Andmebaasi logo

Sirvi Autor "Gross, Riho" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5
  • Pisipilt
    Kirje
    Euroopa säga (Silurus clanis) paljundamine ja kasvatamine vee korduvkasutusega süsteemis
    (Kalanduse teabekeskus, 2023) Hiiemäe, Härmo; Päkk, Priit; Gross, Riho
    Säga on Kesk- ja Ida-Euroopas kasvatatud peamiselt ekstensiivmeetodil koos karpkalalastega juba enam kui 100 aastat (Linhart jt. 2002). Säga kogutoodang Euroopas ja Aasias oli 2001. aastal 645 tonni ja 2020. aastaks oli see suurenenud 2403 tonnini (FAO, 2022). Samas ulatus säga sugulasliigi, Amuuri säga toodangumaht 2020. aastal Aasias 351 468 tonnini (FAO, 2022). Suurimad sägatootjad Euroopas on Ukraina, Ungari, Bulgaaria, Saksamaa ja Poola ning Aasias Usbekistan, Kasahstan ja Türgi (FAO, 2022). Enamasti kasvatatakse säga tiikides või korduva veekasutusega viljelussüsteemides (RAS). RAS süsteemis kasvatamisel võib säga saavutada 1,5 kg kehamassi juba 7-8 kuuga (Linhart jt. 2002). Liha on valge, luudeta, madala rasvasisaldusega (6-8%) ning seda on kerge kulinaarselt töödelda. Enamasti kalad suitsutatakse või fileeritakse. Säga hind Euroopa restoranides on umbes sama, mis haugil ja kohal (Linhart jt. 2002). Säga on üks suurima kasvukiirusega röövkalasid Euroopas ja tänu oma kiirele kasvule ja suurepärastele tarbimisomadustele (maitsev väheste luudega liha, kõrge lihasaagis, puuduvad soomused) ka perspektiivne uus vesiviljelusliik Eestis. Tänu soojalembusele võiks säga olla eriti sobiv just RAS-is kasvatamiseks. Eesti kalakasvatajatel on olemas mõningane kogemus naabermaadest sisse toodud noorkalade turustamissuuruseni kasvatamise osas, kuid puuduvad kogemused, teadmised ja oskused säga kunstliku paljundamise ja mitmete kasvatamistehnoloogia oluliste aspektide (sobivaim sööt ja söötmisrežiim, kasvukiirus sõltuvalt temperatuurist, optimaalne-maksimaalne asustustihedus, sobiv-piisav vee hapnikusisaldus ja muud veekvaliteedi näitajad) osas. Käesoleva käsiraamatu eesmärgiks on anda ülevaade säga paljundamisest ja kasvatamisest korduva veekasutusega viljelussüsteemis, toetudes nii kirjanduse andmetele kui Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli teadlaste kogemustele, mis omandati Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rakenduskava 2014-2020 meetme 2.1 „Vesiviljeluse innovatsioonitoetus“ projekti „Säga (Silurus glanis) kui perspektiivse uue vesiviljelusliigi kunstliku paljundamise ja kasvatamise tehnoloogiate väljaarendamine ning parimate omadustega liinide väljaselgitamine“ (01.07.2017-31.12.2022) raames. Projektis osalesid EMÜ vesiviljeluse õppetooli töötajad Riho Gross (projekti juht), Härmo Hiiemäe, Heiki Jaanuska, Priit Päkk, Oksana Burimski, Lilian Pukk, Siim Kahar ja Taigor Veevo.
  • Pisipilt
    Kirje
    Kalakasvatus : perspektiivsed liigid
    (Kalanduse Teabekeskus, 2015) Ginter, Kai; Gross, Riho; Järvalt, Ain; Kruusamägi, Ats; Paaver, Tiit; Päkk, Priit; Päkk, Priit (koostaja)
    2013. aastal valminud Eesti vesiviljeluse sektori arengustrateegia aastateks 2014–2020 sisuline osa keskendub muuhulgas sektori tegevuse analüüsile, tulevikuvisioonidele ja eesmärkide väljatoomisele. Koostatud dokumendis leitakse, et Eesti vesiviljeluse turgu, eeskätt vikerforelli müüki, mõjutab olulisel määral konkurents Põhjamaade lõhe ja vikerforelli impordi näol. Osa imporditavast kalast läheb suurema lisandväärtusega eksporti, osa jääb Eesti turule. Samuti tõdetakse, et Eesti vesiviljeluse toodete eksport on olnud suhteliselt tagasihoidlik. Peamiseks ekspordi artikliks on olnud angerjas, mida on müüdud Hollandi töötlejale. Väikestes kogustes on eksporditud ka tuurlasi ja jõevähki. Eesti tingimustes tuleks fookus seada eeskätt nende toodete arendamisele ja juurutamisele, mis otseselt ei konkureeri Põhjamaadest, peamiselt Norrast imporditava toorkalaga. Võimalusteks on näiteks mahetooted, kõrgema lisandväärtusega kalatooted, teatud tingimustel üleminek vikerforelli kasvatuselt teistele liikidele, uued liigid jne. Ekspordi kasvu peamise võimalusena nähaksegi strateegias just Eesti viljelustingimustega sobivate ja kõrge välisnõudlusega liikide nagu näiteks angerjas, jõevähk, tuurlased, siig ja täiesti uute perspektiivsete liikide viljelemist ning seda toetavat arendustööd. Strateegia töötubades osalenute hinnangul ei ole ühte, teistest selgelt eristuva potentsiaaliga liiki. Rahvusvahelise konkurentsivõime poolest hinnati enim jõevähki ja siiga, turu atraktiivsuse poolest angerjat ja tuura. Kokkuvõttena tõdeti, et otsingud perspektiivsete liikide osas on jätkumas. Võimalik, et nendeks kujunevad hoopiski seni kasvatuses vähe levinud kalad nagu näiteks ahven ja koha. Eelnenust tulenevalt tahavad raamatu „Kalakasvatus. Perspektiivsed liigid“ autorid anda omapoolse panuse strateegias välja toodud probleemide lahendamisse. Raamatu koostamisel on teinud koostööd TÜ Kalanduse teabekeskuse, EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi ning EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi teadlased ja õppejõud. Käesolev raamat on suunatud EMÜ vesiviljeluse ja kalanduse, rakendushüdrobioloogia ja loomaarstiõppe üliõpilastele aga samuti TTÜ EestiMereakadeemia ja Järvamaa Kutsehariduskeskuse õppureile. Autorid loodavad samuti, et raamat leiab sooja vastuvõtu alustavate või uutele väljakutsetele avatud, aga ka kogenud kalakasvatajate seas. Autorid tänavad koostöö ja avatuse eest Toomas Armulikku ja Silver Sirpi ning panuse eest kujundamisse Marje Aidi ja asjakohaste kommentaaride eest Ene Saadret. Autorite nimel Priit Päkk ja Tiit Paaver Tartus 2015 aasta vastlakuul
  • Pisipilt
    Kirje
    Kalakasvatus ja kalade tervishoid
    (Halo Kirjastus, 2006) Paaver, Tiit; Kasesalu, Jüri; Gross, Riho; Puhk, Mare; Tohvert, Tiiu; Liiv, Aarne; Aid, Marje; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Kalakasvatuse osakond
    Kalakasvatus on üks osa kiiresti arenevast majandusharust – akvakultuurist e vesiviljelusest. Võrreldes loomakasvatusega on see väga uus ja mitmekesine valdkond. Rääkimata sellest, et vesiviljelus hõlmab ka veetaimede kasvatamist, erinevad lülijalgsete hulka kuuluvad vähid ja limuste hulka kuuluvad austrid kaladest, kes on selgroogsed, palju rohkem kui traditsioonilised loomakasvatuse objektid imetajad ja linnud. Kuigi Eestis kasvatatakse ka vähki, on kalad meie vesiviljeluses nii valdavad ja traditsioonilised, et edaspidi kasutame sõna kalakasvatus Eesti tähenduses vesiviljeluse sünonüümina. Kalakasvatus on viimase paarikümne aastaga läbi teinud uskumatult kiire arengu. Lõhe tootmine Norras ja Tšiilis, huntahvena (sea bass) ja kuld-merikogre (sea bream) tootmine Vahemeremaadel, kammelja (turbot) tootmine Hispaanias on lühikese aja jooksul mitmekordistunud. Taolist toodangu tõusu pole täheldatud üheski traditsioonilises loomakasvatuse valdkonnas. Soome kalakasvandused toodavad praegu umbes 30 korda rohkem kala kui Eesti omad. Hästi, Soome on suur ja veekogude poolest rikas maa. Eesti edumeelsemaid kalakasvatajaid, Eesti Kalakasvatajate Liidu esimees Aarne Liiv on aga kõigil kalandusfoorumitel toonud välja võrdluse Taaniga, mis on pindalalt Eestiga võrdne ja kliima poolest sarnane, kuid kalakasvatustoodang on seal pea 100 korda suurem kui meil. Tegu pole ajaloo pärandiga – kiiresti on edenenud kalakasvatus ka näiteks Poolas ja Loode-Venemaal. Eestil on tegelikult suurepärased võimalused kalakasvatust arendada. Eesti Kalakasvatajate Liit ja Eesti Maaülikooli kalateadlased on püüdnud analüüsida meie kalakasvatuse nõrku ja tugevaid külgi, leidmaks võimalusi selle majandusharu arengu kiirendamiseks. Selgub, et esmatähtis on leida raha tänapäevase tehnoloogia rakendamiseks ja uute kasvanduste rajamiseks. Siis aga on vaja ka asjatundlikke kalakasvatajaid. Kõrgharidust pole kalakasvatuse valdkonnas meil antud ajavahemikus 1983–2003, loomaarstid pole kalakasvatuse ja kalahaiguste alast haridust saanud alates 2002. aastast. Internet ja rahvusvahelised raamatupoed avavad tohutult laiad võimalused iseõppimiseks, kuid võõrkeelteoskus pole Eestis veel täielik ning vajadus emakeelse õppe ja õppematerjali järele on eriti algastmel suur. Kalakasvatus tehnoloogia kiire arengu tõttu on isegi viis aastat vanad Euroopa õpikud mõnes osas aegunud. Viimane eestikeelne kalakasvatuse õpik anti välja 1985. Seega vajatakse hädasti uut õpikut. Eesti vesiviljelus on killustatud väga erinevate suundade vahel ja seejuures on igaüks neist Euroopa mastaabis vaadates imetilluke. Eesti forellikasvatuse praegune umbes 500 tonnine kogumaht vastab ühe Soome kalakasvatusettevõtte toodangule. Praegustel üliõpilastel, tulevastel kalakasvatajatel ja maamajanduse juhtidel on vaja tunnetada eraldusjoont intensiivse kalakasvatuse ja kodutiikides oma lõbuks kalade pidamise vahel. Kalakasvatuse prioriteediks on keskkonnasäästlikul tehnoloogial põhinev suurtootmine. Teavet tuleb jagada ka arvukatele väikekalakasvatajatele. Meie õpikus on püütud leida tasakaalu nende kahe kalakasvatussuuna õpetamise vahel ja käsitletud ka teisi kalakasvatuse harusid peale majanduslikult tasuva kaubakala suurtootmise. “Kalakasvatus ja kalade tervishoid” ei ole ammendav käsiraamat, mida lugedes ja sealt näpuga järge ajades saaks igaüks edukalt kala kasvatada. Tootjale praktilist nõu andva käsiraamatu väljaandmine eeldaks iga käesolevas õpikus käsitletud teema avamist oma ette raamatuna. Võib-olla jõuame kunagi ka selliste raamatute avaldamiseni. Meie trükis on mõeldud võimalikult laiale lugejaskonnale üliõpilasest ministeeriumi ametnikuni ning peaks andma neile ülevaate kalakasvatuse olemusest, võimalustest ja vajadustest. Loomaarstide ning veterinaar- ja toidulaborite vähene kogemus kalahaiguste tõrje valdkonnas võib saada kalakasvatuse kiire arenguga kaasnevate kalatervise probleemide korral tõsiseks takistuseks. Kalade haigustele ja nende tõrjele pühendatud osa raamatust on seepärast ka kalakasvatajatele esmatähtis. Õpiku kirjastamine sai võimalikuks tänu finantseerimisele PHARE programmi projektist “Competence Centre of Public Veterinary Health”. Autorid soovivad, et pärast rohkem kui 20aastast pausi ilmunud eestikeelne kalakasvatuse õpik aitaks kaasa selle majandusharu kiirele edenemisele. Oleme tänulikud kõigi märkuste, soovituste ja küsimuste eest, mis aitaksid tulevikus välja anda paremaid õppematerjale. Selle õpiku koostamisele aitasid kaasa paljud Eesti kalakasvatajad, teadlased ja spetsialistid. Täname kõiki kalakasvatajaid ja üliõpilasi, kes käsikirja täiendasid, parandasid ja andsid faktilisi andmeid. Tiit Paaver, Jüri Kasesalu, Riho Gross, Mare Puhk, Tiiu Tohvert, Aarne Liiv, Marje Aid.
  • Pisipilt
    Kirje
    Kalakasvatusliku taastootmise programm : programm "Riiklikku kaitset vajavate ja ohustatud kalaliikide kaitse ja kalavarude taastootmine (2002-2010)"
    (Eesti Põllumajandusülikool, 2002) Paaver, Tiit (koostaja); Gross, Riho; Hurt, Margo; Järvalt, Ain; Järvekülg, Rein; Kangur, Mart; Kaustel, Meelis; Kukk, Leelo; Orgussaar, Toivo; Pihu, Raul; Prass, Peeter; Rannap, Riinu; Reier, Aime; Saadre, Ene; Saat, Toomas; Tambets, Jaak; Tohvert, Tiiu; Tuusti, Jaanus; Vetemaa, Markus
    Käesolev programm on Eesti Vabariigi keskkonnaministri poolt käskkirjaga nr 352, 06.05.2002 kinnitatud juhend kalakasvatusliku taastootmise riikliku poliitika elluviimiseks Eestis, mis käsitleb kõigi praegu või eeldatavasti lähemas tulevikus Eesti veekogudesse asustatavate kalade taastootmise põhimõtteid ja näitab ära kaitset vajavate (ohustatud) kalade taastootmise riikliku finantseerimise prioriteedid ning kalapüügivõimaluste laiendamiseks vajalike kalade asustamiste toetamise prioriteedid. Programmis toodud asustusmahud ja kohad on soovituslikud ja lähtuvad 2001. aastal prognoositud reaalsetest võimalustest.
  • Pisipilt
    Kirje
    Terve loom ja tervislik toit : konverentsi "Terve loom ja tervislik toit 2014" postrid
    (Eesti Maaülikool, 2014) Anton, Dea; Soidla, Riina; Püssa, Tõnu; Ilves-Luht, Aire; Harzai, Hedi; LIng, Katri; Kaart, Tanel; Soomets, Ursel; Kilk, Kalle; Ots, Meelis; Jeremejeva, Julia; Orro, Toomas; Kask, Kalle; Kaldre, Katrin; Haugjärv, Kerli; Liiva, Mari; Gross, Riho; Kass, Marko; Mäesaar, Mihkel; Roasto, Mati; Meremäe, Kadrin; Kramarenko, Toomas; Muutra, Kaisa; Raaperi, Kerli; Viltrop, Arvo; Saar, Tiiu; Põdersoo, Diivi; Golovljova, Irina; Tefanova, Valentina; Soonberg, Maria; Arney, David; Tänavots, Alo; Kaart, Tanel; Kiiman, Heli
    Dea Anton, Riina Soidla, Tõnu Püssa. Analüüsid tomatiga rikastatud lihatoodetes.