Digivakk
Selle kollektsiooni püsiv URIhttp://hdl.handle.net/10492/7037
Sirvi
Sirvi Digivakk Autor "Koll, Piia-Liisa" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimisvalikud
Kirje Koduloomade nimetused(2020) Nahkur, Esta; Koll, Piia-Liisa; Järv, Eha; Rannamäe, Eve; Veterinaarse bio- ja populatsioonimeditsiini õppetool. Eesti MaaülikoolLoomade luud ja hambad ning nende fragmendid on arheoloogilistel väljakaevamistel sagedasteks leidudeks. Teaduslikuks tõlgendamiseks on vajalik need luud määrata skeletielement, võimalusel ka sugu ja vanus, kuid mis peamine looma liik. Seejuures on oluline kasutada õigeid nimetusi. Nimetamine võib osutuda keeruliseks, kui eestikeelse nimetuse ja looma taksonoomilise kategooria vahel esineb vastuolusid. Näiteks kodukitse puhul tekib nimetuse kits tõttu esmalt mõtteline seos metskitsega. Kodukits Capra hircus ja lammas Ovis aries kuuluvad õõnessarvedega veislaste sugukonda, kuid metskits Capreolus capreolus kuulub taksonoomiliselt bioloogiliselt umbsarvedega hirvlaste sugukonda. Mitmeid loomanimetusi kasutatakse harjumusest, mõtlemata nende tähendusele. Näiteks tekitavad isase kitse nimetamisel segadust terminid sikk ja sokk. Kodukitsel tähistab sikk kastreerimata ja sokk kastreeritud looma. Metskitse isaslooma nimetakse aga sokuks. Hirvlaste noorloomi kutsutakse valdavalt vasikateks. Samas hirvlaste hulka kuuluva metskitse noori järglasi aga talledeks. Talle puhul on ilmselt tegu meie sugulaskeeltest pärineva teisenenud laensõnaga. Nimekasutus võib valdkondade vahel erineda. Näiteks anatoomid nimetavad koduveist inglise keeles ametliku liiginimega bovine loomakasvatajad ja zooarheoloogid aga cattle, mis tähistab veist kariloomana. Paljud valdkonnad kasutavad nimetusi sünonüümina (sh kohtab seda ka zooarheoloogias). Soovituslikult võiks teadustekstis esmamainimisel kasutada teaduslikku ladinakeelset nimekuju, millele lisatakse edaspidi kasutatavad nimevariandid. Enamesinevate koduloomade nimetused on koondatud selgitavasse tabelisse ning lisatud vanusejärgud loomakasvatuslikust ja loomaarstiteaduslikust vaatepunktist. Kuna zooarheoloogia klassifikaatorid on meil enamasti eesti inglise ja ladinakeelsed, on peatähelepanu pööratud nendele keeltele, kuid lisatud on ka enamkasutatavad saksa ja venekeelsed terminid. Ladinakeelsele liiginimele on lisatud sellest tulenev lühend. Tabelist on välja jäetud rahvapärased ja murdelised nimetused.