Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut
Selle valdkonna püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/2469
Sirvi
Sirvi Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Autor "Aid, Marje" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Kalakasvatus ja kalade tervishoid(Halo Kirjastus, 2006) Paaver, Tiit; Kasesalu, Jüri; Gross, Riho; Puhk, Mare; Tohvert, Tiiu; Liiv, Aarne; Aid, Marje; Eesti Maaülikool. Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut. Kalakasvatuse osakondKalakasvatus on üks osa kiiresti arenevast majandusharust – akvakultuurist e vesiviljelusest. Võrreldes loomakasvatusega on see väga uus ja mitmekesine valdkond. Rääkimata sellest, et vesiviljelus hõlmab ka veetaimede kasvatamist, erinevad lülijalgsete hulka kuuluvad vähid ja limuste hulka kuuluvad austrid kaladest, kes on selgroogsed, palju rohkem kui traditsioonilised loomakasvatuse objektid imetajad ja linnud. Kuigi Eestis kasvatatakse ka vähki, on kalad meie vesiviljeluses nii valdavad ja traditsioonilised, et edaspidi kasutame sõna kalakasvatus Eesti tähenduses vesiviljeluse sünonüümina. Kalakasvatus on viimase paarikümne aastaga läbi teinud uskumatult kiire arengu. Lõhe tootmine Norras ja Tšiilis, huntahvena (sea bass) ja kuld-merikogre (sea bream) tootmine Vahemeremaadel, kammelja (turbot) tootmine Hispaanias on lühikese aja jooksul mitmekordistunud. Taolist toodangu tõusu pole täheldatud üheski traditsioonilises loomakasvatuse valdkonnas. Soome kalakasvandused toodavad praegu umbes 30 korda rohkem kala kui Eesti omad. Hästi, Soome on suur ja veekogude poolest rikas maa. Eesti edumeelsemaid kalakasvatajaid, Eesti Kalakasvatajate Liidu esimees Aarne Liiv on aga kõigil kalandusfoorumitel toonud välja võrdluse Taaniga, mis on pindalalt Eestiga võrdne ja kliima poolest sarnane, kuid kalakasvatustoodang on seal pea 100 korda suurem kui meil. Tegu pole ajaloo pärandiga – kiiresti on edenenud kalakasvatus ka näiteks Poolas ja Loode-Venemaal. Eestil on tegelikult suurepärased võimalused kalakasvatust arendada. Eesti Kalakasvatajate Liit ja Eesti Maaülikooli kalateadlased on püüdnud analüüsida meie kalakasvatuse nõrku ja tugevaid külgi, leidmaks võimalusi selle majandusharu arengu kiirendamiseks. Selgub, et esmatähtis on leida raha tänapäevase tehnoloogia rakendamiseks ja uute kasvanduste rajamiseks. Siis aga on vaja ka asjatundlikke kalakasvatajaid. Kõrgharidust pole kalakasvatuse valdkonnas meil antud ajavahemikus 1983–2003, loomaarstid pole kalakasvatuse ja kalahaiguste alast haridust saanud alates 2002. aastast. Internet ja rahvusvahelised raamatupoed avavad tohutult laiad võimalused iseõppimiseks, kuid võõrkeelteoskus pole Eestis veel täielik ning vajadus emakeelse õppe ja õppematerjali järele on eriti algastmel suur. Kalakasvatus tehnoloogia kiire arengu tõttu on isegi viis aastat vanad Euroopa õpikud mõnes osas aegunud. Viimane eestikeelne kalakasvatuse õpik anti välja 1985. Seega vajatakse hädasti uut õpikut. Eesti vesiviljelus on killustatud väga erinevate suundade vahel ja seejuures on igaüks neist Euroopa mastaabis vaadates imetilluke. Eesti forellikasvatuse praegune umbes 500 tonnine kogumaht vastab ühe Soome kalakasvatusettevõtte toodangule. Praegustel üliõpilastel, tulevastel kalakasvatajatel ja maamajanduse juhtidel on vaja tunnetada eraldusjoont intensiivse kalakasvatuse ja kodutiikides oma lõbuks kalade pidamise vahel. Kalakasvatuse prioriteediks on keskkonnasäästlikul tehnoloogial põhinev suurtootmine. Teavet tuleb jagada ka arvukatele väikekalakasvatajatele. Meie õpikus on püütud leida tasakaalu nende kahe kalakasvatussuuna õpetamise vahel ja käsitletud ka teisi kalakasvatuse harusid peale majanduslikult tasuva kaubakala suurtootmise. “Kalakasvatus ja kalade tervishoid” ei ole ammendav käsiraamat, mida lugedes ja sealt näpuga järge ajades saaks igaüks edukalt kala kasvatada. Tootjale praktilist nõu andva käsiraamatu väljaandmine eeldaks iga käesolevas õpikus käsitletud teema avamist oma ette raamatuna. Võib-olla jõuame kunagi ka selliste raamatute avaldamiseni. Meie trükis on mõeldud võimalikult laiale lugejaskonnale üliõpilasest ministeeriumi ametnikuni ning peaks andma neile ülevaate kalakasvatuse olemusest, võimalustest ja vajadustest. Loomaarstide ning veterinaar- ja toidulaborite vähene kogemus kalahaiguste tõrje valdkonnas võib saada kalakasvatuse kiire arenguga kaasnevate kalatervise probleemide korral tõsiseks takistuseks. Kalade haigustele ja nende tõrjele pühendatud osa raamatust on seepärast ka kalakasvatajatele esmatähtis. Õpiku kirjastamine sai võimalikuks tänu finantseerimisele PHARE programmi projektist “Competence Centre of Public Veterinary Health”. Autorid soovivad, et pärast rohkem kui 20aastast pausi ilmunud eestikeelne kalakasvatuse õpik aitaks kaasa selle majandusharu kiirele edenemisele. Oleme tänulikud kõigi märkuste, soovituste ja küsimuste eest, mis aitaksid tulevikus välja anda paremaid õppematerjale. Selle õpiku koostamisele aitasid kaasa paljud Eesti kalakasvatajad, teadlased ja spetsialistid. Täname kõiki kalakasvatajaid ja üliõpilasi, kes käsikirja täiendasid, parandasid ja andsid faktilisi andmeid. Tiit Paaver, Jüri Kasesalu, Riho Gross, Mare Puhk, Tiiu Tohvert, Aarne Liiv, Marje Aid.