Sirvi Autor "Drenkhan, Rein (koostaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 8 8
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje 21. sajandi alguse erakordsed haigusprotsessid Eesti metsades diagnoosituna okkajälje meetodil (NTM) hariliku männi (Pinus sylvestris L.) kui mudel-puuliigi käitumise baasil 20. sajandil : täitmise aruande lühikokkuvõte(2008) Hanso, Märt (koostaja); Drenkhan, Rein (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutEesti Keskkonnainvesteeringute Keskuse poolt Eesti Maaülikooli Metsandus- ja maaehitusinstituudilt tellitud lepingulise uurimistöö „21. sajandi alguse erakordsed haigusprotsessid Eesti metsades diagnoosituna okkajälje meetodil (NTM) hariliku männi (Pinus sylvestris L.) kui mudel-puuliigi käitumise baasil 20. sajandil” eesmärgiks oli 1) kontrollida okkajälje meetodil hüpoteesi, mille kohaselt 21. sajandi alguses väga mitmetel puuliikidel, eriti aga introdutseeritud liikidel ning nendel kodumaistest liikidest, mille levila põhjapiir asub Eestile lähedal (saar, tamm, jalakas), ilmnenud haigusnähud on tingitud viimase aastakümne jooksul toimunud muutustest meie kliimas, ja 2) uurida lisaks männi reageerimisele nendele klimaatilistele muutustele ka nendesamade muutuste lainel meile saabunud ja meie poolt esmakordselt Eestist avastatud haigusi ning hinnata ka nende võimalikku edaspidist rolli meie metsa-looduses.Kirje Jalakasurma levik ning ohtlikkus Eesti metsades ja haljasaladel : täitmise aruanne(2020) Drenkhan, Rein (koostaja); Jürisoo, Liina (koostaja); Jürimaa, Katrin (koostaja); Agan, Ahto (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutJalakate tervislik seisund Eestis on olnud teemaks juba 1930ndatel aastatel, sellest ajast pärinevad patogeeni leiuandmed. Hilisemal ajal on jalakasurma kohta tehtud märkmeid pigem parkide ja haljasalade inventuurides. Esimeste sisulise jalakasurma analüüsini jõudsime alates 2013. aastast kui metsapatoloogideni tulid teated Tallinna linnas kahjustatud jalakatest. Üllatuslikult selgus, et Tallinna esimene isoleeritud jalakasurma tekitaja osutus võõraks Ameerika päritolu jalakasurma tekitaja alamliigiks Ophiostoma novo-ulmi subsp. americana. Hilisemad jalakate tervisliku seisundi hinnangud ja proovide kogumised toimusid juba kogu Eestis. Jalakas ja künnapuu on väärt linnahaljastuse puud, kuid on ka väga olulised liigid bioloogilise mitmekesisuse seisukohast, nendega on kohastunud elama mitmed erinevad spetsiifilised sambliku- ja seeneliigid. Kuigi, tegemist on vähelevinud metsapuudega (katvus ca 0,1%), siis linnakeskkonnas ja haljastuses tervikuna on jalakad esteetiliselt hinnatud liigid. Enne jalakasurma kahjutuse aega on jalakaid hinnatud üheks linnakeskkonda paremini taluvateks liikideks. Kui harilik jalakas on oluline bioloogilise mitmekesise hoidja metsakoosluses, siis künnapuu on ise kaitsealune puuliik. Jalasurma leviku ja kahjutuse hindamiseks ning analüüsiks ongi nimetatud projekt ellu kutsutud. Käesolev projekt analüüsis lisaks haigusetekitajatele ka kahjurputukaid ehk patogeeni siirutajaid. Täpsemad projekti eesmärgid on järgmised: 1) seirata jalakasurma tekitajate levikut ja ohtlikkust; 2) hinnata võimalike patogeeni vektoreid ja nende arvukust; 3) töötada välja ja testida patogeeni DNA põhiseid tuvastamise võimalusi kiireks avastamiseks; 4) katseala rajamine ja tõrjestrateegia välja töötamine.Kirje Karantiinse pruunvöötaudi ja teiste ohtlike vöötaudide seire, diagnostika ja tõrjestrateegia : täitmise lühiaruanne(2013) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Hanso, Märt (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakasvatuse osakondKäesolev uurimistöö käsitleb eelkõige vöötaudide tekitajate (Mycosphaerella spp.) seire ja diagnostika põhimõtteid. Tegelikult ongi vöötaudide looduses tuvastamine ja ka laboratoorselt nende haigusetekitajate määramine keeruline ja raske. Põhjus on asjaolus, et vöötaudi tekitavad liigid kuuluvad ühte keerukasse perekonda (Mycosphaerella) ning nende välised sümptomid on tihti väga sarnased, kuid kahjustused puudele erinevad. Haigusetekitajate määramise küsimusi üritas käesolev uurimistöö lahendada. Uurimistöö üks olulisemaid eesmärke oli jälgida ning analüüsida, milline on invasiivsete vöötaudide levik meie metsades, haljastusaladel ja arboreetumites. Eelkõige seirati karantiinset ja ohtlikku haigust pruunvöötaudi (tekitaja Mycosphaerella dearnessii, anamorf Lecanosticta acicola) tema Eestis esmaavastamise kohas Tallinna Botaanikaaias (TBA) ning püüti leida teisigi võimalikke haiguskoldeid mujal Eestis ja ka Põhja-Lätis. On ju tegemist nimetatud haiguse ilmselt lõunast põhja suunas toimuva areaali laienemisega. Oluline oli teada saada, kas pruunvöötaud on levinud jätkuvalt ainult TBA-s, kuhu ta ilmselt eksootmänniliikidega kogemata sisse toodi, või on seda haigust juba lõuna poolt jõudnud ka mujale Eestis ning, teisest küljest, kas haigusetekitaja on levinud välja TBA piiridest. Vöötaudide tekitajad on nii kaugel põhjas nende jaoks täiesti uues keskkonnas ja patogeeni käitumine teadmata, seepärast analüüsiti vastavate haigustekitajaid levitavate eoste sporulatsiooni (s.o. eoste produktsiooni), eelkõige millest lähtuvad tõrjepõhimõtted nimetatud ohtlike vöötaudide vastu. Teadaolevalt levib Euroopas kaks punavöötaudi tekitajat Dothistroma septosporum (teleomorf ehk suguline arengujärk Mycosphaerella pini) ja Dothistroma pini (teleomorf teadmata). Viimast pole Eestis veel leitud, tema olemasolu meil kontrolliti molekulaarseid meetodeid kasutades. Käesoleva töö üks eesmärke oli ka lühikese ja võimalikult praktilise männi okkahaiguste määraja koostamine. Käesolev projekt on olnud suureks abiks rahvusvahelises meie osalemisel rahvusvahelises COST projektis DIAROD ja Eesti poolse sisuka teadustöö tegemisel selle raames. Suurimad tänud rahastajale Keskkonnainvesteeringute Keskusele.Kirje Olulisimate juuremädanike kahjustuste uuring okaspuu puistutes : täitmise lõpparuanne(2018) Drenkhan, Tiia (koostaja); Padari, Allar (koostaja); Laas, Marili (koostaja); Jürimaa, Katrin (koostaja); Drenkhan, Rein (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutVastavalt Eesti Maaülikooli (EMÜ) ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) vahel 30. novembril 2016. aastal sõlmitud lepingule nr. 3-2_8/5671-5/2016 teostati 2016.-2018. aastal olulisimate juuremädanike tekitajate leviku ja kahjustuse uuringud okaspuupuistutes. Projekti vastutavaks täitjaks: Eesti Maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi metsakasvatuse- ja metsaökoloogia õppetooli teadur Tiia Drenkhan ning projekti täitjateks Eesti Maaülikooli metsakasvatuse- ja metasökoloogia õppetooli laborant Katrin Jürimaa, doktorant Marili Laas, teadur Kalev Adamson ja dotsent Rein Drenkhan. Juurepessu kahjustuse modelleerimise mudelid koostas metsakorralduse- ja metsatööstuse osakonna teadur Allar Padari. Käesolev projekt on jätkuprojekt KIKi projektile nr. 3698 (2012-2014) „Olulisemate juuremädanike tekitajate leviku ja kahjustuste uuring Eestis“, mille tulemustes toodi välja võimalik kahjude hinnang sõltuvalt puistu keskmisest vanusest viljakate kuuse- ja männienamusega puistutes ning esitati mudelid juuremädanike ja eelkõige juurepessu kahjustuste (leviku) modelleerimiseks. Projekti esimeses järgus koguti proove vaid uuendusraie puistutest, seetõttu oli mudeli prognoosi täpsuse parandamiseks vajalik koguda lisaproove ka noorendike ja harvendusraie puistutest. Seda eesmärki silmas pidades koguti käesoleva projekti raames proove erineva vanusega männipuistutest: noorendikud, harvendusraie ja uuendusraie alad. Aruandes esitatakse hariliku männi andmestik, hariliku kuuse erinevates vanusevahemikus (1-20; 21-40; 41-60; 61-80; 81-100 ja üle 100) kogutud proovide tulemusi analüüsitakse ning esitatakse vastavad andmed RMK projekti „Kuusikute raieaja ja raieviiside mõju patogeenide levikule ja arvukusele ning puistu elurikkusele viljakates kasvukohatüüpides“ (kestvus 01.09.2016-31.08.2019) raames, mille põhitäitjate hulgas on ka käesoleva aruande autorid (R. Drenkhan, A. Padari, T. Drenkhan). Käesoleva projekti eesmärgiks on olulisemate juuremädanike tekitajate (juurepess ja külmaseen) leviku ulatuse ja liigilise koosseisu ning esinemise sageduse uurimine viljakates kasvukohatüüpides ning juurepessu kahjustuste modelleerimise mudeli täiendamine hariliku männi puistutest kogutud andmete põhjal. Okaspuupuistutes, mis moodustavad enamuse meie metsadest ja annavad olulisema osa saadavast tarbepuistust, põhjustavad juuremädanikud enim kahjustusi. Hinnanguliselt kaotab üksnes juurepessu tõttu metsaomanik kuni kolmandiku potentsiaalsest metsatulust ning kahju kogu Euroopas ulatub ca 790 miljoni euroni aastas (Woodward et al., 1998). Lisaks tuleb arvestada patogeenide võimalikke kahjutusi kliimamuutuste kontekstis, sest ilmastikus toimuvad muutused soodustavad patogeenide levikut. Projekti tulemused on olulised rahvusvahelises koostöös, näiteks juurepessu geneetilise struktuuri uuringute osas. Juurepessu geneetilise struktuuri tundmine on oluline efektiivsema tõrjestrateegia välja töötamiseks, see annab informatsiooni seene geneetilisest mitmekesisusest ning aitab hinnata patogeeni levikupotentsiaali ja elujõulisust. Tulemuste analüüsimisel on oluline taustainfona silmas pidada eelmise metsapõlve kändude nakkuskoormust noorendikes (so. mädaniku olemasolu kändudel) ning mädaniku ulatust raiekändudel (harvendusraie, uuendusraie alad). Käesoleva projekti tulemuste põhjal ei esitata konkreetseid numbreid juuremädanike poolt tekitatava majandusliku kahju suuruse kohta. Küll aga antakse hinnang sõltuvalt puistu vanusest ja metsa arenguklassist ning raieviisist männienamusega puistutes.Kirje Saaresurma epideemiline analüüs tõrjestrateegia alusena : täitmise lühiaruanne(2015) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Drenkhan, Tiia (koostaja); Hanso, Märt (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut21. sajandi algus tõi kogu maailmas, sealhulgas ka Euroopas, eriti aga just Põhja-Euroopas endaga kaasa hulgaliselt uusi metsakaitselisi probleeme, millistest ehk isegi olulisimad kuuluvad puude haiguste, seega metsapatoloogia valdkonda. Ilmselt on vastavad muutused toimunud kahe suure teguri – 20. sajandi viimasel kümnendil alanud kliima (eriti talve-kliima) soojenemise, kuid ka globaalse kaubanduse, s.h. elustaimede (seemned, istikud) ja puit-pakkeja –täidismaterjalide transpordi tohutu kasvu tõttu nii kontinentide siseselt kui ka nende väliselt. Sellele eelnenud, paar viimast sajandit kestnud kontrollimatu puuseemnete levitamine – alates taskupõhjas kaasatoomisest turismi- ja muudelt reisidelt kuni teadlikuma ja ulatuslikuma „võõrpuuliikide introduktsiooni“ nime all toimunud tegevusteni. Võõra päritoluga puuseemnete muldasängitamine on loonud paljudes paikades, nii ka Eestis, olukorra, kus talvekülmade kui lõunapoolseid haigusetekitajaid seni takistanud teguri äralangemise tõttu saabuvad patogeenid leiavad uutel, põhjapoolsetel aladel eest ka „kaetud laua“ neile kodumaalgi enim-sobinud puuliikide näol. Ja pole imestada, et tagajärjed võivad osutuda ja ongi osutunud katastroofiliseks! Nagu näiteks karantiinsete puna- ja pruun-vöötaudi puhul okaspuudel või uue invasiivse metsahaiguse – saaresurma näol meie lehtpuumetsades ning haljasaladel. Saaresurma puhul avaldub aga veel hoopis teinegi, nii inim- kui taimepatoloogias põhimõtteliselt juba varemgi tuntud aspekt: äsja sissetoodud haigusetekitajaga on kohalikul populatsioonil ajalooliselt (s.o. evolutsioonis) puudunud igasugune kontakt ja patogeenile kohastumata peremehe (inimese või taime) ootamatu kontakt virulentse uustulnukaga lõpeb ränga epideemiaga (nagu näit. Ameerika indiaanlastelt pärinev süüfilis Euroopas, kartuli lehemädanik põllumajanduslikus ja - miks mitte, ka saaresurm metsapatoloogias). Epidemioloogia ongi teadus, mis „ajab jälgi“ epideemiateks arenenud/kujunenud haigustel, üritades mõista põhjusi ja seoseid, mis tõid endaga kaasa sedavõrd tõsiseid tagajärgi majandusele, kuid ka looduslikule mitmekesisusele ja –tasakaalule – muidugi selleks, et luua teoreetilised alused senistele järgnevate uute ebasoovitavate tulnukate kiireks avastamiseks ning nende vastase tõrjestrateegia väljatöötamiseks. Ja taas, nagu vöötaudide puhul okaspuudel, ei saa ka saaresurma sündroomi uurimisel läbi „kaksikvendadeta“, s.o. palju segadust tekitavate, morfoloogiliselt äärmiselt raskesti eristatavate sõsarliikideta, millised on aga äärmiselt erineva virulentsuse ja teiste käitumistunnustega. Nii on see juhtunud ka saaresurma sündroomis. Saaresurma puhul, millist tunneme, täpsemalt väljendudes – millist oleme kogenud kasvava puhanguna alles vähem kui kümmekond aastat, ei saa me veel muidugi palju rääkida tema „tundmisest“. Mis puutub saaresurma, siis käesolevaga aruantava KIK´i uurimisprojekti eelselt olime Eestis teaduslikult vaieldamatult/ümberlükkamatult tõestanud tema esinemise ja kiire edenemise ning DNA-metoodika abil (tänu KIK´i rahastusel loodud DNA-laborile meie töörühma käsutuses!) identifitseerinud patogeeni kuuluvuse samasse, Euroopa keskosast 5 lähtuvasse (mis on küll alles hüpoteesi tasemel!) epideemiasse. Ja kogu muu saareurma epidemioloogilises uurimistöös saadud informatsioon käesolevas aruandes on hangitud juba käesoleva, samuti KIK´i rahastusel toiminud projekti raames. Tihe koostöö EMÜ (ja sellele eelnenud ZBI) mükoloogidega on andnud meile saaresurma epidemioloogilisel „jälgede ajamisel“, so. patogeeni ja tema süütu sõsarliigi ajaloo uurimisel Eestis (ja fragmentaarselt ka väljaspool Eestit!) väärtuslikke vihjeid ajast, mil kõnealust mikroseent ei peetud veel ohtlikuks patogeeniks. Probleemi ulatust ja tõsidust arvestades kogu Euroopas pole meie uurimisrühm ainus, kes saaresurma epidemioloogiaga tegeleb. Tugevad rühmad tegutsevad Kesk-Euroopas (eriti Šveitsis ja Tšehhis) ning Põhjalamaadest Norras ja Rootsis. Nendega on meil tihe koostöö ja informatsiooni vahetus mitte ainult konverentsidel, vaid ka seminaridel (COST projekti Fraxback), „töötubades“ (Workshops) ja ühistel ekspeditsioonidel (nagu näiteks aruandeperioodil toimunu Venemaa Kaug-Itta - saaresurma tekitaja alg-kodumaale).Kirje Tõrjemeetmete tegevuskava ohtlikele kultiveerimismaterjali kahjustajatele punavöötaudile ja pruunvöötaudile : kokkuvõttev aruanne(2019) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Laas, Marili (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetoolInvasiivsete patogeenide koloniseerimisprotsessi on vallandanud peamiselt kliima soojenemine ja kasvav majanduse globaliseerumine. Viimasel aastakümnel on Balti- ja Põhjamaades dokumenteeritud ligi tosin invasiivset puude haiguse tekitajat, sealhulgas ka männi okkahaigused pruunvöötaud (Lecanosticta acicola (Thümen) A. Sydow) ja punavöötaud (tekitajad Dothistroma septosporum (Dorog.) M. Morelet ja Dothistroma pini Hulbary). Käesoleva töö eesmärk on saada tegevusjuhised kultiveerimismaterjali ohtlike kahjustajate punavöötaudi ja pruunvöötaudi ennetamiseks või siis juhuks, kui nimetatud kahjustajad on avastatud kultiveerimismaterjali tootvas ja importivas taimlas. Punavöötaudi tekitaja kottseen Dothistroma septosporum (varasemad nimed Mycosphaerella pini, Scirrhia pini) ja D. pini ning pruunvöötaudi tekitaja kottseen Lecanosticta acicola (varasemad nimed Mycosphaerella dearnessii, Scirrhia acicola, Lecanosticta pini) on ohtlike kahjustajate nimekirjas juhul, kui need esinevad männi Pinus L. istutamiseks ette nähtud taimedel, välja arvatud seemned (Nõukogu direktiivi 2000/29/EÜ II lisa). Ohtlike kahjustajate levitamine on keelatud ning nende leviku piiramiseks tuleb rakendada tõrjeabinõusid. Töös antakse põhjalik Eesti teadlaste-patoloogide poolt tehtud tööde baasil ning asjakohasel teaduskirjandusel baseeruv ülevaade puna- ja pruunvöötaudide tekitajate bioloogiast, ökoloogiast, levikust nende sümptomitest ja diagnostikast ning võimalikest tõrjeabinõudest üldiselt ja siis kui taimlas on avastatud eelpoolnimetatud ohtlik kahjustaja. Kirjeldatud on riske importiva taimla ja ainult kodumist materjali kasutava taimla vahel. Lisaks on analüüsitud majanduslikku kahju ning kahju minimeerimise võimalusi taimlates.Kirje Uue invasiivse patogeeni Diplodia sapinea ohtlikkuse analüüs Eestis : täitmise lühiaruanne(2016) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Jürimaa, Katrin (koostaja); Drenkhan, Tiia (koostaja); Hanso, Märt (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutDiplodia sapinea (Fr.) Fuckel on nii Eesti kui teistegi Balti riikide jaoks uus patogeen erinevatel männiliikidel (Pinus spp.), kuid teda on leitud ka teistel okaspuudel. Oluline on kohe märkida, et varem tunti sama haigusetekitajat, eri aegadel Sphaeropsis sapinea Fr.: Fr./ Dyko & Sutton ning Diplodia pinea (Desm.) Kickx. nime all. Diplodia sapinea on lõunapoolse päritoluga, kõikjal tuntud kui okaspuid universaalselt kahjustav seenpatogeen, mille me Eestis alles hiljuti avastasime majanduslikult olulisimal puuliigil harilikul männil (P. sylvestris). Seen kahjustab teatavasti mändidel nii okkaid, võrseid, juuri, käbisid (s.h seemned), kui ka tekitab teadaolevalt isegi puidusinetust, rikkudes sellega männi tarbepuitu. D. sapinea on siiski tuntud eelkõige männi võrsete haiguse tekitajana (ingl. k. Diplodia tip blight või Sphaeropsis tip blight) (Mehl jt. 2013). Diploda sapinea on võimeline kahjustama igas vanuses mände nii taimlates, linnahaljastuses, metsakultuurides kui ka looduslikes metsades (Blodgett and Bonello 2003). D. sapinea´d peetakse üldiselt sekundaarseks patogeeniks, s.t et haigusetekitaja põhjustab kahjustusi mitmete abiootiliste ja biootiliste stressifaktorite esmase toime järel (Sinclair and Lyon 2005). Kuid D. sapinea suurim probleem seisneb selles, et seda patogeeni on võimalik levitada asümptomaatiliste taimedega ning puidu ja seemnetega (Mehl jt. 2013). Projekti põhieesmärgiks oli uurida nimetatud ohtliku haigusetekitaja levikustrateegiat ja dünaamikat Eestis kui teadaolevalt tema Euroopa põhjapoolseimas levikupiirkonnas ning tema bioloogiat, s.h eriti patogeeni eoste sesoonse levimise aega, sümptomite arengut harilikul männil ja sellega ekstrapoleeritavalt ka kogu Põhja Euroopa olude jaoks, kuid hinnata ka tema ohtlikkust metsandusele ja eriti just eksoot-männiliikide kasvatamisele linnahaljastuses.Kirje Uute invasiivsete (s.h karantiinsete) metsahaiguste areng ja mõju meie metsaloodustele kliimamuutuste taustal : täitmise aruande lühikokkuvõte(2011) Drenkhan, Rein (koostaja); Drenkhan, Katrin (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituutUurimistöö üldeesmärk on jälgida ning analüüsida, kuidas uued (sh. karantiinsed) haigused mõjutavad meie metsi ja pargipuid. Projekti teine vajadus ja mõte tuleneb sellest, et seni uurimata ja täiesti tundmatud on meie poolt äsja avastatud, s.h. karantiinsete haiguste arengutsüklid, levimisviisid ja seepärast ka tõrjestrateegia. Kolmas aspekt on püüda avastada Eestile senini veel täiesti uusi ja äsja saabuvaid seenhaigusi. Selleks tuleb haigusproove kogu Eestist regulaarselt koguda ja laboratoorselt analüüsida, sealhulgas ka puhaskultuuride ning DNA meetodeil. DNA metoodika kasutamise vajalikkus tuleneb eelkõige sellest, et väga sarnaste tunnustega liike omavahel eristada ning vajadusel täpset liiki määrata. Viiendaks oli kavas uurida, kas uued invasiivsed haigused saabusid jõuliste patogeenidena või kujutavad endast vaid äsjaste ilmastiku-ekstreemsuste taustal rängalt kahjustada saanud peremeestaimede koloniseerijaid, s.t kas peremeestaimede (näiteks hariliku saare) kannatused hakkasid pihta uue haiguse saabudes või oli olulisim tegur ilmastiku ekstreemsus. Nimetatud eesmärgi täitmiseks analüüsiti saarte radiaalkasve. Projekti lõppeesmärk on olulisemate uute haiguste tõrjestrateegiate väljatöötamine kogu Eestile, mida pole võimalik teha ilma vastava kohapealse rakendusteadusliku uurimistööta. Niisamuti on tõrjestrateegiad olulised ka Eesti metsamajandusele, keskkonnateaduse ja –kaitsele ning sealhulgas üldsuse informeerimine meie metsalooduses toimuvatest patoloogilistest protsessidest. Mitte vähem tähtis pole ka Eesti metsapatoloogiateaduse vähemalt senise taseme hoidmine, uute kontaktide loomine ja esindamine rahvusvahelise erialase suhtluse tasandil. Käesolevas lühiaruandes peatutakse vaid selle rakendusteadusliku uurimistöö kõige olulisematel üldistavatel tulemustel. Detailsema ülevaate uurimistöös tehtust saab aruandele lisadest, mis koosnevad uurimistöö materjalide ja tulemuste põhjal koostatud ja avaldatud artiklitest. Artikleid on ilmunud nii rahvusvahelistes teadusväljaannetes nagu ajakirjad Forest Pathology ja New Disease Reports kui populaarteaduslikus ajakirjas Eesti Mets ning ajalehtedes Sakala ja Eesti Päevaleht. Muu hulgas on rahvusvahelistel foorumitel peetud süvateaduslikke ettekandeid ja rakenduslikes küsimustes loodushuvilisele üldsusele suunatud/tehtud töid (kirjavahetus – pärimised ja vastused käesoleva lepingulise uurimistöö küsimustes). Aruande koostaja on tänulik SA Keskkonnainvesteeringute Keskusele oluliste metsahaiguste alaste uuringute rahastamise eest, mis on olnud hindamatu toetus käesoleva aruande koostaja doktoritöö (Okkajäljemeetodi kasutamisest männi okkahaiguste epidemioloogilises uurimistöös, Tartu 2011) valmimisele ning seega ka oluliste rakendusteaduslike küsimuste lahendamisele.