Sirvi Autor "Jeremejeva, Julia (koostaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 8 8
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Antibiootikumiravi juhend produktiivloomade, kodulindude ja kalade raviks(Maaeluministeerium; Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Kalmus, Piret (koostaja); Mõtus, Kerli (koostaja); Kask, Kalle (koostaja); Aasmäe, Birgit (koostaja); Jeremejeva, Julia (koostaja); Tähepõld, Katrin (koostaja); Kalmus, Kalmer (koostaja); Päkk, Priit (koostaja)Ravijuhend on üldtunnustatud töövahend, mis annab juhiseid põllumajandusloomade antibakteriaalseks raviks ning seeläbi võimaldab parandada nii osutatavate veterinaarteenuste kui lõppkokkuvõttes loomse toidu kvaliteeti. Reeglina keskendub ravijuhend ühele haigusele või seisundile ning sisaldab soovitusi selle haiguse või seisundiga loomade ravimiseks. Ravijuhend põhineb parimal kättesaadaval tõendusmaterjalil (kliinilisel tõendusmaterjalil, rahvusvahelistes ajakirjades publitseeritud teadusuuringutel ja olemasolevatel kohalikel uurimisandmetel) ning on loomaarstidele abiks nende igapäevases töös. Ravijuhendite koostamisel on arvestatud riigi oludega, loomaarstiteenuse korraldusega ning õigusaktidest ja muudest juhenditest tulenevate reeglitega. Samuti lähtutakse ravijuhendites kulutõhususe printsiipidest. Antibiootikumiravi juhised on koostatud mikroobide resistentsuse tekkimise vähendamist silmas pidades. Antibiootikumiravi juhendis on kasutatavad toimeained jagatud kolme klassi. Esimese valiku (1. valik) moodustavad toimeained, millega tuleb diagnoositud haiguse ravi alustada. Esimese valiku antibiootikumide kasutamine võib toimuda ilma bakteriaalse diagnoosita ning kliiniliste tunnuste põhjal. Teise valiku antibiootikumide kasutamine on lubatud juhul, kui haigust põhjustavatel mikroobidel on esimese valiku antibiootikumide suhtes tekkinud resistentsus, resistentsuse teke peab olema kinnitatud laboratoorse analüüsiga. Antibiootikumitundlikkuse määramine kas looma või karja tasandil on vajalik, halb kliiniline ravivastus (ilma laborianalüüsi kinnituseta) ei ole piisav põhjendus teise valiku antibiootikumide kasutamiseks. Kolmanda valiku antibiootikumide kasutamine on lubatud erandjuhtudel, kui tegemist on esimese ja teise valiku antibiootikumide suhtes tekkinud resistentsusega. Halb kliiniline ravivastus ei ole piisav argument kolmanda valiku antibiootikumide kasutamiseks. Rutiinne kolmanda valiku antibiootikumide kasutamine karjas eeldab piisava andmestikuga tõenduspõhist analüüsi. Antibiootikumiravi juhendi eesmärk on: • anda soovitusi bakteriaalsete infektsioonide tõhusaks raviks • soodustada antibiootikumide ohutut, efektiivset ja ökonoomset kasutamist • vähendada antibiootikumiresistentsuse tekkimist • soodustada mikrobioloogiliste analüüside kasutamist enne ravi alustamistKirje Emise emakapõletiku ravijuhis(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)Emise emakapõletikku põhjustavad bakterid, kes tungivad läbi avatud emakakaela emakasse. See võib juhtuda poegimisel, poegimisjärgsel perioodil või emise seemendamise või paarituse ajal. Emakapõletiku esmaseks tunnusteks on patoloogilise nõre eritumine tupest. Selline nõre eritub sagedamini perioodidel, kui emakakael on avatud: inna ajal (juba mõned päevad enne innatunnuste tekkimist ja indlemisel) ning poegimisjärgselt. Lisaks emakapõletiku korral erituvale nõrele, esineb emistel ka normaalset tupenõre eritust. Eeskätt mõned päevad pärast poegimist või seemendust. Oluline on eristada põletikulist nõret füsioloogilisest. Normaalne emakanõre on läbipaistev või kreemikas-valge, limane ja lõhnatu. Samas võib see sisaldada helbeid ning poegimisjärgselt verd. Emakapõletiku korral on nõre värvus valge, kollakas, hallikas või rohekas ning mõnel juhul veresegune. Põletikuline nõre võib olla lõhnatu või haisev (teatud bakternakkuste korral). Emise kehatemperatuur ja üldseisund on emakapõletiku põdemisel üldjuhul normaalne. Normaalse ja põletikulise emakanõre eristamist peab tegema ainult loomaarst! Emakapõletiku ravikuuri määrab loomaarst, kes enne ravikuuri alustamist teeb kindlaks, kas nõrevool pärineb emakast, tupest või hoopis kusepõiest. Loomaarst alustab antibiootikumiravi ainult juhul, kui ta on kinnitanud emakapõletiku diagnoosi. Antibiootikumide valik sõltub emakapõletike haigustekitajatest ning nende antibiootikumitundlikkusest.Kirje Emise jalahaiguste ravijuhis(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)Emise lonkamine on peamiselt põhjustatud valust. Valu põhjustavad sõrgade või sõrapadjandi, liigeste ja lihaste traumad ning liigese või lihaste põletikud. Sead lonkavad lühikest aega (paar minutit) juhul, kui nad pärast pikemat lamamist püsti tõusevad ning allpoololnud jäsemed on nn “surnud”. Selline longe möödub iseenesest ning sekkumist ei vaja. Sulus vabalt elavate emiste lonkamine on kergemini avastatav võrreldes poegimis- või seemenduspuuris olevate emistega. Lonkav emis lamab rohkem ja hoiab ennast teistest eemal. Valust tingituna on selline emis närviline ja häälitseb kõvasti. Kuna ta ei suuda teiste loomadega sööda saamisel konkureerida, kõhnub haige loom kiiresti. Jalahaigust põdev emis tipib sõrgadel või ei toeta haiget jalga maha. Jalahaiguse kahtlusel tuleb emisel lasta kõndida mööda koridori, et tuvastada haige jalg. Haige jala avastamisel peab emist hoolikalt edasi uurima. Vaadake ja katsuge üle kõik jäsemed ja liigesed ning võrrelge jäsemete seisundit. Põletikus liiges on kuum, turses ja valulik. Tõstke haige jalg ülesse ja hinnake nii sõrgade kui sõrapadjandite seisundit. Kui tegemist on traumaga, siis on piirkond küll valus ja kergelt turses, kuid kuumust ei esine. Sellisel juhul ei ole antibiootikumiravi vajalik. Antibiootikumiravi on näidustatud ainult ägeda liigesepõletiku korral. Liigesepõletikku põhjustavad peamiselt bakterid Streptococcus suis või Mycoplasma spp. Kroonilise liigesepõletiku diagnoosimisel on vajalik looma praakimine karjast, kuna ravi on väga pikk ning ravitõhusus madal.Kirje Emise udarapõletiku ravijuhis(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)Emise udarapõletik tekib peamiselt imetamisperioodil, harvemal juhul pärast põrsaste võõrutamist või emise tiinuse ajal. Udarapõletikku põhjustavad enamasti keskkonnas elavad bakterid Escherichia coli, Klebsiella spp. ning pseudomoonased. Seega on peamiseks udarapõletiku riskiteguriks märg ja ebahügieeniline keskkond. Kuna imetava emise udarapõletik mõjutab nii emise üldist seisundit kui ka põrsaste tervist, kasvu ja ellujäämist, tuleb ravi alustada nii ruttu kui võimalik. Antibiootikumiravi määrab ainult loomaarst! Udarapõletiku esmaseks tunnuseks on udaraturse, punetus ja valulikkus. Valulikkus on täheldatav ka põrsaste imemise ajal ning imemise ajal võib emis oma põrsad “ära magada”. Ägeda põletiku korral esineb emisel palavik (üle 40,0ºC). Kui emise udarapõletik on kestnud enam kui kaks päeva või haaratud on enim imeteid, võivad põrsad kõhnuda ning esineda võib ka nende surevust. Loomaarst hindab haigestunud emise üldseisundit ning udarapõletiku raskusastet. Antibiootikumiravi ei ole vaja alustada, kui emise kehatemperatuur on normaalne. Loomaarst alustab antibiootikumiraviga ägeda udarapõletiku korral, kui emise kehatemperatuur on tõusnud, emis ei söö ja põrsaste toitumus on madal, olenemata, et põrsastel haigustunnused puuduvad. Kui olete märganud tiinel või vabal emisel ühe või mitme udarapiirkonna suurenemist ja tihkenemist, kuid udar ei ole kuum, punetav ega valulik, on suure tõenäosusega tegemist aktinomükoosi või aktinobatsilloosiga. Kui tihkestunud ala ei ole suur (kanamunast väiksem) ja antibiootikumiravi algab varakult, tervistub emis hästi. Antibiootikumi esmavalikuks on penitsilliini sisaldavad süstelahused. Kui tihkestumist leitakse suuremal määral, on ravitulemus halb, sest udarakude on tugevasti kahjustunud. Selline loom tuleb karjast praakida, et vältida haigust tekitavate bakterite levikut tervetele loomadele.Kirje Mahepõllumajanduslik linnukasvatus(Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus, 2020) Leming, Ragnar (koostaja); Jeremejeva, Julia (koostaja); Ilves, Vello (koostaja); Vetemaa, Airi (koostaja)Mahepõllumajanduslikus ehk ökoloogilises linnukasvatuses pannakse suurt rõhku lindude heaolule. Linnud peavad saama võimalikult liigiomaselt käituda, süüa liigiomast sööta. Eestis on peamine mahelinnukasvatusharu munakanakasvatus, tegeletakse ka hane-, pardi-, muskuspardi-, pärlkana- ja vutikasvatusega. 2019. a oli munakanu üle 24 tuhande. 2020. a oli maheregistris 118 ettevõtet, kes pidasid munakanu. Neist vaid viiel ettevõttel oli 500–1000 ja kolmel ettevõttel üle 1000 munakana. Broilereid, parte, hanesid ja kalkuneid oli samuti vähestes ettevõtetes ning väga vähesel arvul. Peamised põhjused, miks mahetootmises on linnukasvatus vähearenenud, on lindude söötmise ja pidamise keerukus ning raskused sobiva tõumaterjali leidmisel.Kirje Põrsa kõhulahtisuse ravijuhis(Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2017) Jeremejeva, Julia (koostaja)Põrsaste kõhulahtisust võivad põhjustada viirused, bakterid, parasiidid ja toksiinid. Seega on kõhulahtisuse haigustekitajad erinevad ja antibiootikumiravi on vajalik ainult bakternakkuse korral. Põrsaste haigestumist soodustab nende madal vastupanuvõime, mis on põhjustatud kas hilinenud, vale temperatuuri ja kogusega ternespiima jootmisest või kaitsekehade puudumisest emise terneses. Halvad keskkonnatingimused (madal temperatuur), halb laudahügieen ning toksiline sööt süvendavad probleemi veelgi. Kõhulahtisus võib tekkida ka stressisituatsioonides, milleks on näiteks võõrutamine, loomade ümbergrupeerimine, tihe asustus, transport ning järsk söödavahetus. Mitte-eakohane sööt võib samuti vallandada kõhulahtisuse puhangu.Kirje Sigade Aafrika katku riskiprofiil Eestis(Eesti Maaülikool, 2011) Viltrop, Arvo (koostaja); Jeremejeva, Julia (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituutSigade Aafrika katk (SAK) on väga kontagioosne ägedalt kulgev eriti ohtlik ja teatamiskohustuslik sigade viirushaigus, mida iseloomustavad palavik, hemorraagiline diatees, põletikulis-düstroofilised ning nekrootilised muutused elundites ja suur suremus (Alaots jt, 2006). Viirus võib väga kiiresti levida sigade populatsioonis otsese või kaudse kontakti teel. Viirus võib kaua aega püsida nakkusvõimelisena sealihas ja väliskeskkonnas. Sigade Aafrika katk esineb endeemilisena Aafrika metssigadel ja Ornithodoros puukides. SAK isolaadid võivad virulentsuse poolest varieeruda suure virulentsusega tüvedest, mis võivad põhjustada 100% lähedase suremuse, kuni madala virulentsusega tüvedeni, mis võivad olla raskesti diagnoositavad. Vaktsiin või viirus-spetsiifiline ravi puudub (Proceedings of CESPH, 2006, www.cfsph.iastate.edu). Esmakordselt kirjeldati SAK sarnast haigust 1903. a Lõuna-Aafrikas Euroopast sinna viidud sigadel. Kuni 1957. a oli haigus levinud ainult Aafrikas, peamiselt ekvaatorist lõuna pool asuvates maades. 1957. a aga avastati see Portugalis. 1960. a diagnoositi haigust Hispaanias, 1964. a Prantsusmaal ja Itaalias, 1971. a teatati haigusest Kuubal. Haigus on diagnoositud veel Belgias, Hollandis, Maltal, Brasiilias, Dominikaani Vabariigis. Tänapäeval on haigus levinud peamiselt Aafrikas. Viimase viie aasta jooksul on seda diagnoositud Euroopas: Itaalias (Sardiinia saar), Gruusias, Armeenias, Aserbaidžaanis ja Venemaal (Alaots jt, 2006; OIE, 2011). 2007. a Taga-Kaukaasiast alguse saanud epideemia jõudis 2009. a Venemaale, kus haigus on käesoleval ajal lõunaregioonides muutumas endeemiliseks levides nii mets- kui kodusigade populatsioonis. Üksikuid puhanguid on olnud ka Venemaa põhja- ja looderegioonides, muu hulgas Leningradi oblastis. Käesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik sigade Aafrika katku levimine Eestisse, kas ja kuidas võib haigus Eesti sigade populatsioonis edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Ühtlasi antakse kvalitatiivne hinnang haiguse erinevate levikuteede (ohustsenaariumide) riskitasemele. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud OIE käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1 (Murray et al., 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki importimise ja selle edasi levimise tõenäosust ning sellega kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskihindamine koosneb neljast osast: - vallandumise hindamine; - eksponeeringu hindamine; - tagajärgede hindamine; - riskitaseme määramine. Riskiprofiili koostamisel on informatsiooniallikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase ning Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni. Lisaks on võetud üksikutes küsimustes arvesse ekspertide arvamusi.Kirje Sigade klassikalise katku riskiprofiil Eestis(Eesti Maaülikool, 2011) Viltrop, Arvo (koostaja); Jeremejeva, Julia (koostaja); Must, Külli (koostaja); Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituutSigade klassikaline katk (SKK) on väga kontagioosne ägedalt kulgev eriti ohtlik ja teatamiskohustuslik sigade pestiviroos, mis iseloomustub ägeda kulu korral septitseemia, hemorraagilise diateesi ja suure suremusega, alaägeda ja kroonilise kulu korral aga sigimishäiretega emistel ja sekundaarse mikrofloora poolt põhjustatud krupoosse enterokoliidi ja kopsupõletikuga. Viirus võib väga kiiresti levida sigade populatsioonis otsese või kaudse kontakti teel. Viirus püsib soodsatel tingimustel nakkusvõimelisena sealihas ja sellest valmistatud toodetes. Tänapäeval levib haigus endeemilisena metssigadel mitmes Lääne- ja Lõuna-Euroopa riigis. Venemaal esineb haigust nii kodu- kui metssigadel. Käesoleval aastal olid SKK puhangud Leedus Kaunase piirkonna seakasvatusettevõtetes. Eestis registreeriti viimane SKK puhang 1994. a jaanuaris Viljandimaal. Käesolev riskiprofiil on koostatud Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudis põllumajandusministeeriumi tellimusel rakendusuuuringu „Ohtlike loomataudide ja zoonooside riskihinnangud Eestis“ raames. Selle eesmärk on selgitada, kas ja kuidas on võimalik sigade klassikalise katku levimine Eestisse, kas ja kuidas võib haigus Eesti sigade populatsioonis edasi levida ning millised on selle võimalikud tagajärjed. Ühtlasi on kirjeldatud sigade liikumist sigalast sigalasse kasutades võrgustikuanalüüsi meetodeid ning analüüsitud rakendatud seireuuringute efektiivsust võimaliku nakkuse avastamisel. Riskiprofiil kirjeldab taudi levimise riskitegureid ja toob esile sellega seonduvad infolüngad. Ühtlasi antakse kvalitatiivne hinnang haiguse erinevate levikuteede (ohustsenaariumide) riskitasemele. Riskiprofiili koostamisel ja riski kvalitatiivsel hindamisel on lähtutud Maailma Loomatervise Organisatsiooni (OIE) käsiraamatus Handbook on Import Risk Analysis for Animals and Animal Products, Volume 1, (Murray et al., 2004) kirjeldatud metoodikast. Selle alusel hinnatakse haiguse riiki importimise ja selle edasi levimise tõenäosust ning sellega kaasnevaid bioloogilisi, keskkonda mõjutavaid ja majanduslikke tagajärgi. Riskiprofiili koostamisel on informatsiooni allikatena kasutatud asjakohast kirjandust, OIE andmebaase ning Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvetegevuse käigus kogutud informatsiooni. Lisaks on võetud üksikutes küsimustes arvesse ekspertide arvamusi. Käesoleva riskiprofiili koostamisel on tuginetud 2011. a sigade Aafrika katku (SAK) riskiprofiili koostamise käigus tehtud analüüsile (Sigade Aafrika katku riskiprofiil Eestis, EMÜ, Tartu, 2011), kuna vallandumise tegurid ja eksponeeringu laad on neil kahel infektsioonil sarnased.