Sirvi Autor "Adamson, Kervin" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Külviaja mõju liblikõieliste vahekultuuride biomassile ja lämmastiku sidumisele(Eesti Maaülikool, 2022) Adamson, Kervin; Talgre, Liina (juhendaja); Lauringson, Enn (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja)Talvised vahekultuurid tagavad pinnakaetuse ja aitavad vältida lämmastiku (N) kadu põhikultuuride vahelisel perioodil. Biomassi moodustamine ja N sidumine sõltuvad kasvuperioodi pikkusest, liigist ja sordist. Magistritöö eesmärkideks oli välja selgitada taliviki ja taliherne sobivus talvekindlaks vahekultuuriks Eesti tingimustes ning hinnata kasvuperioodi pikkuse mõju biomassi moodustamise ja N sidumise võimele. Põldkatsed viidi läbi 2020/2021. aastal Jõgeval, Eesti Taimekasvatuse Instituudis. Külviaja mõju hinnati taliviki sortide ’Hungvillosa’ ja ’Villana’ ning taliherne sortide ’Pandora’ ja ’Arkta’ biomassile ja N sidumise võimele. Vahekultuurid külvati viiel erineval külviajal: 7., 14., 21., 28. augustil ja 4. septembril. Vahekultuuride maapealne ja -alune biomass määrati oktoobri lõpus ning talvituvatel liikidel ka kolmel korral kevadel: 30. aprillil, 11. mail ja 18. mail. Taliviki ja taliherne biomass ja N sidumise võime sõltusid efektiivsete temperatuuride summast ja sordist. Augusti alguses külvatud talihernes ja talivikk hukkusid suures osas hernekärsaka kahjustuse tõttu. Pärast 2. külviaega vähenesid vahekultuuride biomass ja N sidumise võime. Taliviki sortidest oli sügisel suurema biomassi moodustamise ja N sidumise võimega ’Hungvillosa’, kuid see ei talvitunud. Sort ’Villana’ talvitus kõikidel külviaegadel. Taliherne sordid ’Pandora’ ja ’Arkta’ olid sügisel kõikidel külviaegadel sarnase biomassi ja N sidumise võimega. Mõlemad sordid talvitusid osaliselt vaid viimase külviaja korral. Talvitunud taliviki ’Villana’ lõplik biomass sõltus kevadisest kasvuaja pikkusest. Pikem kasvuaeg kevadel tagas suurema biomassi moodustamise ja N sidumise võime. Seega on talivikk ’Villana’ Eesti tingimustes perspektiivne talvituv liblikõieline vahekultuur. Vajalik oleks hinnata ka teiste põhjamaistesse kliimatingimustesse mõeldud taliviki ja taliherne sortide sobivust. Samuti oleks vaja hinnata liblikõieliste vahekultuuride segukülvi teiste liikidega.Kirje Väetamise mõju vahekultuuride biomassile ja toitainete sidumisele(Eesti Maaülikool, 2020) Adamson, Kervin; Lauringson, Enn (juhendaja); Talgre, Liina (juhendaja); Toom, Merili (juhendaja)Vahekultuuride kasvatamine külvikorras aitab vältida toitainete leostumist põhikultuuride vahelisel perioodil ja parandada mullaviljakust. Vahekultuuride efektiivseks toitainete sidumiseks on vajalik tagada nende suur biomass. Bakalaureusetöö eesmärgiks on selgitada välja väetamise mõju vahekultuuride biomassile ja toitainete sisaldumisele. Töö käigus analüüsiti kokku nelja erinevat katset (ETKI katse, OÜ Rannu Seeme katse ja kaks katset OÜ Erumäe Kari maadel), mis viidi läbi 2016-2019. aastatel. Katsetes kasutati erinevaid vahekultuuride segusid mida väetati kas mineraalse lämmastikväetisega või orgaanilise väetisega. ETKI katses kasutatud neljast vahekultuurist (kesaredis, keerispea, valge sinep ja tatar) avaldas mineraalväetise kasutamine usutavat mõju vaid kesaredise biomassile. OÜ Rannu Seeme katses uuriti väetamise mõju kahele vahekultuuride segule: Segu H (põldhernes, keerispea ja tatar) ning Segu V (talivikk, keerispea ja tatar). Mineraalväetisega väetamine mõjutas rohkem Segu H-d. OÜ Erumäe Kari maadele rajati vedelsõnnikuga väetamise katse kahel aastal. Vedelsõnnikuga väetamine suurendas mõlemal aastal vahekultuuride biomassi. Töös selgus, et nii mineraal- kui orgaaniline väetamine mõjutab vahekultuuride biomassi ja toitainete sidumist. Antud tööl on ka edasiuurimise perspektiivi. Uurida saaks näiteks toitainete leostumist või vedelsõnniku mulda viimist koos vahekultuuride seemnetega.