Sirvi Autor "Gross, Riho (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 4 4
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Daugava lõhekarja geneetiline iseloomustus ja sobivus Pärnu jõe hävimisohus lõhepopulatsiooni taastamiseks(2015) Umsar, Katriin; Gross, Riho (juhendaja); Pukk, Lilian (juhendaja)Suurima taastootmispotenstiaaliga Pärnu jõe lõhepopulatsioon on hävimisohus, mille põhjuseks on eelkõige Sindi tammi poolt tõkestatud juurdepääs koelmutele. Seetõttu vajab Pärnu lõhepopulatsioon tugevdamist kunstlikult paljundatud ja kasvatatud lõhede asustamise abil. Genofondi järskude muutuste vältimiseks peaks asustamisi tegema jõe enda või tema algupärasele genofondile kõige sarnasema muu populatsiooni baasil. Kuna Pärnu jõest pole praktiliselt võimalik sugukalu püüda, siis võiks tema lõhepopulatsiooni tugevdamiseks ja taastamiseks kõige paremini sobida lähim elujõulise lõhe asurkonnaga Daugava jõgi Lätis. Käesoleva töö eesmärgiks on välja selgitada Daugava lõhe geneetiline sobivus Pärnu jõe lõhe asurkonna taastamiseks, milleks hinnati uuritud valimite geneetilist muutlikkust ja diferentseeritust. Aastatel 2012 ja 2013 koguti Daugava jõest püütud sugukaladelt koeproovid geneetilisteks analüüsideks ning genotüpiseeriti 17 mikrosatelliitmarkeri abil. Geneetiliste iseärasuste välja selgitamiseks kasutati võrdlusena aastatel 1997-2000 Liivi lahe lõhepopulatsioonidest (Pärnu, Daugava, Gauja, Salaca, Venta) kogutud noorkalade materjali ja Soome lahe populatsioonidest (Kunda, Keila, Vasalemma, Narva) aastatel 2007-2013 kogutud materjale. Kokku analüüsiti 1132 isendit. Tulemuseks saadi, et võrreldes Liivi lahte suubuvate jõgede lõhepopulatsioonidega on Soome lahte suubuvate jõgede uuritud lõhepopulatsioonides alleelirohkus kõrgem ja keskmine heterosügootsus on suurem. Populatsioonide geneetilist sarnasust iseloomustava DA distantsimaatriksi põhjal koostatud dendrogramm näitab, et Liivi lahe lõhepopulatsioonide (sh. Pärnu) uuritud valimid moodustavad ühtse rühma, mis eristub selgelt Soome lahe populatsioonidest. Daugava jõe lõhekari sobib geneetilise profiili poolest hästi Pärnu jõe hävimisohus lõhepopulatsiooni taastamiseks.Kirje Eestis kasvatavate säga (Silurus glanis L.) karjade geneetiline iseloomustamine mtDNA variatsioonide alusel(2016) Lang, Katrina; Gross, Riho (juhendaja); Pukk, Lilian (juhendaja)Antud bakalaureusetöö eesmärkideks oli välja selgitada Eestis kasvatatavate sägakarjade geneetilised iseärasused ning võrrelda neid teiste Euroopa populatsioonidega ja hinnata nende sobivust Eesti asurkonna täiendamiseks. Säga on Eestis haruldane liik, kuuludes II kaitsekategooriasse ning Eesti Punase Raamatu eriti ohustatud liikide nimistusse. Tema geneetiliste iseärasuste väljaselgitamine on oluline säga looduslike populatsioonide täiendamiseks ning vesiviljeluses optimaalse produktsiooni saamiseks. Antud töös valiti geneetiliseks markeriks mitokondriaalse DNA (mtDNA) kahe piirkonna (ND5/6 ja CytB/D-loop) restriktsioonifragmentide pikkuspolümorfism (RFLP), sest seda meetodit on varem kasutatud Musta ja Kaspia mere ning Vahemere basseinide sägapopulatsioonide uurimisel. Uurimistöös selgitati välja, et Eesti sägakarjades ja Peipsi järves esinevaid haplotüüpe võib käsitleda iseloomulikena Läänemere vesikonnale ning need on geneetiliselt sarnased enamuse Musta ja Kaspia mere ning Atlandi ookeani vesikondades varem kirjeldatud haplotüüpidega, kuid eristuvad selgelt peamiselt Vahemere vesikonnale iseloomulikest haplotüüpidest. Samuti leiti, et Lätist ja Leedust pärinevad Eesti kalakasvanduste sägakarjad on emaliinide poolest üksteisega geneetiliselt sarnased ja nendes domineeriv haplotüüp esines ka ühel uuritud Peipsi järve isendil. Seetõttu võiksid nad sobida Eesti säga looduslike asurkondade täiendamiseks, kuid usaldusväärsemate soovituste andmiseks on vajalik koguda ja uurida rohkem Eesti looduslike sägapopulatsioonide isendeid ning kasutada lisaks mtDNA markeritele täiendavalt ka tuuma DNA markereid.Kirje Erinevate tegurite mõju euroopa säga (Silurus glanis L.) juurdekasvule kahe erineva RAS-süsteemi näitel(Eesti Maaülikool, 2020) Saaremäel, Sten; Jaanuska, Heiki (juhendaja); Gross, Riho (juhendaja)Eestis on säga vähearvukas liik ning kuulub ka Eesti Punase Raamatu (2008) klassifikatsiooni järgi eriti ohustatud liikide hulka, ehk 1. kategooriasse. Oma ohustatuse, suurte mõõtmete ning kiire kasvu tõttu võiks säga olla perspektiivikas liik, mida kasvatada nii ekstensiivselt tiikides, kui ka üha enam populaarsust koguvas suletud veekasutusega kalakasvatussüsteemis ehk RAS-süsteemis. Liigi arvukuse parandamiseks looduses kui ka inimese toidulauale toomiseks olekski hea võimalus säga kasvatada RAS-süsteemis, kus kalade kasvutingimusi on võimalik muuta, võimalikult kiire kasvu tagamiseks. Töö eesmärgiks on välja selgitada, kas ja kuidas erinevad veeparameetrid, nagu näiteks veetemperatuur ja lahustunud hapniku sisaldus vees, kui ka kaladele manustatav sööt mõjutab kalade kasvuparameetreid, kes on kasvanud erinevates RAS süsteemides. Sel eesmärgil võrdlesime säga juurdekasvu nelja kuu vältel Järvamaa Kutsehariduskeskuse (Särevere) ja EMÜ vesiviljeluse õppetooli RAS-süsteemides. Tulemustest selgus, et antud katses ei omanud vees lahustunud hapniku sisaldus olulist mõju sägade juurdekasvule, sööda mõju on vaid oletatav väheste andmete olemasolu tõttu ning kõige olulisem mõju juurdekasvule oli veetemperatuuril. Kõrgema (ja sägale optimaalsema) veetemperatuuri juures oli säga juurdekasv kuni neli korda suurem võrreldes madalama veetemperatuuriga.Kirje Säga (Silurus glanis L.) loodusliku populatsiooni ja Eestisse imporditud kasvanduste karjade geneetiline iseloomustamine(Eesti Maaülikool, 2018) Lang, Katrina; Gross, Riho (juhendaja); Pukk, Lilian (juhendaja); VesiviljelusSäga on Eestis haruldane liik, kuuludes II kaitsekategooriasse ning Eesti Punase Raamatu eriti ohustatud liikide nimistusse. Tema geneetiliste iseärasuste väljaselgitamine on väga oluline geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks või taastamiseks nii looduslikes populatsioonides kui kasvanduse karjades. Magistritöö eesmärkideks oli välja selgitada säga loodusliku Peipsi populatsiooni ja Eestisse imporditud kasvanduste karjade geneetilised iseärasused ja hinnata kasvanduse karjade sobivust loodusliku populatsiooni täiendamiseks. Geneetiliste markeritena kasutati mitokondriaalse DNA (mtDNA) kahe piirkonna (ND5/6 ja CytB/D-ling) restriktsioonifragmentide pikkuspolümorfismi (RFLP), mtDNA D-lingu nukleotiidset järjestust ja rakutuuma DNA lühikesi tandeemseid korduvjärjestusi ehk mikrosatelliite. Uurimistöö tulemusena leidis kinnitust hüpotees, et Peipsi looduslik sägapopulatsioon ja Lätist ning Leedust pärinevad Eesti kalakasvanduste sägakarjad on emaliinide poolest üksteisega geneetiliselt sarnased ja erinevad teiste Euroopa piirkondade varem uuritud populatsioonidest. Samuti leidis osaliselt kinnitust teine hüpotees, mille kohaselt võiks Läti ja Leedu päritolu sägakarjad sobida Peipsi loodusliku sägapopulatsiooni täiendamiseks. Geneetiliste markerite analüüsi tulemustest selgus, et geneetiliselt kõige varieeruvam on Lapavira kasvanduse Leedu päritolu sägakari, mis mikrosatelliitide analüüsi põhjal on ka kõige sarnasem Peipsi populatsioonile. Seetõttu võiks just Lapavira sägakari olla kõige sobivam Peipsi järve populatsiooni täiendamiseks, võimaldades suurendada selle geneetilist variatsiooni ja likvideerida inbriidingut.