Sirvi Autor "Henno, Merike (advisor)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Effect of Milk Protein Composition and Genetic Polymorphism on Milk Rennet Coagulation Properties(Eesti Maaülikool, 2008) Jõudu, Ivi; Kärt, Olav; Saveli, Olev; Henno, Merike; Kärt, Olav (advisor); Saveli, Olev (advisor); Henno, Merike (advisor); Allmere, Toomas (opponent)Piimal, millest valmistatakse juustu, peavad lisaks muudele kvaliteedinäitajatele olema head laapumisomadused (lühike laapumisaeg ja tugev kalgend), sest halvasti kalgenduvast piimast ei lähe osa kaseiini juustu koostisse, vaid jääb kaona vadakusse, põhjustades juustutööstustele suurt majanduslikku kahju, kuna juustu väljatulek väheneb ning kvaliteet halveneb. Paljudes arenenud veisekasvatusega riikides on leitud, et intensiivse aretustöö tulemusena on piimatoodang suurenenud, kuid piima laapumisomadused halvenenud. Samuti on suurenenud nende lehmade osakaal, kes võivad vähemalt korra laktatsiooni jooksul anda mittelaapuvat piima. Eestis läbiviidud varasemad (2000–2002) uuringud näitavad, et 8–9% piimaproovidest ei kalgendu üldse ning täiendavalt 17– 20% kalgenduvad halvasti. Mõnes karjas võib vähemalt kord laktatsioonil mittelaapunud piimaproovi andvate lehmade osakaal küündida meie andmetel kuni 39%ni. Antud uurimistöö moodustab ühe osa suuremast uurimusest, mille käigus selgitatakse näitajad, mille alusel on võimalik välja töötada võtted juustutootmiseks sobiliku piima saamiseks, ning suurendada selle abil piimatööstuse konkurentsivõimet. Töö käigus selgitati erinevate tegurite mõju piima laapumisnäitajatele (artiklid II, II, IV, V), leiti κ-kaseiini ja β-laktoglobuliini geneetiliste variantide esinemissagedus Eestis kasvatatavatel piimaveise tõugudel ning uuriti nende variantide mõju piima laapumisnäitajatele (II, II). Et nelja kaseiini geenid on aheldatud, siis uuriti eesti maatõu baasil piimavalkude geneetilist variatsiooni ja kaseiini agregaatgenotüüpide mõju piima laapumisnäitajatele (IV). Võrreldi eesti piimaveisetõugude piima valgulist koostist ning selgitati selle mõju piima laapumisnäitajatele (V). Seoses varem laialdaselt kasutatud piima laapumisnäitajaid mõõtnud seadme Formograaf väljavahetamisega Optigraafi vastu, leiti sobivaimad sisendid uuele seadmele ning lähendid, mis võimaldavad kasutada mõlema seadmega mõõdetud näitajaid üheaegselt andmeanalüüsis (I). Piima laapumisnäitajate võrdlusmõõtmisel 1. Optigraafi ja Formograafiga selgus, et mõlema seadmega mõõdetud laapumisajad korreleerusid tugevalt, kuid Optigraafiga mõõtes saadi oluliselt väiksemad väärtused. Pärast uute sisendite (R tõus = 1,784 ja R nihe = –2,303) rakendamist langesid mõlema seadmega mõõdetud piima laapumisajad kogu skaala ulatuses hästi kokku. NIR spektromeetrial baseeruva Optigraafiga leitud kalgendi tugevuse elektrilise näitaja konverteerimiseks varem kasutusel olnud pikkusühikuteks (Formograafil leiti kalgendi tugevus diagrammi harude vahelise kaugusena millimeetrites) saadi parim lähend, kui kasutati ruutfunktsiooni E30 = – 0,0357·A30 2 + 2,8795·A30 – 5,2991, kus E30 on kalgendi tugevus millimeetrites ja A30 on Optigraafil leitud kalgendi tugevus voltides. Leitud Optigraafi sisendid ja lähend kalgendi tugevuse ümberarvutamiseks võimaldavad võrrelda laapumisnäitajaid, mis on saadud erinevate mõõteriistadega, ja nende samaaegset kasutamist andmeanalüüsis (I). Nii piima laapumisomadused kui 2. ka koostiskomponentide sisaldused varieerusid suures ulatuses (I, II, IV, V). Mittelaapunud piimaproove oli 3–6% ja lõikamiseks ebapiisavalt tugeva kalgendiga proove 14– 16% (II, II, IV, V). Piima laapumisnäitajaid mõjutasid oluliselt laktatsioonijärk (II, IV), tõug (II), piima koostis (II, IV, V) ja piimavalkude genotüübid (II, II, IV). Laktatsiooni ja somaatiliste rakkude arvu mõju ei avaldunud nii selgelt (II, IV). 3. Piima laapumisomadused olid parimad laktatsiooni alguses ja halvimad laktatsiooni keskel. Laktatsiooni teisel poolel piima laapumisomadused paranesid (II, IV). 4. Piima laapumisnäitajad olid paremad κ-kaseiini BB-genotüübiga lehmadel. Halvemad piima laapumisomadused kaasnesid κ-kaseiini AA-, AE- ja EE-genotüüpidega. κ-kaseiini AB- ja BB-genotüüpidega lehmade piim oli kogu laktatsiooni jooksul keskmisest paremate laapumisnäitajatega. β-laktoglobuliini geneetilised variandid ei avaldanud olulist mõju piima laapumisnäitajatele (II, II). 5. Kõige sagedamini esines EHF ja RHF tõugu lehmadel κ-kaseiini AA- ning ER ja EN tõugu lehmadel AB-genotüüpi. Sagedasemad β-laktoglobuliini genotüübid olid AB ning BB. Eesti maatõugu ja eesti punast tõugu lehmadel esines κ-kaseiini B-alleeli sagedamini ning ka nende piima laapumisnäitajad olid paremad kui eesti holsteini tõugu lehmadel. Võrreldes varasemate (1972. a) Eestis läbiviidud uuringutega on piima paremate laapumisomadustega seostatava κ-kaseiini B-alleeli esinemissagedus eesti holsteini tõugu lehmadel märgatavalt vähenenud (II, II). Kuigi eesti maatõugu lehmadel oli piima laapumise seisukohalt soodsa κ-kaseiini B-alleeli esinemissagedus suhteliselt suur, esines see alleel enamjaolt heterosügootses kombinatsioonis A-alleeliga. Samas ei leitud eesti maatõugu lehmadel ebasoodsat E-alleeli, mida esines teistel Eestis kasvatatavatel piimaveise tõugudel (II, II, IV). Eesti maatõugu 6. lehmadel (n = 118) leiti 16 kaseiinide (αS1-, β-, κ-kaseiin) agregaatgenotüüpi, millest neli − BB A2A2 AA (21,2%), BB A1A2 AB (16,9%), BB A1A2 AA (14,4%) ja BB A2A2 AB (10,2%) – esines peaaegu kahel kolmandikul loomadel. Agregaatgenotüüp avaldas olulist mõju piima laapumisnäitajatele. Paremini laapus nende lehmade piim, kellel esines kaseiinide agregaatgenotüüp CC A2A2 AB või BC A1A2 BB. Võrreldes sagedamini esinevate agregaatgenotüüpidega lehmi, ilmnes, et piima paremad laapumisomadused kaasnesid BB A1A2 AB-genotüübiga. Piimavalgu juustuks konverteerimist soodustavaid κ-kaseiini BB- ja αS1-kaseiini BC- või CC-genotüüpe sisaldavaid agregaatgenotüüpe leiti eesti maatõugu lehmadel harva. Enamik mittelaapunud piimaproove saadi lehmadelt, kelle kaseiini agregaatgenotüüp sisaldas κ-kaseiini AA-genotüüpi (IV). 7. Piima peamiste valkude (αS1-, αS2-, β- ja κ-kaseiin, β-laktoglobuliin) sisaldust ja kaseiinide osatähtsust kogu kaseiinis mõjutasid oluliselt nii laktatsiooni- kui ka kalendrikuu. Võrreldes eesti holsteini tõugu lehmadega sisaldas eesti punast tõugu lehmade piim oluliselt rohkem valku, kaseiini, αS2-kaseiini ja κ-kaseiini ning β-laktoglobuliini, samuti oli αS1- ja κ-kaseiini osakaal kogu kaseiinis suurem. Piima laapumisaeg oli lühem ning moodustus tugevam kalgend, kui piim sisaldas rohkem valku, kaseiini, sh üksikuid peamisi piimavalkusid, ning kaseiini ja valgu suhe oli suurem. Tugevama kalgendi moodustamist soodustasid väiksem αS2- ja β-kaseiini või suurem κ-kaseiini osakaal kogu kaseiinis ning suurem κ-kaseiini suhe αS1- ja β-kaseiini (V). 8. Eesti punast ja maatõugu lehmade piima paremad laapumisomadused võrreldes holsteini tõugu lehmadega on osaliselt põhjendatavad paremate laapumisomadustega seostuva κ-kaseiini B-alleeli suurema esinemissagedusega (II, II, IV) ning eesti punasel tõul ka suurema piimavalkude sisaldusega (V). Selleks, et kasutada selle töö käigus saadud 9. geneetilist informatsiooni aretusprogrammides, tuleks määrata piimavalkude genotüübid nii aretuspullidel kui ka potentsiaalsetel pulliemadel. See on vajalik, et suurendada paremate piima laapumisomadustega seostunud alleelide esinemissagedust, samas vältides ebasoodsate alleelide esinemissageduse suurenemist (II, II, IV). Piima laapumisomadustega assotsieeruvate koostisnäitajate (nagu näiteks piima valgu- või kaseiinisisaldus) sobivus kasutamaks neid aretusprogrammides piima laapumisomaduste parandamiseks, vajab täiendavat uurimist. Sellealasteks uuringuteks annab hea eelduse OÜ Tervislike Piimatoodete Biotehnoloogiate Arenduskeskuse raames loodav andmebaas. Edasiste uuringutega tuleks välja selgitada ka piima mittelaapuvuse ja laktatsiooni keskel laapumisomaduste halvenemise põhjused.