsientidest ei olnud otiidi algpõhjus identifitseeritud. Keskkõrvapõletik diagnoositi viiel patsiendil. Enamlevinumad kliinilised tunnused olid kõrvade sügelus (60,8%), kõrvanõre esinemine (71,6%) ning pea raputamine (35,3%). Kliinilisel läbivaatusel tuvastati koorikuid ja ekskoriatsioone (25,5%), alopeetsiat/hüpotrihhoosi (14,7%) ning valu või ebamugavustunnet kõrvade palpeerimisel (24,5%). Kõrvakanali erüteemsus ja turse esines vastavalt 22,5% ning 12,7% kassidel. Uudismoodustised leiti 31,4% kasside kõrvadest; neuroloogilised tunnused esinesid 18,6% uuringus osalenud loomadel. Kroonilised muutused kuulmekäigus, trummikiles ja keskkõrvas tuvastati vastavalt 15,7%; 9,8% ning 9,8% patsientidel. Bakteriaalne infektsioon esines 42,2% loomadel, leukotsüüdid tuvastati 32,4%; pärmseened 29,4% kasside kõrvanõre tsütoloogilises analüüsis. Raviskeemid koosnesid primaarse põhjuse ning sekundaarsete infektsioonide ravist. Sekundaarsete infektsioonide raviks kasutati lokaalseid preparaate, kõrvapuhastusvahendeid, sügelus- ja põletikuvastaseid ravimeid (prednisoloon, meloksikaam) ning süsteemseid antibiootikume (amoksitsilliin klavulaanhappega, klindamütsiin, marbofloksatsiin). Parasitaarsete infektsioonide ravivalikus oli täpilahus; dermatofütoosi korral süsteemne itrakonasool ja lokaalne enilkonasool; allergiliste haiguste korral glükokortikosteroidid, tsüklosporiin, tsetirisiin, oklatsitiniib ja allergeen-spetsiifiline immunoteraapia; pemfiguse korral prednisoloon. Obstruktiivse kõrvahaiguse ning keskkõrvapõletiku korral viidi 14 loomal läbi kirurgiline protseduur. Autor näeb uuringu kasulikkust loomaarstide töös Eestis ning vajadust tulevikus sarnaste parameetrite alusel uurida kasside populatsiooni laiemalt. Lisaks näeb autor tulevikus täpsema ravimeid ja nende efektiivsust võrdleva uuringu kasulikkust, kus hinnatakse konkreetsete toimeainete mõju patogeenidele ja haigusseisunditele.Kirje Korduvpoeginud lehmade vereplasma insuliinisarnase kasvufaktor-1 kontsentratsiooni diagnostiline väärtus seoses tiinestuvuse, haigestumuse ja prakeerimisega(Eesti Maaülikool, 2022) Hahndorf, Raili; Valdmann, Andres (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Viimastel aastakümnetel on lehmade piimatoodang suurenenud, mis on kaasa toonud sigivus- ja ainevahetusprobleeme. Somatotroopsesse telge kuuluv insuliinisarnane kasvufaktor-1 (IGF-1) on maksas sünteesitud hormoon, mis mõjutab lehmade sigivust ja on seotud negatiivse energiabilansi, haigestumise ja prakeerimisega. Lõputöö eesmärk oli hinnata IGF-1 diagnostilist väärtust seoses sigivuse, haigestumuse ja prakeerimisega, leida muutujaspetsiifilised optimaalsed IGF-1 piirmäärad ja selgitada IGF-1 mõju tiinestuvuse ajale. Selleks analüüsiti varem kogutud andmeid 118 korduvpoeginud holsteini lehma kohta. IGF-1 kontsentratsiooni mõõdeti kokku kolmel korral, kaks nädalat enne poegimist ning üks ja kolm nädalat pärast poegimist. IGF-1 optimaalsed prognostilised piirmäärad leiti ROC-kõvera analüüsiga. IGF-1 seoseid sigivusnäitajate, haigestumise ja prakeerimisega analüüsiti logistilise regressioonanalüüsiga ja ajast sõltuvaid muutujaid elumusanalüüsiga. Enne ja pärast poegimist mõõdetud IGF-1 oli seotud sigivusnäitajatega ning tugevaim seos esines üks nädal pärast poegimist, kui IGF-1 piirmäär oli 33 ng/ml. Pärast poegimist mõõdetud IGF-1 oli seotud haigestumise ja prakeerimisega. Vastavast piirmäärast väiksema IGF-1 kontsentratsiooniga lehmade šanss tiinestuda vähenes, aga šanss haigestuda ja prakeeritud saada suurenes. Aega poegimisest tiinestumiseni mõjutasid IGF-1 kontsentratsioon, haiguste esinemine ja aeg poegimisest esimese seemendamiseni. IGF-1 määramiseks tuleks proove võtta kindlal ajal, sest piirmäär sõltub proovivõtuajast. IGF-1 olulise mõju tõttu tuleks leida viise selle hormooni kontsentratsiooni tõstmiseks organismis.Kirje Kõrgetoodangulise eesti holsteini tõugu karja aretus- ja sigimisalane analüüs(Eesti Maaülikool, 2017) Uib, Kerli; Viinalass, Haldja (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja); Loomageneetika ja tõuaretusTöö eesmärk oli hinnata ühe Eesti kõrgetoodangulise holsteini tõugu karja toodangu, poegimise, sigimise, välimiku ja tootliku ea andmeid ja nende muutumist, ning kuivõrd on isade aretusväärtused avaldunud tütardel aastatel 2010-2015. Töös antakse ülevaade holsteini tõu geneetilisest hindamisest Eestis ja naaberriikides. Analüüside läbiviimiseks moodustati Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS ja Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu andmebaaside alusel andmestik karjas olnud lehmade ja aretuses kasutatud pullide kohta. Statistiline andmetöötlus teostati programmiga Excel. Peamine analüüsimeetod oli korrelatsioonianalüüs ja tulemused esitati graafiliselt. Selgus, et kõrgema SPAV-iga pullide korrelatiivne seos piima-, rasva- ja valgutoodangu vahel suurenes järgneva laktatsiooniga. Piimatoodangu ja SPAV-i vaheline korrelatsioon oli >3. laktatsioonil r=0,79. SSAV-i ja somaatiliste rakkude lineaarse skoori vahel leiti negatiivne korrelatiivne seos, mis avaldus kõige tugevamalt 1. laktatsioonil (r=-0,59). Seega olid kõrgema SSAV-iga isade tütred parema udara tervisega. Sigivustunnuste seosed vastavate aretusväärtuste vahel nii selgelt ei väljendunud. Selle põhjuseks võib olla tunnuste madal päritavus või andmete vähesus, kuna uuringus piirduti ainult ühe farmi andmetega.Kirje Külmutatud liha erinevate sulatamisviiside mõju toodangu väljatulekule suitsulihatoodete tootmisel(2015) Haljaste, Signe; Soidla, Riina (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Magistritöö eesmärgiks oli võrrelda erineval viisil sulatatud lihast ja jahutatud lihast valmistatud suitsulihatoodete väljatulekuid. Uuriti külmutatud liha erinevate sulatamisviiside mõju sulatuskaole, sissepritsitud, väljanõrgunud ja toorainesse jäänud soolvee koguseid, suitsulihatoodete väljatulekut soolatud toorainest ning vaakumpakendatud suitsulihatoodetest eraldunud lahtise vee koguseid realiseerimisaja jooksul. Magistritöö eksperimentaalne osa viidi läbi Atria Eesti AS-is, Vastse-Kuuste tootmisüksuses ajavahemikul 17.11.2014...08.02.2015. Uuringust selgus, et sulatuskadu oli kõige suurem tooraine kiiresti sulatamise korral (3,5%) ja kõige väiksem vees sulatamise korral (-2%). Sissepritsitud soolvee protsent oli suurim kiiresti sulatatud tooraine (25,1%) ja väikseim jahutatud tooraine (22,1%) puhul. Väljanõrgunud soolvee osas ei osutunud sulatusviiside vahelised erinevused statistiliselt oluliseks (p = 0,154). Sissepritsitud ja väljanõrgunud soolvee protsendi vahel ilmnes keskmise tugevusega positiivne statistiliselt oluline seos (r = 0,51, p = 0,001). Kõige enam soolvett jäi kiiresti sulatatud (16,4%) ja kõige vähem jahutatud toorainesse (14,1%). Suurim väljatulek ja väikseim termokadu (16.6%) ilmnes aeglaselt sulatatud liha puhul, väikseim väljatulek ja suurim termokadu (18.6%) aga vees sulatatud liha puhul (vahe 2,0%). Siiski ei osutunud sulatusviiside vahelised erinevused statistiliselt oluliseks (p = 0,145). Valmistoote säilitamisel (24 päeva) eraldus lahtist vett kõige enam jahutatud liha puhul (0,85%) ja kõige vähem vees sulatatud tooraine puhul (0,70%). Jahutatud tooraine baasil valmistatud toodetest eraldunud lahtise vee hulk oli statistiliselt oluliselt suurem võrreldes vees sulatatud toorainest valmistatud toodetega (p < 0,001).Kirje Lehmade kehaehitus, piimajõudlus ja funktsionaalsed tunnused(2012) Kaeramaa, Moonika; Orgmets, Einar (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Kuna 2010 aastal möödus 20 aastat viimasest veiste kehamõõtmete uurimusest Eestis, siis otsustasid EMÜ teadlased koostöös Tõuloomakasvatajatuse Ühistu ja Jõudluskontrolli Keskusega läbi viia järjekordse veisetõugude mõõtmise. Selleks, et saadud uurimistulemused kajastaksid võimalikult lähedaselt populatsiooni keskmisi näitajaid, moodustati Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasi põhjal juhuslik valim vastavalt loomade arvule erinevates tõugudes. Igalt lehmalt võeti 8 mõõdet ja määrati kehamass mõõtelindiga. Saadud uurimistulemuste põhjal moodustati andmebaas, millele lisati Jõudluskontrolli Keskuse andmebaasist uuritud lehmade piimajõudlusnäitajad, välimiku lineaarsed hinded, esmaspoegimise vanus, eluiga, majanduslik kasutusiga, karjast väljamineku põhjused, et analüüsida lehmade kehaehituse seoseid jõudluse ja funktsionaalsete tunnustega. Uurimistöös selgus, et eesti holsteini tõugu lehmade kehamõõtmetest on suurenenud võrreldes 20 aastat tagasi saadud mõõtmistulemustega ristluu kõrgus, rinna sügavus, rinna ümbermõõt ja kere põikpikkus kepiga, aga kõik laudja mõõtmed on vähenenud. Laudja laius mõõdetuna päraluunukkide külgmistelt punktidelt (ll3) on nimetatud perioodi näitajatega võrreldes 1,4 cm vähenenud, kuid ülejäänud laudja mõõtmed suurenenud. 2010 aastal saadud mõõtmistulemustest selgub, et eesti punast tõugu veiste kehamõõtmed on suurenenud, võrreldes 1989 aasta andmetega. Laudja laius (ll1) mõõdetuna puusanukkidelt on suurenenud võrreldes 1949..1950 aasta näitajatega 2,8 cm, kuid võrreldes 1969..1970 aasta näitajatega hoopis vähenenud. EPK tõugu lehmade vaagen on muutunud poegimise seisukohalt paremaks, kuid EHF tõugu lehmadel halvenenud. Märkimisväärselt oli suurenenud rinna ümbermõõt ja kehamass, mida võib seletada sellega, lehmad on aja jooksul nii aretustöö kui ka paranenud söötmistingimuste tulemusel muutunud kõrgemaks ja pikemaks ning kerest sügavamaks. Eesti holsteini tõugu lehmadel olid kõik kehamõõtmed ja kehamass oluliselt suuremad kui eesti punast tõugu lehmadel (P < 0,001). Mõnevõrra väiksem erinevus ilmnes vaid kere põikpikkuse osas. Piimajõudlusnäitajate osas oli EPK tõugu lehmadel rasva- ja valgusisaldus kõrgem võrreldes EHF tõuga. Vaatamata sellele oli EHF tõugu lehmadel rasva- ja valgutoodang kokku suurem kui EPK tõugu lehmadel, sest EHF tõugu lehmade piimatoodang oli suurem. Ristluu kõrgus oli EHF tõugu lehmadel kõikide laktatsioonide siseselt oluliselt suurem kui EPK lehmadel (P < 0,001). Tõusiseselt laktatsioonide lõikes oli mõlemal tõul 2. laktatsiooni lehmade ristluu kõrgus suurem võrreldes 1. laktatsiooni lehmadega. See on seletatav asjaoluga, et noorlehmadel kehamõõtmed ja kasv jätkub veel esimestel laktatsioonidel ning nad ei ole veel täiskasvanud lehma mõõtmeid saavutanud. Statistiliselt usutav erinevus ilmnes mõlema tõu osas 3nda ja vanema laktatsiooni lehmade ristluu kõrguse võrdlusel nooremate lehmadega, kusjuures viimastel oli see kehamõõde pisut suurem kui esimestel. EPK tõul oli nooremate ja vanemate lehmade vaheline ristluu kõrguse erinevus 1,1 cm võrra suurem kui EHF tõul. Selline erinevus ristluu kõrguse osas võib olla tingitud sellest, et tänapäeval peetakse noorloomi ja lehmi küllaltki heades söötmistingimustes, mistõttu saavutavad nad nooremas eas täiskavanu mõõtmed ning erinevus 1. ja eriti 2. laktatsiooni ning vanemate lehmade vahel ristluu kõrguse osas on praktiliselt olematu. Vanemate lehmade pisut väiksem kõrgus võib olla tingitud sellest, et nende tagajalgade kannanurk muutub keharaskust kandes pisut teravamaks ja sellega kaasneb tagakeha allapoole vajumine, mis omakorda vähendab ristluu kõrgust. Kere põikpikkus kepiga, rinna sügavus ja laudja laius1 (ll1) mõõdetuna puusanukkidelt suurenenesid EHF tõul iga järgneva laktatsiooniga, aga EPK tõugu ≥ 4. laktatsiooni lehmadel vähenesid need näitajad võrreldes 3. laktatsioonil olevate lehmade mõõtmetega. Laudja laius2 (ll2) mõõdetuna puusaliigeste külgmistelt punktidelt, laudja laius3 (ll3) mõõdetuna päraluunukkide külgmistelt punktidelt, rinna ümbermõõt ja kehamass suurenesid koos lehma vanusega mõlemal tõul. Rinna ümbermõõt ja kehamass oli EHF lehmadel igal lakatsioonil oluliselt suurem kui EPK lehmadel (P < 0,05). Laudja pikkuse osas ületasid EHF lehmad samuti kõikide laktatsioonide lõikes EPK lehmi oluliselt (P < 0,001). Nii EHF kui ka EPK tõugu lehmade laudja laius2 (ll2) mõõdetuna puusaliigeste külgmistelt punktidelt erines usutavalt kõikidel lakatsioonidel väljaarvatud 3ndal laktasioonil. Laudja laius3 (ll3) mõõdetuna päraluunukkide külgmistelt punktidelt oli kõikidel laktatsioonidel EHF tõugu lehmadel oluliselt suurem kui EPK lehmadel (P < 0,001). Laudja pikkus vähenes mõlemal tõul alates ≥ 4. laktatsioonist, kuid mitte oluliselt. Laudja pikkuse osas ületasid EHF lehmad kõikidel laktatsioonidel EPK lehmi oluliselt (P < 0,001). Piimajõudlusnäitajate ja kehamõõtmete vahelised seosed olid mõlema tõu puhul hõredad. Vaatamata väikestele korrelatsioonikordajate väärtustele olid need siiski valdavalt positiivsed, mistõttu võib analüüsist järeldada, et suuremakasvulistel, sügavama rinna ja pikema kerega lehmadel oli ka suurem piima-, rasva- ja valgutoodang. EPK lehmade rinnasügavuse ja piimajõudlusnäitajate vahel oli mõnevõrra tihedam seos kui EHF lehmadel (r = 0,08..0,31). Kuna kehamass ja rinna ümbermõõt on tihedas positiivses seoses, siis ka vastavad seosed piimajõudlusega peaksid olema samas suurusjärgus. EHF tõu osas see nii ka oli, kuid EPK lehmadel oli see erinevus suurem. Põhjuseks on siin ilmselt EPK suurem heterogeensus, mis on tingitud paljude erinevate aretuskomponentide kasutamisest selle tõu aretuses. Lisaks kehamõõtmetele analüüsiti ka valimisse võetud lehmade välimiku lineaarse hindamise tulemusi, sest eksterjööri hinnangud annavad olulist informatsiooni lehmade funktsionaalsete tunnuste kohta. Analüüsil selgus, et välimiku üldhinne mõlemal tõul oli keskmiselt rahuldav kuni hea (80,9 palli). EHF lehmadel oli kõrgem jalgade hinne, kuid madalam udara hinne kui EPK lehmadel. Lineaarsete üksitunnuste hinnete analüüsil selgus, et EHF tõugu lehmadel oli piimatüübi hinne pisut kõrgem kui EPK lehmadel, mis kinnitab tõsiasja, et holsteini lehmad on kuivema ja nurgelisema kehaehitusega. EPK lehmadel on sigimise seisukohast sobivam laudja kalle kui EHF lehmadel. Mõlema tõu osas tuleb aretustöös jätkuvalt udaratunnuste parendamisele suurt tähelepanu pöörata. EHF lehmadel esineb sagedamini lamedaid sõrgu (4,4 palli) kui EPK lehmadel (5,5 palli). EHF lehmade keskmine tagajalgade seisu hinne tagantvaates oli 5,7 palli, mis viitab sellele, et populatsioonis esineb suhteliselt sageli kitsast või kergelt kooskandset seisu. Piimatootmise efektiivsuse seisukohalt on oluline, et lehm poegiks esmakordselt nii füsioloogilisest kui ka majanduslikust seisukohast kõige optimaalsemas eas, püsiks võimalikult kaua karjas, oleks hea tervisega ja annaks eluaja jooksul maksimaalselt suurt piimatoodangut. Lähtuvalt sellest analüüsiti uurimisperioodil karjast välja läinud lehmade andmete põhjal ka eelnimetatud funktsionaalsuse näitajaid. Leiti, et esmaspoegimisea korrelatsioon majandusliku kasutuseaga ja elueaga oli mõlema tõu osas hõre, aga positiivne (r = 0,075 ja 0,088). Vaatamata hõredale seosele olid saadud kordajad nii EHF kui EPK tõu osas seosed ka statistiliselt olulised (P < 0,05). See tähendab, et mida hiljem mullikas poegib, seda kauem ta keskmiselt karjas püsib. Keskmine esmaspoegimise iga oli EHF lehmadel oli 2 aasta ja 3 kuud ning EPK lehmadel 2 aastat ja 4 kuud. Vaatamata sellele oli EPK lehmade majanduslik kasutusiga 7 kuu võrr pikem kui EHF lehmadel (vastvalt ga 7 kuu võrra pikem (vastavalt 3 aastat 8 kuud ja 3 aastat 1 kuu). Lehmade karjast väljamineku põhjuste analüüsil selgus, et kõige rohkem lehmi prakeeriti karjast sigimisprobleemide, mastiidi ja jäsemete haiguste tõttu, seda mõlema tõu puhul. Sigimisprobleemidega prakeeriti EHF tõugu lehmi 18,8% ja EPK tõugu lehmi 23,1%. Mastiidi tõttu vastavalt 12,9% ja 19,1% ning jäsemete haiguste pärast vastavalt 13% ja 14,8%. Võrreldes vabariigi keskmisega oli valimisse võetud lehmade karjast väljalangemise põhjuste osatähtsus küllalt sarnane, mis tõendab, et antud valim kajastas kogu populatsiooni keskmisi tulemusi.Kirje Lehmade lüpsikiirus, udara tervis ja karjaspüsimine robotlüpsil(2012) Fadeeva, Maria; Orgmets, Einar (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Kuigi robotlüpstehnoloogia on olnud Eestis kasutusel juba 20 aastat, selle mõju loomadele ja farmis tehnoloogiaga kaasnevatele muutustele on siiamaani Eestis vähe uuritud. Selle magistritöö eesmärgiks seati välja selgitada küsitluse põhjal erinevates ettevõtetes robotlüpsi tehnoloogiale üleminekuga seotud muudatused nii loomade pidamises kui ka inimeste töökorralduses ja eelised võrreldes eelmise lüpsitehnoloogiaga. Magistritöö teine osa uurib seoseid lehmade lüpsikiiruse, udara tervise, piimatoodangu ja somaatiliste rakkude arvu vahel ning lüpsikiiruse geneetilisi parameetreid. Magistritöös taheti selgitada ka erinevusi erinevate roboti markide ja lehma tõugude vahel ning uurida, kas esineb erinevusi prakeerimise põhjustes roboti tehnoloogiaga ettevõtete ja kogu Eesti andmete vahel. Uurimistöö viidi läbi külastades viit robotitehnoloogiaga ettevõtet kevadel 2011. Koguti andmeid sel hetkel robotilüpsis olevate lehmade kohta, mis sisaldas lehmade loetelu ja nende ööpäevaseid piimatoodanguid koos lüpsikiirustega ning andmeid mastiitide esinemise ja ravimise kohta. Robotlüpsile üleminekuga seotud muudatuste kohta ettevõtetes viidi läbi ankeetküsitlus. Täiendavid andmeid ettevõtete loomade kohta saadi Jõudlustkontrollikeskusest. Statstliselt analüüsiti kokku 888 lehma andmeid. Tulemustest selgus, et kõikides ettevõtetes oldi rahul uue kaasaegse robotitehnoloogiaga, erinevusi DeLaval-i ja LELY robotite vahel ei esinenud. Soetamisaasta rahuolu ei mõjutanud. Kõikides ettevõtetes oli toimunud tööjõukulu vähenemine, mis oli üks robotitehnoloogale ülemineku põhjusteks. Tehtud küsitluse põhjal võib järeldada, et loomade ja udara tervise osas erinevusi erinevate robotimarkide vahel ei esinenud, samuti piimatoodang suurenes võrreldes eelneva lüpsitehnoloogiaga mõlema margi kasutamise korral. Söödakulu osas esines mõningad erinevused, mis võisid olla aga seotud kombiboksi ja lõaspidamisüseemist üleminekuga robotitega seotud vabapidamissüsteemile. Suuremad erinevused esinesid lehmade arvus robotite kohta, keskmiselt oli DeLaval-i robotitel 8,7 lehma rohkem kui LELY robotitel. Lüpsikordade arvus esinesid väikesed erinevused, DeLavali robotitel oli 0,07 lüpsikorda ööpäevas vähem kui LELY robotitel. Tulemustes esinenud robotite vahelised erinevused võivad olla tingitud lehmaarvu erinevusest roboti kohta. Kõikide uuritud lehmade keskmiseks lüpsikiiruseks oli 2,75 kg piima minutis. Lüpsikiirus eesti punase ja eesti holsteini tõugu lehmadel ei osutunud statistiliselt oluliselt erinevaks. Lüpsikiirus oli kõrgem udara tagumistes veerandites. Sama firma lüpsiroboteid kasutanud ettevõtete vahel lehmade lüpsikiiruses suuri erinevusi ei ilmnenud. Lüpsirobotite vaheline erinevus lüpsikiiruse osas osutus aga statistiliselt oluliseks. DeLavali lüpsirobotite puhul on lüpsikiirus keskmiselt 1,39 kg piima minutis suurem, samuti lehmade vaheline lüpsikiiruse varieeruvus oli suurem kui LELY lüpsirobotite puhul. Tulemused võivad olla tingitud lüpsikordadega ja lehmaarvuga seotud erinevustest ja vajavad kindlasti veel täpsemad uurimist. Uuringus leiti, et isa mõju lüpsikiirusele oli statistiliselt oluline (p < 0,05), mis on kooskõlas ka kirjandusest leiduvate andmetega. Samuti lüpsikiiruse päritavuuskoefitsent, mis oli antud uurimustöös 0,32…0,33, on kooskõlas ka kirjandusest leitud päritavuskoefitsentidega. Tulemused kinnitavad võimalust võtta seemenduspullide selektsioonis täiendava valikutunnusena arvesse ka tütarde lüpsikiirust. Pulli tütrete lüpsikiiruse hindamine võidakse viia läbi ka esimese laktatiooni andmete põhjal, kuna selle uuringu tulemustes ei täheldatud lüpsikiiruse statistiliselt olulist muutumist lehma vanuse suurenedes. Lüpsikiirusel leiti nõrk ja negatiivne, aga statistiliselt oluline seos mastiidivastase ravi esinemisega. Suurem lüpsikiirus ei suurendanud ravi tõenäosust, kuid ravi vajavaid lehmi oli enam madala lüpsikiirusega lehmade hulgas. Sama tulemuseni jõuti ka analüüsides lüpsikiiruse ja ravikordade vahelisi seoseid. Samas, korduvat ravi vajanud loomade hulk hakkas suurenema ka keskmisest kõrgema lüpsikiirusega lehmade hulgas. Mida erinevam on üksikute udaraveerandite lüpsikiirus, seda enam esineb mastiiti. Tulemused on kooskõlas ka kirjandusest leitud märkustega et nii kõrge- kui ka madal lüpsikiirus võib suurendada mastiiti nakatumise ohtu. Võrreldes kõiki uuringus osalenud aasta jooksul karjast prakeeritud ja prakeerimata loomade vahelist lüpsikiiruse statistiliselt olulist erinevust ei esinenud. Võrreldes tõugude viisi lüpsikiiruse erinevusi esines väike statistiline erinevus holsteini tõugu prakeeritud ja pakeerimata loomade lüpsikiiruse vahel. Prakeeritud holsteini tõugu lehmadel oli keskmiselt 0,18 kg/min madalam lüpsikiirus. Uuringus osalenud ettevõtetes lehmade praakimise põhjused erinevad Eesti keskmistest. Roboti tehnoloogiaga ettevõtetes praagitakse oluliselt sagedamini loomi madala toodangu ja ainevahetushaiguste tõttu. Jäsemete haiguste tõttu prakeeriti loomi roboti tehnoloogiaga ettevõtetes vähem, kui kogu Eestis keskmiselt. Praakimise põhjustes esines tõugude vahel väike erinevus. Eesti punast tõugu lehmi prakeeriti pisud rohkem mastiidi ja jäsemete haiguste tõttu, eesti holsteini tõugu lehmade hulgas oli rohkem ainevahetushaiguste tõttu prakeerituid. Maksimaalse eluea ja kasutusea puhul tõugude vahel statistilist erinevust ei esinenud. Keskmine eluiga ja ka keskmine majanduslik kasutusiga olid tõugude vahel statistiliselt oluliselt erinevad, olles eesti holsteini tõugu lehmadel ligikaudu 500 päeva lühemad lühemad, kui eesti punast tõugu lehmadel.Kirje Lihatoodete lihasisalduse vähendamise võimalusi köögiviljade lisamisega(Eesti Maaülikool, 2021) Põlluäär, Tauri; Tepper, Marek (juhendaja); Kerner, Kristi (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Tasakaalustatud toitumine tähendab, et inimene tarbib päevas piisavas koguses mikro- ja makrotoitaineid ning päevane tarbitud energiakogus ei ületa tema päevast energiavajadust. RTE (ingl. k. ready-to-eat) ehk kohe tarbimiseks valmis lihatooted on leidnud tähtsa koha tänapäeva inimese enamasti ebatervislikus toitumises. Köögiviljad jällegi sisaldavad kasulikke kiudaineid, vitamiine, mineraalaineid ning on enamjaolt madala rasvasusega. Käesoleva töö eesmärgiks oli erialase kirjanduse läbitöötamise ja eksperimentaalse osa abil uurida, kas värskete või külmutatud köögiviljadega on võimalik vähendada lihatoodete lihasisaldust toodete üldkvaliteeti oluliselt mõjutamata ning kuidas need taimsed lisandid mõjutavad lõpptoote füüsikalis-keemilisi, mikrobioloogilisi ning sensoorseid omadusi. Töö eksperimentaalse osa raames valmistati kolmes katseseerias neli erineva koostisega kotletisegu – ilma lillkapsata kontrollsegu (KP) ning 10 ja 90% (10/90), 30 ja 70% (30/70) ning 50 ja 50% (50/50) vastavalt lillkapsa ja seahakkliha omavaheliste protsentuaalsete jagunemistega segud. Kuumtöödeldud jahutatud kotlette säilitati pakendatuna katsepäevade lõpuni (15 päeva) ning kuumtöötlemata ja -töödeldud (osa termiliselt töödeldud partiist ka sügavkülmutati) toodetel mõõdeti või arvutati kindlatel päevadel tuha-, valgu-, rasva-, niiskuse-, kiudainete- ja süsivesikute sisaldused, mõõdeti pH-d, vee aktiivsust, värvust, lõiketugevust, arvutati kuumtöötlemiskadu ja hinnati mikroobide üldarvu. Kuumtöödeldud kotlettidega (k.a sügavkülmutatud) viidi läbi sensoorne hindamine. Põhitoorainena kasutatud seahakklihal ja lillkapsal mõõdeti pH-d ning niiskuse-, tuha- ja valgusisaldust, hakklihal veel lisaks rasva- ja lillkapsal kiudainete sisaldust. Tulemustest selgus, et lillkapsa sisalduse suurenemine tõstis oluliselt kuumtöötlemata ja -töödeldud kotlettide pH-väärtust ja niiskusesisaldust ning langetas oluliselt rasva-, valgu- ja tuhasisaldusi. Tulemused olid tingitud lillkapsa kõrgemast pH-väärtusest ja niiskusesisaldusest ning madalamast valgu-, rasva- ja tuhasisaldusest võrdluses seahakklihaga. Säilitamine langetas osalist kuumtöödeldud KP ja 50/50 pH-d, mis võis olla tingitud pakkegaasina kasutatud CO2 mõningase imendumisega toodetesse. Kuumtöötlemiskaos olulisi erinevusi ei tuvastatud. Kuumtöödeldud suurema lillkapsa osakaaluga toodetes tõusis vee aktiivsus ja langes lõiketugevus, mille põhjustas lihavalkude osakaalu vähenemine ning lillkapsas sisalduvate kiudainete väiksem võimekus vett siduda võrdluses lihavalkudega. Sügavkülmutatud toodete vee aktiivsus oli kõrgem, sest külmutamise tagajärjel muutus immobiliseeritud vesi vabaks veeks. Suurema lillkapsa osakaaluga kuumtöödeldud kotlettide välis- ja lõikepindade L*- ja b*-väärtused tõusid ning a*-väärtused langesid oluliselt, põhjustatuna lillkapsa valkjast värvusest. Osadel juhtudel tõstis säilitamine toodete heledust ning langetas punasust, mida võib osaliselt põhjendada pakendusgaasi CO2 mõjuga toodete värvusele, mis vähemalt liha puhul toob kaasa viimase värvuse helenemise. Samas peaks erinevatele allikatele tuginedes modifitseeritud atmosfääris pakendamine (CO2 ja N2) toodete värvust hoopis stabiliseerima. Kuumtöötlemata 50/50 segu mikroobide üldarv oli võrdluses KP-ga oluliselt madalam. Lillkapsa lisamine ei toonud kaasa kuumtöödeldud toodete mikroobide üldarvu kasvu (kõrgeimad näitajad KP ja 10/90 segul), mis võis olla tingitud lillkapsa teatud antimikroobsest mõjust. 8. säilituspäeva näitajad olid oluliselt kõrgemad 4. ja 15. päeva mikroobide üldarvust. Kõik valmistatud tooted olid kogu 15-päevase säilitamisperioodi vältel mikroobide üldarvu poolest mikrobioloogiliselt ohutud. Sensoorsel hindamisel selgus, et suurema lillkapsa osakaaluga toodete heledam värvus, suurem niiskusesisaldus ja madalam lõiketugevus langetasid oluliselt vastavalt nende välimuse ja lõikepinna värvuse hindeid ning tõstsid mahlasuse ja tekstuuri hindeid. Lillkapsa lisamine tõstis teatud määrani (kuni 30/70 seguni) oluliselt toodete maitse ja üldise meeldivuse hindeid. Täiendavalt tuleks teostada enim aktsepteeritud toodetele (30/70) pikemad säilivuskatsed, uurida täpsemalt lillkapsa mõju lihatoodete kiudainete sisaldusele ning köögiviljade mõju lihatoodete vitamiinisisaldusele ja oksüdatsiooniprotsessidele.Kirje Lihaveiste välimiku lineaarne hindamine(2015) Jüürman, Kätlin; Viinalass, Haldja (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja); Põlluäär, Tõnu (juhendaja)Lihaveisekasvatus on Eestis üha populaarsem ja loomade arvukus suureneb jätkuvalt. Eestis kasvatatakse 13 lihaveisetõu esindajaid, neist arvukamalt herefordi, abrediin-anguse, limusiini, simmentali, šarolee ja šoti mägiveise tõugu lihaveiseid. Neisse tõugudesse kuuluvate veiste osatähtsus oli PRIA andmetel 93,6% lihaveiste arvust Eestis 1.01.2015 seisuga. Lihaveiste välimiku lineaarne hindamine on aktuaalne teema ülemaailmselt, ka Põhjamaades. Soovitakse täiustada lineaarse hindamise metoodikat ja viia läbi ühist hindamist, et võrrelda loomi erinevate maade lõikes. Huvi lihaveiste välimiku lineaarse hindamise vastu on olnud juba pikemat aega ka Eestis, aga senini veel ei ole seda tegevust õnnestunud käivitada. Magistritöö eesmärgiks oli koondada lihaveiste välimiku lineaarse hindamise teavet teistest riikidest, anda ülevaade lihaveisekasvatuse olukorrast Eestis ja viia läbi välimiku lineaarne hindamine viiel Eestis enam kasvatataval tõul, et kaardistada praktilise hindamise käigus tekkinud kitsaskohad, selgitada tõugudevahelist erinevust ja välimikuhinnete omavahelisi seoseid ning võrrelda töös saadud välimikuhindeid Põhjamaade optimumidega. Lineaarselt hinnati 485 lihaveise, neist 385 ammlehma ja 100 pulli välimikku. Hindamine viidi läbi 28-s ettevõttes üle Eestis. Hindamistulemustest järeldub, et suuri erinevusi tõuti ei esine, v.a kõrguse ja reis külgvaates osas. Lihatõugu pullidel võib märgata tõuti erinevusi selja pikkuse ja tagajalad külgvaates ning lihatõugu lehmadel nisa pikkuse osas. Võrreldes välimikuhindeid Põhjamaade optimumidega, sarnanevad Eestis kasvatatavad töösse kaasatud lihaveisetõud Taani optimumidega keha ja jalgade tunnuste osas. Lihatõugu lehmade välimiku hindepunktid sarnanevad ka Rootsi optimumidega ning seda samuti keha ja jalgade tunnuste osas. Praktilise töö käigus tuli välja rida probleeme. Nende edasiseks vältimiseks tehti vastavad ettepanekud. Töö tulemusi saab kasutada lihaveiste välimiku lineaarse hindamise juurutamiseks ja lineaarse hindamise juhendi väljatöötamiseks Eestis.Kirje Mittesteroidsete põletikuvastaste humaanravimite kasutamine kassidel ja koertel – omanike teadlikkus Eestis(Eesti Maaülikool, 2022) Turnas, Maarja; Karindi, Martin (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Lemmikloomade mürgistused ehk toksikoosid mittesteroidsete põletikuvastaste ravimitega (ingl nonsteroidal anti-inflammatory drugs – NSAIDs) on sagedased, kusjuures mürgistuse võivad loomad saada nii halvasti hoiustatud ravimitele ligi pääsedes kui ka loomaomanikupoolse manustamise tagajärjel. Uurimistöö eesmärk oli koguda infot Eesti loomaomanike teadmiste kohta seitsme enim levinud käsimüügi valuvaigisti (aspiriin, ibuprofeen, ketoprofeen, deksketoprofeen, naprokseen, diklofenak, paratsetamool) kasutamisest kassidel ja koertel. Käesoleva kirjeldava ülevaateuuringu andmete kogumiseks kasutati anonüümset küsimustikku (ajaperioodil 9 kuud). Küsimustik oli kättesaadav internetis ja kahes Tartu loomakliiniku registratuuris. Kokku analüüsiti 448 inimese küsimustiku vastuseid. Uuringust selgus, et 13,4% vastajatest olid oma lemmikloomadele manustanud NSAID-e ja/või paratsetamooli. Uuringu tulemuste põhjal pidas ligi viiendik inimestest käsimüügis olevaid valuvaigisteid kassidele ja koertele ohutuks. Kasside kohta koostatud küsimustele vastas täiesti korrektselt kaks inimest ning koerte puhul täiesti õiged vastused puudusid. Teadlikkus oli suurem veterinaarmeditsiini valdkonnaga seotud inimestel. Kokkuvõtvalt viitavad uurimistöö tulemused Eesti loomaomanike vähesele teadlikkusele käsimüügis olevate NSAID-ide ja paratsetamooli kahjulikkusest lemmikloomadele ning sellega seoses esineb potentsiaalne oht loomade tervisele ja heaolule.Kirje Pidamistingimuste mõju lüpsilehmade praakimisele(Eesti Maaülikool, 2017) Jairus, Tõnis; Kiiman, Heli (juhendaja); Tänavots, Alo (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja); Loomageneetika ja tõuaretusEestis on kasutusel mitmeid erinevaid lehmade pidamissüsteeme. Aastate jooksul on suurenenud vabapidamislautade arv ja vähenenud lõaspidamislautade osakaal. Kõikidel lahendustel on oma plussid ja miinused. Vabapidamislautades on võimalik valida mitmete erinevaid lahendusi, nende seas lüpsisüsteemid, asemed, käiguteed ja sõnnikueemaldamine. Lehmade karjast väljaminek on piimatootmises vältimatu tegevus, see võib-olla tingitud majanduslikest ja bioloogilistest põhjustest. Sigivus ja karja taastootmine mõjutab tugevalt ettevõtte kasumlikust. Praakimis otsused tehakse tihti intuitsiooni ajel, mitte ökonoomiliste näitajate abil. Antud töös selgitatakse seitsme erineva farmi näitel kuidas pidamistingimused mõjutavad praakimispõhjuste avaldumist. Väga sarnaste pidamistingimustega farmides domineerisid erinevad praakimispõhjused, mis on tingitud farmide erinevast majandamisest ja mõjutatud ka subjektiivsetest tingimustest.Kirje Praakimispõhjustest eesti holsteini ja eesti punast tõugu piimaveisekarjades(Eesti Maaülikool, 2017) Pihlapuu, Maris; Kiiman, Heli (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja); Tänavots, Alo (juhendaja); Loomageneetika ja tõuaretusMagistritöö eesmärk oli uurida eesti holsteini (EHF) ja eesti punast (EPK) tõugu lehmade praakimispõhjuseid ja nende seoseid erinevate faktoritega nagu farmi suurus, aastaaeg, lehmade vanus, ööpäevane lüpsikordade arv, keskmine päevade arv poegimisest jne. Analüüsiti viie aasta jõudluskontrolli andmeid (2012.–2016. a). Uuringuteks valiti juhuvaliku teel 20 Eesti parimat farmi, kus kasvatati eesti punast ja eesti holsteini tõugu lehmi. Vajalikud andmed saadi Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS andmebaasist. Tulemustest selgus, et EHF tõugu lehmi praagiti kõige rohkem jäsemete probleemide (25,4%), sigimisprobleemide (17,8%) ja mastiidi (16,7%) tõttu. EPK tõugu lehmadel oli kõige olulisemaks praakimise põhjuseks mastiit (27,1%), sellele järgnesid jäsemete probleemid (16,03%) ja sigimisprobleemid (15,13%). Väikese toodangu tõttu praagiti mõlema tõu loomi kõige rohkem esimesel laktatsioonil. Udaravigade ja -traumade põhjusel praagiti enam robotlüpstavaid lehmi. EHF tõul suurenes praakimine mastiidi tõttu laktatsiooninumbri kasvades, kuid EPK tõul sellist seost ei leitud. Selgus ka, et sunnitud (bioloogilistel) põhjustel praakimise osakaal oli mõlemal tõul palju suurem kui majanduslikel ja muudel põhjustel praakimine. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et Eesti parimates farmides praagiti kõige rohkem lehmi bioloogilistel põhjustel. Robotfarmides praagiti udaraprobleemide tõttu kõige vähem eesti punast tõugu lehmi, samas holsteini lehmade karjast väljaminek oli seal kõige suurem. Suurema lüpsikordade arvuga farmides praagiti vähem lehmi mastiidi tõttu.Kirje Ülevaade koerte piimanäärme uudismoodustistest Eestis(Eesti Maaülikool, 2017) Karindi, Martin; Järveots, Tõnu (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja); Blank, Ivar (juhendaja)Piimanäärme kasvajad on kõige sagedamini esinevad neoplaasiad emastel koertel, kellel on munasarjad eemaldamata. Piimanäärme vähi tagajärjel sureb hinnanguliselt 20−55% tabandunud koertest. Käesoleva retrospektiivse uurimustöö eesmärgiks on kirjeldada piimanäärme uudismoodustiste esinemissagedust ja kliiniliselt tuvastatavaid riskifaktoreid koertel Eestis. Viie aasta jooksul koguti 192 koeralt kokku 203 proovi, millele Eesti Maa- ülikooli Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi Veterinaaria alusteaduste ja populatsioonimeditsiini osakonna patohistoloogia laboris diagnoos pandi. Töös kasutati saadud andmete põhjal statistilise analüüsi teostamiseks programme MS Word 2013 ja R 3.2.3. Kõigist proovidest oli pahaloomulisi 65,5%. Healoomulised tuumorid olid statistiliselt oluliselt väiksema diameetriga kui pahaloomulised (vastavalt 1,4 ja 3,4 cm), p < 0,001. Diagnoosimise hetkel oli koerte keskmiseks vanuseks 9,0 aastat, kusjuures vähiga koerad olid ülejäänutest vanemad (vastavalt 9,2 ja 8,5 aastat), p = 0,011. Uuringusse kaasatud koertest avastati taksidel tugev eelsoodumus piimanäärme moodustiste tekkimisele. Pahaloomulistest kasvajatest esines enim tubulaarset (20 juhtu), tubulopapillaarset (20) ja kompaktset (15) kartsinoomi, healoomulistest kombineeritud adenoomi (15) ja juhadesisest papillaarset (12) adenoomi ning segatüüpi kasvajat (11). Mittekasvajalistest struktuuridest diagnoositi sagedasemalt piimajuhade ektaasiat (6) ja epitelioosi (4). Üldjuhul olid töö tulemused kooskõlas kirjandusandmetega. Inimeste rinnavähk sarnaneb mitmete tunnuste poolest koerte omale ja selle etioloogia ei ole veel täielikult selge, mistõttu oleksid põhjendatud jätku-uuringud.Kirje Valitud nakkushaiguste levik koertel viie Eesti väikeloomakliiniku andmetel perioodil 01.01.2022-01.06.2023(Eesti Maaülikool, 2024) Kull, Anette; Kupper, Ave (juhendaja); Kaart, Tanel (juhendaja)Koerte nakkushaiguseid põhjustavad erinevad viirused, bakterid, parasiidid ja seened. Nakkushaigused võivad levida nii kaudsel kui otsesel viisil, näiteks koertevahelisel kontaktil, aerosoolidena, fomiitide ja vektorite vahendusel. Käesoleva uuringu peamiseks eesmärgiks oli kaardistada Eestis viies väikeloomakliinikus diagnoositud koerte nakkushaiguste levikut keskendudes kuuele infektsioonhaigusele - babesioos, borrelioos, anaplasmoos, leishmanioos, leptospiroos ning parvoviirus. Andmeid koguti patsiendikaartidega perioodil 01.01.2022-01.06.2023 ning need jagati laiali viide Eesti väikeloomakliinikusse - Eesti Maaülikooli väikeloomakliinik, Loomade Kiirabikliinik, PetCity Lõunakeskuse ja Rannamõisa loomakliinikud ning Tartu Väikeloomakliinik. Kokku kogunes andmeid 54 haigusjuhtumi kohta. Uuringus selgus, et enim diagnoositi 17 kuu jooksul borrelioosi haigusjuhtumeid (n=23, 42,59%) ning valdavalt oli tõugudest esindatud berni alpi karjakoer (n=9). Anaplasmoosi juhtusid registreeriti 13 (24,07%), leptospiroosi 11 (20,37%), parvoviirust 4 (7,41%), babesioosi 2 (3,7%) ning leishmanioosi 1 (1,85%) haigusjuhtu. Babesioosi ning leishmanioosi diagnoosiga patsientide puhul selgus, et kõik patsiendid olid varasemalt välismaal reisinud. Sellest tulenevalt on tõenäosus, et nakatumine toimus reisimise ajal. Diagnoosimismeetoditest oli borrelioosi, leptospiroosi ning anaplasmoosi puhul enim kasutusel Idexx SNAP kiirtestid. Uuringu tulemused olid kooskõlas kirjanduses leiduvate andmetega.