Andmebaasi logo

MII publikatsioonid

Selle valdkonna püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7078

Sirvi

Sirvi MII publikatsioonid Autor "Adamson, Kalev (koostaja)" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4
  • Pisipilt
    Kirje
    Karantiinse pruunvöötaudi ja teiste ohtlike vöötaudide seire, diagnostika ja tõrjestrateegia : täitmise lühiaruanne
    (2013) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Hanso, Märt (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakasvatuse osakond
    Käesolev uurimistöö käsitleb eelkõige vöötaudide tekitajate (Mycosphaerella spp.) seire ja diagnostika põhimõtteid. Tegelikult ongi vöötaudide looduses tuvastamine ja ka laboratoorselt nende haigusetekitajate määramine keeruline ja raske. Põhjus on asjaolus, et vöötaudi tekitavad liigid kuuluvad ühte keerukasse perekonda (Mycosphaerella) ning nende välised sümptomid on tihti väga sarnased, kuid kahjustused puudele erinevad. Haigusetekitajate määramise küsimusi üritas käesolev uurimistöö lahendada. Uurimistöö üks olulisemaid eesmärke oli jälgida ning analüüsida, milline on invasiivsete vöötaudide levik meie metsades, haljastusaladel ja arboreetumites. Eelkõige seirati karantiinset ja ohtlikku haigust pruunvöötaudi (tekitaja Mycosphaerella dearnessii, anamorf Lecanosticta acicola) tema Eestis esmaavastamise kohas Tallinna Botaanikaaias (TBA) ning püüti leida teisigi võimalikke haiguskoldeid mujal Eestis ja ka Põhja-Lätis. On ju tegemist nimetatud haiguse ilmselt lõunast põhja suunas toimuva areaali laienemisega. Oluline oli teada saada, kas pruunvöötaud on levinud jätkuvalt ainult TBA-s, kuhu ta ilmselt eksootmänniliikidega kogemata sisse toodi, või on seda haigust juba lõuna poolt jõudnud ka mujale Eestis ning, teisest küljest, kas haigusetekitaja on levinud välja TBA piiridest. Vöötaudide tekitajad on nii kaugel põhjas nende jaoks täiesti uues keskkonnas ja patogeeni käitumine teadmata, seepärast analüüsiti vastavate haigustekitajaid levitavate eoste sporulatsiooni (s.o. eoste produktsiooni), eelkõige millest lähtuvad tõrjepõhimõtted nimetatud ohtlike vöötaudide vastu. Teadaolevalt levib Euroopas kaks punavöötaudi tekitajat Dothistroma septosporum (teleomorf ehk suguline arengujärk Mycosphaerella pini) ja Dothistroma pini (teleomorf teadmata). Viimast pole Eestis veel leitud, tema olemasolu meil kontrolliti molekulaarseid meetodeid kasutades. Käesoleva töö üks eesmärke oli ka lühikese ja võimalikult praktilise männi okkahaiguste määraja koostamine. Käesolev projekt on olnud suureks abiks rahvusvahelises meie osalemisel rahvusvahelises COST projektis DIAROD ja Eesti poolse sisuka teadustöö tegemisel selle raames. Suurimad tänud rahastajale Keskkonnainvesteeringute Keskusele.
  • Pisipilt
    Kirje
    Saaresurma epideemiline analüüs tõrjestrateegia alusena : täitmise lühiaruanne
    (2015) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Drenkhan, Tiia (koostaja); Hanso, Märt (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
    21. sajandi algus tõi kogu maailmas, sealhulgas ka Euroopas, eriti aga just Põhja-Euroopas endaga kaasa hulgaliselt uusi metsakaitselisi probleeme, millistest ehk isegi olulisimad kuuluvad puude haiguste, seega metsapatoloogia valdkonda. Ilmselt on vastavad muutused toimunud kahe suure teguri – 20. sajandi viimasel kümnendil alanud kliima (eriti talve-kliima) soojenemise, kuid ka globaalse kaubanduse, s.h. elustaimede (seemned, istikud) ja puit-pakkeja –täidismaterjalide transpordi tohutu kasvu tõttu nii kontinentide siseselt kui ka nende väliselt. Sellele eelnenud, paar viimast sajandit kestnud kontrollimatu puuseemnete levitamine – alates taskupõhjas kaasatoomisest turismi- ja muudelt reisidelt kuni teadlikuma ja ulatuslikuma „võõrpuuliikide introduktsiooni“ nime all toimunud tegevusteni. Võõra päritoluga puuseemnete muldasängitamine on loonud paljudes paikades, nii ka Eestis, olukorra, kus talvekülmade kui lõunapoolseid haigusetekitajaid seni takistanud teguri äralangemise tõttu saabuvad patogeenid leiavad uutel, põhjapoolsetel aladel eest ka „kaetud laua“ neile kodumaalgi enim-sobinud puuliikide näol. Ja pole imestada, et tagajärjed võivad osutuda ja ongi osutunud katastroofiliseks! Nagu näiteks karantiinsete puna- ja pruun-vöötaudi puhul okaspuudel või uue invasiivse metsahaiguse – saaresurma näol meie lehtpuumetsades ning haljasaladel. Saaresurma puhul avaldub aga veel hoopis teinegi, nii inim- kui taimepatoloogias põhimõtteliselt juba varemgi tuntud aspekt: äsja sissetoodud haigusetekitajaga on kohalikul populatsioonil ajalooliselt (s.o. evolutsioonis) puudunud igasugune kontakt ja patogeenile kohastumata peremehe (inimese või taime) ootamatu kontakt virulentse uustulnukaga lõpeb ränga epideemiaga (nagu näit. Ameerika indiaanlastelt pärinev süüfilis Euroopas, kartuli lehemädanik põllumajanduslikus ja - miks mitte, ka saaresurm metsapatoloogias). Epidemioloogia ongi teadus, mis „ajab jälgi“ epideemiateks arenenud/kujunenud haigustel, üritades mõista põhjusi ja seoseid, mis tõid endaga kaasa sedavõrd tõsiseid tagajärgi majandusele, kuid ka looduslikule mitmekesisusele ja –tasakaalule – muidugi selleks, et luua teoreetilised alused senistele järgnevate uute ebasoovitavate tulnukate kiireks avastamiseks ning nende vastase tõrjestrateegia väljatöötamiseks. Ja taas, nagu vöötaudide puhul okaspuudel, ei saa ka saaresurma sündroomi uurimisel läbi „kaksikvendadeta“, s.o. palju segadust tekitavate, morfoloogiliselt äärmiselt raskesti eristatavate sõsarliikideta, millised on aga äärmiselt erineva virulentsuse ja teiste käitumistunnustega. Nii on see juhtunud ka saaresurma sündroomis. Saaresurma puhul, millist tunneme, täpsemalt väljendudes – millist oleme kogenud kasvava puhanguna alles vähem kui kümmekond aastat, ei saa me veel muidugi palju rääkida tema „tundmisest“. Mis puutub saaresurma, siis käesolevaga aruantava KIK´i uurimisprojekti eelselt olime Eestis teaduslikult vaieldamatult/ümberlükkamatult tõestanud tema esinemise ja kiire edenemise ning DNA-metoodika abil (tänu KIK´i rahastusel loodud DNA-laborile meie töörühma käsutuses!) identifitseerinud patogeeni kuuluvuse samasse, Euroopa keskosast 5 lähtuvasse (mis on küll alles hüpoteesi tasemel!) epideemiasse. Ja kogu muu saareurma epidemioloogilises uurimistöös saadud informatsioon käesolevas aruandes on hangitud juba käesoleva, samuti KIK´i rahastusel toiminud projekti raames. Tihe koostöö EMÜ (ja sellele eelnenud ZBI) mükoloogidega on andnud meile saaresurma epidemioloogilisel „jälgede ajamisel“, so. patogeeni ja tema süütu sõsarliigi ajaloo uurimisel Eestis (ja fragmentaarselt ka väljaspool Eestit!) väärtuslikke vihjeid ajast, mil kõnealust mikroseent ei peetud veel ohtlikuks patogeeniks. Probleemi ulatust ja tõsidust arvestades kogu Euroopas pole meie uurimisrühm ainus, kes saaresurma epidemioloogiaga tegeleb. Tugevad rühmad tegutsevad Kesk-Euroopas (eriti Šveitsis ja Tšehhis) ning Põhjalamaadest Norras ja Rootsis. Nendega on meil tihe koostöö ja informatsiooni vahetus mitte ainult konverentsidel, vaid ka seminaridel (COST projekti Fraxback), „töötubades“ (Workshops) ja ühistel ekspeditsioonidel (nagu näiteks aruandeperioodil toimunu Venemaa Kaug-Itta - saaresurma tekitaja alg-kodumaale).
  • Pisipilt
    Kirje
    Tõrjemeetmete tegevuskava ohtlikele kultiveerimismaterjali kahjustajatele punavöötaudile ja pruunvöötaudile : kokkuvõttev aruanne
    (2019) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Laas, Marili (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut. Metsakasvatuse ja metsaökoloogia õppetool
    Invasiivsete patogeenide koloniseerimisprotsessi on vallandanud peamiselt kliima soojenemine ja kasvav majanduse globaliseerumine. Viimasel aastakümnel on Balti- ja Põhjamaades dokumenteeritud ligi tosin invasiivset puude haiguse tekitajat, sealhulgas ka männi okkahaigused pruunvöötaud (Lecanosticta acicola (Thümen) A. Sydow) ja punavöötaud (tekitajad Dothistroma septosporum (Dorog.) M. Morelet ja Dothistroma pini Hulbary). Käesoleva töö eesmärk on saada tegevusjuhised kultiveerimismaterjali ohtlike kahjustajate punavöötaudi ja pruunvöötaudi ennetamiseks või siis juhuks, kui nimetatud kahjustajad on avastatud kultiveerimismaterjali tootvas ja importivas taimlas. Punavöötaudi tekitaja kottseen Dothistroma septosporum (varasemad nimed Mycosphaerella pini, Scirrhia pini) ja D. pini ning pruunvöötaudi tekitaja kottseen Lecanosticta acicola (varasemad nimed Mycosphaerella dearnessii, Scirrhia acicola, Lecanosticta pini) on ohtlike kahjustajate nimekirjas juhul, kui need esinevad männi Pinus L. istutamiseks ette nähtud taimedel, välja arvatud seemned (Nõukogu direktiivi 2000/29/EÜ II lisa). Ohtlike kahjustajate levitamine on keelatud ning nende leviku piiramiseks tuleb rakendada tõrjeabinõusid. Töös antakse põhjalik Eesti teadlaste-patoloogide poolt tehtud tööde baasil ning asjakohasel teaduskirjandusel baseeruv ülevaade puna- ja pruunvöötaudide tekitajate bioloogiast, ökoloogiast, levikust nende sümptomitest ja diagnostikast ning võimalikest tõrjeabinõudest üldiselt ja siis kui taimlas on avastatud eelpoolnimetatud ohtlik kahjustaja. Kirjeldatud on riske importiva taimla ja ainult kodumist materjali kasutava taimla vahel. Lisaks on analüüsitud majanduslikku kahju ning kahju minimeerimise võimalusi taimlates.
  • Pisipilt
    Kirje
    Uue invasiivse patogeeni Diplodia sapinea ohtlikkuse analüüs Eestis : täitmise lühiaruanne
    (2016) Drenkhan, Rein (koostaja); Adamson, Kalev (koostaja); Jürimaa, Katrin (koostaja); Drenkhan, Tiia (koostaja); Hanso, Märt (koostaja); Eesti Maaülikool. Metsandus- ja maaehitusinstituut
    Diplodia sapinea (Fr.) Fuckel on nii Eesti kui teistegi Balti riikide jaoks uus patogeen erinevatel männiliikidel (Pinus spp.), kuid teda on leitud ka teistel okaspuudel. Oluline on kohe märkida, et varem tunti sama haigusetekitajat, eri aegadel Sphaeropsis sapinea Fr.: Fr./ Dyko & Sutton ning Diplodia pinea (Desm.) Kickx. nime all. Diplodia sapinea on lõunapoolse päritoluga, kõikjal tuntud kui okaspuid universaalselt kahjustav seenpatogeen, mille me Eestis alles hiljuti avastasime majanduslikult olulisimal puuliigil harilikul männil (P. sylvestris). Seen kahjustab teatavasti mändidel nii okkaid, võrseid, juuri, käbisid (s.h seemned), kui ka tekitab teadaolevalt isegi puidusinetust, rikkudes sellega männi tarbepuitu. D. sapinea on siiski tuntud eelkõige männi võrsete haiguse tekitajana (ingl. k. Diplodia tip blight või Sphaeropsis tip blight) (Mehl jt. 2013). Diploda sapinea on võimeline kahjustama igas vanuses mände nii taimlates, linnahaljastuses, metsakultuurides kui ka looduslikes metsades (Blodgett and Bonello 2003). D. sapinea´d peetakse üldiselt sekundaarseks patogeeniks, s.t et haigusetekitaja põhjustab kahjustusi mitmete abiootiliste ja biootiliste stressifaktorite esmase toime järel (Sinclair and Lyon 2005). Kuid D. sapinea suurim probleem seisneb selles, et seda patogeeni on võimalik levitada asümptomaatiliste taimedega ning puidu ja seemnetega (Mehl jt. 2013). Projekti põhieesmärgiks oli uurida nimetatud ohtliku haigusetekitaja levikustrateegiat ja dünaamikat Eestis kui teadaolevalt tema Euroopa põhjapoolseimas levikupiirkonnas ning tema bioloogiat, s.h eriti patogeeni eoste sesoonse levimise aega, sümptomite arengut harilikul männil ja sellega ekstrapoleeritavalt ka kogu Põhja Euroopa olude jaoks, kuid hinnata ka tema ohtlikkust metsandusele ja eriti just eksoot-männiliikide kasvatamisele linnahaljastuses.