Sirvi Autor "Horn, Ilona" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Looduskaitseliste küsimuste analüüs läbi kohalike vaateprisma kolme Lõuna-Eesti kaitseala näitel(2014) Horn, Ilona; Sepp, Kalev (juhendaja)Kaitsealade mõiste eksisteeris Euroopas juba tuhandete aastate eest piirkondades, kus olid au sees vaimsed ja usulised religioonid. Esimesed ametlikud kaitsealad tekkisid feodaalajastul, mil maad kasutati suurel hulgal jahipidamiseks. Viimase sajandi jooksul on kaitstavate alade arv ja pindala oluliselt laienenud ja kaitsalade tajumine on samuti oluliselt muutunud viimastel aastatel. Eelkõige on seda mõjutanud uued rahvusvahelised eeskirjad, kokkulepped ja reeglid bioloogilise mitmekesisuse kaitseks. Kaitseala näol on tegemist maa- ja/või merealaga, mis on pühendatud loodusliku mitmekesisuse kaitsmisele ja alalhoidmisele. Seda on tunnustatud ja hallatud õigusliku või mõne muu tõhusa vahendiga, et säilitada pikaajaline looduskaitse koos sellega eksisteerivate ökosüsteemi teenuste ja kultuuriväärtustega. Eelkõige on looduskaitsealade loomine suunatud liikide, elupaikade ökosüsteemide taastamisele ja nende väärtuste säilitamisele. Lisaks ökosüsteemide ja liikide kaitsmisele on osad kaitsealad loodud ka kultuuriväärtuste säilitamise eesmärgil. Maailma Looduskaitse Liit (IUCN) on sõltuvalt kaitseala kaitsmise vajalikkuse tasemest ja kaitsealade kaitsekorrale jaganud kaitsealad kuute kategooriasse – Ia, Ib, II, III, IV, V ja VI kategooria. Kaitsmise vajalikkus sõltub sellest, kas antud kaitsealal soovitakse säilitada haruldasi liike, elupaiku, maastikulisi väärtusi või bioloogist mitmekesisust, kuid tähtis on, et samal ajal kasutataks loodusressursse jätkusuutlikult. Kaitsealade põhiväärtusteks on sotsiaalsed ja ökoloogilised väärtused. Ehk sotsiaalsed väärtused on need, mida inimkond kaitsealadelt oma heaoluks saab. Näiteks puhas looduskeskkond ja puhkeväärtused, millega kaasneb hea tervis. Ökoloogilised väärtused on see, mida loodus meile pakub – näiteks ökosüsteemi teenused (liikide säilimine). Eestis põhineb kaitseala kaitsekorraldus kaitse-eeskirjal, mis koostatakse igale kaitsealale eraldi ja see avalikustatakse Riigi Teatajas. Kaitse-eeskirjas on kirjeldatud kaitseala loomise eesmärki, piirikirjeldust, ala jagamist eri kaitserežiimiga vöönditeks ning kaitsealal lubatud ja keelatud tegevusi. Kaitsealade maad jagunevad kolmeks eri kaitserežiimiga vööndiks, milleks on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. Kuivõrd kaitseala territooriumist kuulub alati mingisugune osa eramaaomanikele, siis on oluline arvestada kaitsealade haldamisel ja korraldamisel ka kaitseala territooriumil elavate püsielanike huvidega. Kohalike toetuse tagamine kaitsealadele on üha kasvav element säilitamaks bioloogilist mitmekesisust. Seega on parkide ja kaitsealade pikaajalise jätkusuutlikkuse eelduseks avalikkuse kaasamine ja toetamine eelkõige kaitsekorralduskavade- ja eeskirjade loomisel. Kaitsealade korraldamise üheks põhiprobleemiks võib osutuda eramaaomaniku huvid, kus tema on huvitatud oma maa kasutamisest sel viisil, et tema maaomandis olev maa talle ka erinevaid sotsiaalseid, ökoloogilisi ja majanduslikke efekte tagaks ja majanduslikult tulus oleks. Kaitsealade elanikud peavad looduskaitselisi piiranguid tihtipeale majanduse arengu takistajateks. Samas on osad uuringud näidanud, et reservaadis, kus kaasati loodusvarade kasutajaid kaitsealade haldamisse, saavutati paremaid tulemusi ja suurenesid ökoloogilised tegurid võrreldes nende reservaatidega, kus kohalikke elanikke ei kaasatud. Käesoleva töö uurimisobjektideks olid kolme Eesti kaitseala (Karula rahvuspargi, Otepää looduspargi ja Haanja looduspargi) ajutiselt või alaliselt elavad inimesed. Kokku küsitleti 119 inimest, neist 40% olid mehed ja 60% naised. Töö eesmärgiks oli välja selgitada looduskaitsealadel elavate inimeste suhtumine kehtivatesse reeglitesse ja piirangutesse – kuivõrd on nad nendega kursis, mil määral on nad piirangutega rahul ja kuivõrd ja kuidas piirangud mõjutavad kaitsealade elanike igapäevaelu ja majanduslikku toimetulekut. Lisaks uuriti vähesel määral ka seda, kuidas kaitsealade elanikud üleüldse väärtustavad oma elukohta kaitsealal ja kuidas nad suhtuvad kaitsealadel tekkida võivatesse muutustesse. Küsitluste käigus saadud tulemusi võrreldi 2003. ja 1997. aastal koostatud uurimuste tulemustega. Saadud tulemuste põhjal võib järeldada, et valdavalt oldi rahul oma kodukoha looduskaitselise tegevusega, mis ühtlasi haarab endas kõike, mis on seotud kaitse korraldamisega kaitsealal (sealhulgas ka piiranguid). Niisiis võib väita, et üldiselt on kaitsealade elanike suhtumine oma kodukohas kehtivatesse piirangutesse hea ja suuremaid komplikatsioone sellega seoses tekkinud ei ole. Aastate lõikes on rahulolu looduskaitselisesse tegevusse kasvanud. Samuti võib pidada kaitsealade elanike teadlikkust piirangutest valdavalt heaks. Valdavalt kõigil kaitsealadel oli kõige enam neid inimesi, kes teadsid piiranguid hästi Piirangutega hästi kursisolevate inimeste hulk on aastate jooksul mõnevõrra kasvanud. Samuti on kahanenud nende vastajate osakaal, kes teavad oma kodukoha looduskaitsealaseid piiranguid vähe. Kaitsealade püsielanike arvates on kaitsealadel niisuguseid piiranguid, mis mõjutavad mingil määral nende igapäevaelu. Peamisteks sellisteks piiranguteks osutusid enamasti piirangud metsaraiele, juurdeehitusele või maakasutusele. Lisaks toodi välja ka piiranguid järvede puhastamisele ja maavarade kasutamisele. Piirangud metsaraiele takistasid püsielanike arvates metsa omatarbeks ja tulusaamiseks kasutamist. Juurdeehituse puhul häiris kaitsealade elanikke asjaolu, et mõningatel juhtudel on juurdeehitus keelatud või on lubatud vaid vanale vundamendile. Maakasutuse puhul toodi välja peamiselt põllumajandust takistavaid piiranguid. 1997 - 2014. aastate võrdluses ei tekkinud ka selles osas olulisi muutusi. Kõikide aastate lõikes on jätkuvalt mõjutaivamad piirangud piirangud metsaraiele ja kinnisvaratehingutele. Samuti piirab kaitsealal elamine kaitsealade elanike tegevusvabadust. 2003. aastaga võrreldes on selles osas inimeste hoiakud aga muutunud. Siis vastas suurem osa inimesi, et kaitsealal elamine ei piira nende tegevusvabadust. Nüüdseks on tegevusvabaduse piiratus aga mõnevõrra kasvanud. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et üldiselt ei ole kaitsealade elanike suhtumises suuri muutusi toimunud. Kuigi suurem osa püsielanikest leidis sel korral, et kaitsealal elamine piirab mõningal määral nende tegevusvabadust, suhtusid püsielanikud piirangutesse ja looduskaitsealasesse tegevusse hästi, nad on piirangutega hästi kursis ning enim mõjutavad inimeste igapäevaseid toimetusi piirangud metsaraiele ja kinnisvaratehingutele. Niisiis võib käesolevas töös käsitletud tulemuste põhjal võib väita, et töös püstitatud põhieesmärk on täidetud ja uurimisküsimustele on leitud vastused.Kirje Puhke - ja virgestusalade kavandamine Võrumaa omavalitsustes(2012) Horn, Ilona; Muru, Toomas (juhendaja)Seoses tehnika arenemise, elanikkonna kasvu, vaba aja suurenemise ja liiklustingimuste parenemisega kasvab nõudlus korralike puhke - ja virgestusalade järele. Linnast sõidetakse „loodusesse“ mitte ainult puhkuse ajal ja nädalalõpul, vaid sageli ka tööpäeva lõpul, seetõttu vajavadki inimesed puhkusepaika elukoha lähedal. Kuna puhkajate heaolule pööratakse suurt tähelepanu, siis üha rohkem rõhutatakse lähirekreatsiooni - luuakse puhke- ja virgestusalasid inimestele kättesaadavatesse kohtadesse. Töö eesmärgiks on välja selgitada ja sõnastada Võrumaa omavalitsuste üldplaneeringutes olevate puhke- ja virgestusalade käsitlused, mis hõlmavad puhke- ja virgestustegevuse arendamist. Töö eesmärgist lähtuvalt on bakalaureusetöö põhimõte on puhke- ja virgestusalade põhimõistetele ja teooriale tuginedes analüüsida olemasoleva maakonna omavalitsuste arusaamasid puhke- ja virgestusaladest, st. kas teoreetiline osa toetab Võrumaa omavalitsuste üldplaneeringutes olevaid käsitlusi ja vastupidi. Puhke- ja virgestusalade ülevaate saamiseks tutvusin Liikumisharrastuse arengukavaga ja uurisin mitmeid erialakirjandusega seotud raamatuid ja matkaradade planeerimise, rajamise ja hooldamise juhendit. Üldplaneeringu, Eesti planeeringusüsteemi ja planeerimisprotsessi ülevaate saamiseks uurisin sellega seotud raamatuid ja planeerimisseadust. Üldplaneeringute analüüsiks vaatlesin kuue omavalitsuse üldplaneeringuid – Võru linna, Võru, Lasva, Sõmerpalu, Vastseliina ja Haanja valla üldplaneeringud. Selleks otsisin internetist välja hiljutisemad 5 aasta jooksul algatatud või kehtestatud üldplaneeringud ja valisin neist välja vaid need omavalitsused, mis kuuluvad osaliselt või täielikult Võru linnaregioonide alla. Et üldplaneeringutes olevaid puudujääke täita, saatsin e-maili teel omavalitsustes üldplaneeringutega tegelevate spetsialistidele intervjuu ankeedid. Kõige põhjalikum üldplaneering puhke- ja virgestusalade käsitlust silmas pidades oli Vastseliina üldplaneering, kus on käsitletud põhjalikult nii paiku, mõistet kui ka ligipääsetavuse võimalust. Väga head käsitlused on ka Haanja valla üldplaneeringus, kus on samuti kõik olulisemad kriteeriumid olemas. Hästi on puhke- ja virgestusalasid käsitletud ka Võru linna üldplaneeringus, kuid siin puudus puhke- ja virgestusalade alla kuuluvate paikate käsitlus. Sõmerpalu valla üldplaneeringus on küll kõik kriteeriumid olemas, kuid neid on liiga kesiselt kirjeldatud. Lasva valla üldplaneering vajab kindlasti suures osas täiendust. Siiski on selles oluliseks peetud puhke- ja virgestusaladele ligipääsetavust. Samuti võiks üldplaneeringu puhke- ja virgestusalade käsitlust puudutav osa olla põhjalikum. Kõige kehvemalt on puhke- ja virgestusalasid käsitletud Võru valla üldplaneeringus, kus puudusid nii mõiste, kui ka paigad ja ligipääsetavusest on kirjutatud vähe, seega käesolevas üldplaneeringus on üleüldiselt inimeste huvi peale vähe mõeldud.