Sirvi Autor "Arus, Liina (juhendaja)" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 11 11
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Bioaktiivsed ained vaarika viljades(2015) Sepping, Eliise; Arus, Liina (juhendaja); Kaldamäe, Hedi (juhendaja)Uurimistöö eesmärgiks on kirjanduse ja erinevate uurimustööde põhjal võrrelda erinevate sortide ja säilitusviiside mõju vaarika viljades leiduvate olulisemate bioaktiivsete ühendite: askorbiinhape, antotsüaanide ja ellagitanniinide sisaldusele. Töö hüpotees on: bioaktiivsete ühendite sisaldust vaarika viljades mõjutavad sordiomadused ja säilitusviis. Uurimistöö kirjanduslik ülevaade annab ülevaate vaarika botaanilisest kuuluvusest ja bioloogilistest iseärasustest, vaarika biokeemilisest sisaldusest ning bioaktiivsetest ainetest vaarika viljades. Kirjanduse ülevaatest selgus, et vaarikas on kõige olulisematest bioaktiivseteks aineteks askorbiinhape, antotsüaanid ning ellagitanniinid ja elaaghape. Materjali ja metoodika osas kirjeldab uurimustöid, kus uuriti askorbiinhappe, antotsüaanide, ellagitanniinide ja elaaghappe sisaldust vaarika viljades ning nende külmutamise ja säilitamise mõju neile. Materjali ja metoodika osa koostamiseks kasutati ISI WEB OF KNOWLEDGE andmebaasi, valiti avaldamise aastateks 2000-2015 ning otsingu märksõnad: raspberry cultivars and anthocyanins; raspberry cultivars and ellagitannins; raspberry cultivars and ascorbic acid; effect of freezing and storage on anthocyanins, ellagitannins and ascorbic acid. Materjali ja metoodika osa koostamiseks valiti välja 12 teadusartiklit. Uurimustöö tulemustest ja analüüsist selgus, et askorbiinhappe, antotsüaanide ning ellagitanniinide ja elaaghappe sisaldust ning külmutamist ja säilitamist mõjutab eelkõige vaarika sort. Vaarika viljade viljumisajal ja viljade värvil on bioaktiivsete ainete sisaldusele väiksem, kuid olenevalt sordist individuaalne mõju.Kirje Eestis aretatud maasika ja vaarika sordid ja nende keemilise koostise võrdlus looduslike liikidega(Eesti Maaülikool, 2017) Vinogradov, Mailis; Starast, Marge (juhendaja); Raal, Ain (juhendaja); Arus, Liina (juhendaja); AiandusEesti tarbijad peavad toidukaupade ostueelistuste tegemisel oluliseks kodumaist päritolu ning tootjatele pakuvad huvi eesti sordid. Samas ei kasvata Eesti marjakasvatajad kohalikke maasika (Fragaria L.) ja vaarika (Rubus L.) sorte, vaid välismaiseid kultuursorte. Bakalaureusetöö eesmärk oli anda kirjanduse põhjal ülevaade maasika ja vaarika bioloogilistest eripäradest, vilja keemilisest koostisest ning Eestis aretatud sortidest. 2016. aasta suvel viidi läbi katse, mille käigus olid vaatluse all kolm Eesti aedmaasika (Fragaria × ananassa) sorti (‘Edu, ‘Helean’, Regatt 80’), mida võrreldi sordiga ’Sonata’ ja metsmaasikad (Fragaria vesca) viiest erinevast kasvukohast. Korjati veel kuus Eestis aretatud vaarikasorti (’Aita’, ‘Alvi’, ’Helkal’, ’Espe’, ‘Siveli’, ‘Tomo’), võrdluseks oli ’Glen Ample’ ning looduslikke vaarikaid (Rubus idaeus) neljast erinevast kasvukohast. Viidi läbi mõõtmised (mass, pH) ja keemilise koostise määramine (kuivaine, rakumahla kuivaine, orgaanilised happed, fenoolsed ühendid, antotsüaanid, askorbiinhape). Kohalikud maasikasordid ’Edu’ sisaldas rikkalikult askorbiinhapet, sort ’Regatt 80’ oli kõrge orgaaniliste hapete ja rakumahla kuivaine sisaldusega ja ’Helean’ kõrge suhtarvuga. Metsmaasikates oli võrreldes aedmaasikaga rikkalikult kuivainet, fenoole ja antotsüaane. ’Glen Ample’ ja kohalike sortide vilja massi võrdluses ei olnud olulist erinevust sortidega ’Espe’ ja ’Helkal’. Eesti vaarikasort ’Helkal’ eristus kõrge rakumahla kuivaine poolest. ’Alvi’ oli kõrge pH ja suure kuivaine sisaldusega, ’Espe’ rakumahla kuivaine ja orgaaniliste hapete suhtarvuga ning ’Siveli’ viljades oli suurel hulgal orgaanilisi happeid. Eestis aretatud vaarikasort ’Tomo’ viljades oli rikkalikult askorbiinhapet. Vaarika kultuursordid sisaldasid enam askorbiinhapet kui looduslikus kasvukohas kasvanud vaarikad. Käesoleva bakalaureusetöö edasiarendusena saaks soovitada mõned kohalikud vaarikasordid arvestades nende keemilist koostist, haigus- ja talvekindlust PRIA kohaliku sordi kasvatamise toetuse hulka.Kirje Jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica Thunb.) erinevate sortide kasvatamise perspektiivsus Eesti tingimustes(Eesti Maaülikool, 2020) Repnau, Anna; Arus, Liina (juhendaja); Rätsep, Reelika (juhendaja)Jaapani ebaküdoonia (Chaenomeles japonica Thunb.) alaseid uurimistöid ei ole Eestis tehtud. Sellealane töö vajab edaspidist rohkem ja põhjalikumat uurimist, sest see väärtuslik puuviljakultuur väärib suuremat tähelepanu meie toidulaua rikastamisel. Ebaküdooniat kasutatakse väga laialdaselt Hiina meditsiinis kui antioksüdanti ja antibakteriaalset vahendit. Sajandeid on taime kasutatud aneemia, reuma, podagra ja südame-veresoonkonna haiguste raviks. Ebaküdoonia viljad sisaldavad mitmeid inimese tervisele kasulikke aineid ja ühendeid nagu näiteks orgaanilisi happeid, vitamiine, karotiine, pektiine ja teisi väärtuslike aineid. Magistritöö eesmärk oli välja selgitada ebaküdoonia sortide talvekindlus, saagikus ja saagi kvaliteet arvestades vilja massi, läbimõõtu ja viljaliha paksust. Lähtuvalt eelnevast püstitati hüpotees: Läti päritoluga Jaapani ebaküdoonia sordid ’Rasa’, ’Darius’, ’Rondo’, ’Cido’ ja ’Cido Red’ sobivad Eesti tingimustes kasvatamiseks nii talvekindluse, saagikuse kui ka viljade kvaliteedi seisukohast. Ebaküdoonia taimede talvekahjustusi ja õitsemist vaadeldi ja hinnati 2019. aasta kevadel ning viljade mõõtmised toimusid 2019. aasta sügisel OÜ Seedri Puukooli istandikus (Polli küla, Mulgi vald, Viljandimaa). Viljade mõõtmised, vaatlused ning analüüsid tehti 5 sordi kohta: ’Rasa’, ’Darius’, ’Rondo’, ’Cido’, ’Cido Red’. Esimese katseaasta tulemustest selgus, et talvekindlamad ja saagikamad sordid olid ’Rasa’, ’Darius’ ja ’Rondo’. Madalaima keskmise saagiga oli sort ’Cido Red’. Suurima massiga viljad olid sortidel ’Rasa’ ja ’Darius’. Kõige paksema viljalihaga oli sort ’Rondo’ ja väiksema seemnete osakaaluga olid sordid ’Rondo’ ja ’Darius’. Hüpotees leidis osaliselt kinnitust. Kõik katses olevad Läti sordid sobivad Eestis kasvatamiseks. Katses olevatest sortidest arvestades talvekindlust, saagikus ja vilja kvaliteeti on perspektiivikamad ’Rasa’, ’Darius’ ja ’Rondo’.Kirje Maasika-õielõikaja (Anthonomus rubi Herbst.) ja tema kahjustus erinevatel maasika ja vaarika sortidel(Eesti Maaülikool, 2017) Aab, Kristiina; Arus, Liina (juhendaja); AiandusMaasikal ja vaarikal on palju haiguseid ja kahjureid, mis põhjustavad suuri saagikadusid. Antud kultuuride oluline ühine kahjur on maasika-õielõikaja. Maasika-õielõikaja kahjustust on uuritud maasikal ja vaarikal Eestis ka varasemalt, kuid puuduvad andmed taasviljuvate vaarikasortide ja antud töös käsitletavate vaarikaaretiste kahjurikindluse andmed. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida maasika-õielõikaja sordi eelistust ning tema kahjustust erinevatel maasika ja vaarika sortidel. Teoreetilises osas antakse ülevaade maasika ja vaarika kahjuritest, kirjeldatakse maasika-õielõikajat ning tuuakse välja tema kahjustust mõjutavad tegurid ja võimalikud tõrjeviisid. Empiirilises osa kirjeldatakse katse materjali ja metoodikat. Andmed koguti 2016. aastal Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi Polli Aiandusuuringute Keskuses olevas maasika ja vaarika kollektsioonistandikust. Tulemustest selgus, et maasika-õielõikaja kahjustus sõltub nii maasika kui ka vaarika sordist. Maasika-õielõikajale osutusid vastupidavateks maasikasortideks ’Jonsok’, ’Pegasus’ ja ’Sonata’ ning vastupidavateks vaarikasortideks taasviljuvad ’Polka’, ’Polana’, ’Herakles’ ning suvelviljuvad aretised 14-02-01 ja 11-02- 15. Maasika-õielõikaja eelistab muneda maasikasortidele ’Florence’, ’Honeoye’ ja ’Helean’ ning vaarikasortidele ’Diana’ ja ’Aita’ õienuppudesse.Kirje Mõnede biopreparaatide mõju musta sõstra (Ribes nigrum L.) viljade biokeemilisele koostisele(Eesti Maaülikool, 2018) Kõks, Pille-Riin; Arus, Liina (juhendaja); Rätsep, Reelika (juhendaja); AiandusKäesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli välja selgitada biopreparaatide mõju musta sõstra (Ribes nigrum L.) viljade biokeemilisele koostisele. 2017. aastal viidi läbi lehe kaudu väetamise katse musta sõstra sordiga ’Ruben’ Tartumaal, Puhja lähedal Järvakülas asuvas musta sõstra maheistandikus ja sordiga ’Pamjati Vavilova’ Viljandimaal, Mulgi vallas Polli külas Polli Aiandusuuringute keskuse katseaias asuvas musta sõstra maheistandikus. Katses kasutati viit biopreparaati: Raskila, Greentop Taimeramm, Folicist, Fylloton ja Vinasse. Kontrollvarianti pritsiti puhta veega. Biopreparaatidega tehti 3 pritsimist: 1. juunil, 19. juunil ja 6. juulil. Musta sõstra viljad korjati mõlemal katsealal nende täisküpsusel, 2.08.2017, kummastki istandikust 6 varianti. Viljad korjati plastkarpidesse ja paigutati sügavkülmikusse (-18 °C). EMÜ Polli aiandusuuringute keskuse laboris viidi läbi viljade biokeemilised analüüsid. Biopreparaatide mõju hindamisel musta sõstra viljade massile ja biokeemilisele koostisele esimesel katseaastal ei ilmnenud suuri erinevusi. Vinasse suurendas ’Ruben’ sordi viljade askorbiinhappe sisaldust võrreldes kontrollvariandiga 28 mg võrra. Sellest lähtuvalt püstitatud hüpotees ei leidnud kinnitust, kuna katsete tulemused ei erinenud kontrollvariandist märgatavalt. Täpsemate järelduste tegemiseks on vaja võrrelda mitme aasta uuringuid nii võrdluses kontrollvariandiga kui erinevate biopreparaatide vahel.Kirje Musta leedri (Sambucus niga L.) kasvatamine ja viljade kvaliteet põhjamaade tingimustes(Eesti Maaülikool, 2020) Lulla, Mariliis; Rätsep, Reelika (juhendaja); Arus, Liina (juhendaja)Musta leedrit (Sambucus nigra L.) on aastaid laialdaselt kasutatud meditsiinilistel eesmärkidel ning toiduainetööstuses, ent teadlikkus selle taime headest omadustest on jäänud vajaka. Musta leedri viljad sisaldavad mitmeid inimese tervisele vajalikke aineid ja ühendeid, näiteks erinevaid fütokemikaale, polüfenoolseid ühendeid ning mikro- ja makroelemente. Musta leedri kasvatamine ei ole Eestis küll kuigi levinud ent on populaarsust kogumas ning erinevad puukoolid müüvad päris palju erinevaid sorte. Musta leedri puhul on tegemist väga mürgise taimega ning kasutamiseks sobivad vaid täielikult küpsed viljad. Töö eesmärk oli teaduskirjanduse põhjal välja selgitada musta leedri kasvatamise ja kasutamise võimalused ning viljade kvaliteediomadused Põhjamaade tingimustes. Töös püstitatud hüpotees leidis osaliselt kinnitust. Tänu sordiaretusele saab olenevalt asukoha eripäradest valida sobivaima sordi, kuid must leeder sobib Põhjamaade tingimustes kasvama pigem ranniku lähedusse, sest sisemaa karmid talved on talle liiast. Eelistab ta siiski pehmemat kliimat.Kirje Musta leedri (Sambucus nigra L.) viljade omaduste võrdlev hindamine(Eesti Maaülikool, 2023) Kasper, Katrin; Rätsep, Reelika (juhendaja); Arus, Liina (juhendaja)Musta leedri viljad sisaldavad olulisel määral erinevaid inimese tervisele kasulikke bioaktiivseid aineid, eelkõige orgaanilisi happeid ja fenoolseid ühendeid. On teada, et musta leedri viljade kvaliteeti mõjutab sort, kasvukoht ja -aasta ning samade sortide erinevad kvaliteedinäitajad võivad erinevates kasvupiirkondades osaliselt erineda. Käesolev katse viidi läbi aastatel 2019–2021 Viljandimaal Seedri Puukool OÜ katseistandikus ja Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses. Eesmärgiks oli välja selgitada kolme sordi viljade füüsikaline ja biokeemiline kvaliteet Eesti tingimustes sõltuvalt kasvuaastast. Katse andmetel erinesid musta leedri sordid 'Haschberg', 'Sampo' ja 'Riese aus Vossloch' tarja massi ja viljade arvu poolest tarjas. Sordil ‘Sampo’ olid oluliselt suuremad tarjad kui teistel sortidel, vastavalt 55 g ja 293 vilja tarjas. Ühe vilja keskmist massi sort ega kasvuaasta ei mõjutanud. Kasvuaasta mõjutas viljade biokeemilist koostist. Kõige suurem viljamahla kuivaine ja askorbiinhappe sisaldus avaldus aastal 2021, vastavalt 15,6 °Brix ning 48 mg/100 g. Kõige suurem tiitritavate hapete sisaldus oli aastal 2019, vastavalt 1,16 %. Polüfenoolide ja antotsüaanide üldsisaldus oli aastal 2019 oluliselt madalam kui aastatel 2020 ja 2021. See varieerus kolme katseaasta jooksul vastavalt 884–1086 mg ja 608–816 mg/ 100 g. Tulemustest selgus, et sordid 'Haschberg', 'Sampo' ja 'Riese aus Vossloch' erinesid viljade füüsikaliste omaduste poolest, kuid ei erinenud üksteisest viljade biokeemilise kvaliteedi poolest. Kasvuaasta mõjutas oluliselt musta leedri viljade biokeemilist koostist, aga mitte füüsikalisi näitajaid, mis olid seotud sordiomadustega. Kuna Eestis on musta leedri kasvatamist veel vähe uuritud, tuleks katsetega jätkata. Tähelepanu oleks vaja pöörata ka sortide talvekindlusele ja viljade valmimise ajale.Kirje Pihlaka (Sorbus sp.) sortide ja hübriidide viljade füüsikalised omadused ja biokeemiline koostis(Eesti Maaülikool, 2018) Sarapuu, Heleene; Arus, Liina (juhendaja); Rätsep, Reelika (juhendaja); AiandusPihlakate perekond (Sorbus) on väga rikkalik, neid on üle saja liigi. Karmi kliimaga piirkondades, kus teised puuviljakultuurid ei edene, avab pihlakakasvatus täiesti uued perspektiivid. Kõik pihlakad on hinnatud ilupuud, eriti kehtib see dekoratiivvormide ja - sortide kohta. Pihlakate dekoratiivsus peitub nende võrakujus, kevadel rikkalikus õitsemises ning lehtede ja viljade sügisvärvuses. Bakalaureusetöö eesmärgiks oli anda ülevaade pihlakate süstemaatikast ning võrrelda erinevate pihlaka sortide ja hübriidide viljade füüsikalisi omadusi ja biokeemilist koostist. Teoreetilises osas antakse ülevaade pihlaka liikide süstemaatikas, nende bioloogiast ja kasvatamisest ning kasutusvaldkondadest. Empiirilises osa kirjeldatakse katse materjali ja metoodikat. Katse viidi läbi 2018. aastal Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi Polli Aiandusuuringute Keskuses. Viljades määrati viljamahla kuivaine, tiitritavate hapete ja askorbiinhappe sisaldus. Samuti mõõdeti viljamassi pH. Tulemustest selgus, et hariliku pihlaka sortidest kõige suuremate kobarate massiga (üle 40g) ja rohkemate viljadega kobara kohta (üle 68 tk) olid sordid ’Rosina’, ’Oranzevaja’ ja ’Määripihlakas’. Ka varisenud viljade osakaal jäi nendel sortidel väheldaseks. Samas oli nende sortide keskmine vilja mass keskpärane (0,6-0,7g), kuid viljad olid kõige askorbiinhapperikkamad (üle 110 mg 100g-1). Kõige suuremate viljadega olid hübriidsordid ’Alaja Krupnaja’ (1,6g), ’Granatnaja’ (1,2g) ja ’Titan’ (1,2g). Samas oli nende kobarates kõige vähem vilju (kuni 20 tk) ning kõige väiksem askorbiinhappe sisaldus (alla 50 mg 100g-1). Saadud tulemustest võib järeldada, et looduslikult kasvav pihlakas on võrreldes hübriidsortidega suurema mahlakuivaine sisalduse ja tiitritavate hapete sisaldusega. Hariliku pihlaka sordid on suurte kobaratega, kuid hübriidsortidest väiksemate viljadega. Pihlaka hübriidsordid on võrreldes hariliku pihlaka sortidega suuremate viljadega, kuid väiksema askorbiinhappe sisaldusega. Saadud tulemused on kasutatavad pihlakaviljade töötlejatel, kellele on antud töö abiks kvaliteetsema ja väärtuslikuma tooraine valimisel.Kirje Sinise kuslapuu (Lonicera caerulea L.) sortide viljade füüsikalised omadused ja biokeemiline koostis(Eesti Maaülikool, 2018) Tõnisson, Siim; Arus, Liina (juhendaja); Rätsep, Reelika (juhendaja); AiandusEestis on sinise kuslapuu (Lonicera caerulea L.) ja tema sortide kohta seni tehtud küllaltki vähe uurimistööd. Perspektiivika ning vastupidava taimena vääriks ta aga palju suuremat tähelepanu. Kuslapuu viljad sisaldavad mitmeid inimese tervisele kasulikke aineid ja ühendeid nagu näiteks erinevaid vitamiine, fenoolseid ühendeid, valke, lipiide, orgaanilisi happeid jne.. Võrreldes teiste viljadega nagu mustikas, apelsin jt. on eriti suur A ja C vitamiini sisaldus. Eesti turule on ilmunud väga palju uusi sinise kuslapuu sorte, kuid pole teada kuivõrd või kas üldse nad vanematest levinumatest sortidest paremad on. Töö eesmärgiks oli selgitada välja mõnede Eesti istikuärides ja puukoolides müügil olevate uuemate sinise kuslapuu (Lonicera caerulea L.) sortide viljade füüsilised ja keemilised omadused, mille järgi saab hinnata nende kvaliteedi näitajaid ja sobivuse nii lauamarjaks, kui ka põllumajanduslikuks suurtootmiseks. Lisaks oli eesmärgiks ka uuemate sortide tutvustamine lugejale. Uurimistöö viidi läbi 2017. aastal. Sinise kuslapuu (Lonicera caerulea L.) erinevate sortide viljad korjati mõõtmiste ja keemiliste analüüside tegemiseks Eesti Maaülikooli (EMÜ) Polli Aiandusuuringute keskuse kollektsioonistandikust. Uurimistöös olid vaatluse all 14 sinise kuslapuu sorti: ´Roksana`, ´Zolushka`, ´Baktšarskaja` (vanemad sordid), ´Amphora`, ´Lebedužka`, ´Morena`, ´Leningradski Velikan´, ‘Mordy Triumph` (vanemad sordid, kuid Eesti turul üsna uued sordid), ´Czulymskaja`, ´Borealis`, ´Tundra`, ´Indigo Gem`, ´Indigo Treat`, ´Duet` (uuemad sordid). Esimese katseaasta tulemustest selgus, et uuemate sortide viljad ületavad keskmiste suurusnäitajate poolest vanemate sortide vilju. Viljade pikkuselt ja massilt on enamusest vanadest sortidest suurem ´Czulymskaja` ning viljade laiuselt ´Indigo Treat`. Uute sortide viljades on väiksem rakumahla kuivaine sisaldus. Uuemate ja vanemate sortide viljades on võrdne pH tase. Uuemad sordid ületavad vanemaid tiitritavate hapete sisalduse poolest viljades. Uuemate sortide seas on kõige suurem tiitritavate hapete sisaldus sortidel ´Borealis` ja ´Tundra`. Uuemates sortides oli väiksem ka askorbiinhappe sisaldus. Kõige enam sisaldas askorbiinhapet sort ´Morena`. Tulemustest järeldub, et uued sordid ületasid vanemaid pigem viljade massilt ja pikkuselt. Biokeemilise koostise osas olulisi erinevusi ei esine.Kirje Toompihlaka (Amelanchier SP.) erinevate liikide võrdlev hindamine(Eesti Maaülikool, 2023) Naur, Erle; Rätsep, Reelika (juhendaja); Arus, Liina (juhendaja)Toompihlaka (Amelanchier Medik.) perekond on Eestis esindatud mitmete erinevate looduslike liikidega. Ka haljastuslahendustes võib erinevaid toompihlaka liike kohata. Kuigi meie puukoolide valikus leidub juba aastaid väärikaid ja mujal maailmas pikalt tuntud toompihlaka sorte, ei ole see taim meie koduaedades eriti levinud. Tegemist on meie kliimas täiesti külmakindla ning ka suhteliselt haiguskindla taimega, mida on lihtne kasvatada. Toompihlaka viljad on antotsüaanide rikkad ning tuntud just oma tervist edendavate omaduste poolest. Taim sobib ideaalselt kasvatamiseks ka maheviljelusse. Uurimistöö viidi läbi Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses aastatel 2018–2020. Töö eesmärgiks oli selgitada välja toompihlaka viljade keemilise koostise ning vilja massi erinevus lähtuvalt genotüübist. Töö hüpotees oli, et toompihlaka liigid ja üks lepalehise toompihlaka sort erinevad üksteisest oluliselt vilja massi ja viljade biokeemiliste ühendite sisalduse poolest. Käesolevas töös oli võrdluses kuus toompihlaka liiki ja üks sort, milleks olid sile toompihlakas (A. laevis), Lamarcki toompihlakas (A. lamarckii), lepalehine toompihlakas (A. alnifolia), väheseviljaline toompihlakas (A. bartramiana), rohkeõieline toompihlakas (A. florida), tähk-toompihlaka (A. spicata) Saulkrasti vorm ning lepalehise toompihlaka sort `Northline`. Töö käigus kaaluti viljade mass ning määrati rakumahla kuivaine, tiitritavate hapete, askorbiinhappe sisaldus ja pH väärtus viljades. Tulemustest selgus, et liigid ja sort erinesid üksteisest oluliselt vilja massi osas. Sealjuures mõjutas vilja massi ka kasvuaasta ilmastik. Rakumahla kuivaine sisalduse osas sarnanesid väheseviljaline toompihlakas ja rohkeõieline toompihlakas. Samaväärse rakumahla kuivaine sisaldusega olid ka tähk-toompihlaka ning lepalehise toompihlaka viljad. Ülejäänud genotüübid erinesid rakumahla kuivaine sisalduse poolest üksteisest oluliselt. Viljamahla pH oli sarnane tähk-toompihlaka Saulkrasti vormi ja lepalehise toompihlaka sordi `Northline` viljades. Ülejäänud genotüübid erinesid viljamahla pH poolest üksteisest oluliselt. Tiitritavate hapete poolest olid sarnased sile toompihlakas ja rohkeõieline toompihlakas. Ülejäänud liigid ja sort erinesid tiitritavate hapete poolest üksteisest oluliselt. Nii rakumahla kuivainet, tiitritavate hapete sisaldust viljades kui ka viljamahla pH- d mõjutas kasvuaasta. Ainus biokeemiline näitaja, mille poolest olid kõik genotüübid sarnased, oli askorbiinhape. Samas ka askorbiinhappe sisaldust viljades mõjutas kasvuaasta.Kirje Vaarika sordiaretuse suundumused ja valitud seemikute võrdlev hindamine(Eesti Maaülikool, 2019) Vinogradov, Mailis; Kikas, Ave (juhendaja); Arus, Liina (juhendaja); AiandusMaailmas on üleüldisteks vaarika sordiaretuse suundumusteks sortide hea saagikus ja vastupidavus haigustele ja kahjuritele, suured ja hea käitluskindlusega kvaliteetsed viljad, sobivus masinkoristuseks ja tunnelis kasvatamiseks. Kõige olulisemaks vaarika sordiaretusprogrammi eesmärgiks Eestis on hea vastupidavus talvele. Samas kehtivad kõik maailmas oluliseks peetavad suundumused ka siin, nii haigustele ja kahjuritele vastupidavus, kui suur ja kvaliteetne saak ja kaugemale vaadates ka masinkorjeks ja kiletunnelis kasvatamiseks sobivate sortide saamine. Magistritöö eesmärk oli anda ülevaade vaarika sordiaretuse suundumustest ja võrrelda vaarika kahe ristamiskombinatsiooni valitud seemikuid fenoloogiliste ja majanduslike omaduste ning biokeemilise koostise alusel. Katse viidi läbi 2018. aastal Viljandimaal EMÜ Polli aiandusuuringute keskuses, katsevariantideks olid kontrollsordid ’Aita’ ja ’Novokitaivska’ ning valitud seemikud GA1, GA2, GA3, I1, I2 ja I3. Läbi viidi fenoloogilised vaatlused (õitsemise algus, viljade valmimise algus ja lõpp), talvekahjustuse ulatus ja varrehaigustesse haigestumise vaatlus ning hinnati majanduslikke näitajaid (keskmine ja suurim vilja mass, saagikus), määrati viljade toitainete sisaldus. 2018. aastal läbi viidud katsest selgus, et kaks valitud seemikut I2 ja I3 on heade majanduslikbioloogiliste omadustega: suurte viljadega, hea vastupidavusega talvele ja varrehaigustele, kõrge rakumahla kuivaine sisaldusega, kõrge rakumahla kuivaine ja tiitritavate hapete suhtarvuga ning kõrge polüfenoolide sisaldusega. Valitud seemikutega jätkatakse vaatlusandmete kogumist, et selgitada välja heade omaduste püsivus.